Blogiauhindade jagamine

MARILYN JURMANI BLOGI | Olen pärast lapse sündi tuhandest põhimõttest loobunud (13)

Marilyn Jurman, 14. oktoober 2018, 13:00
 Marilyn Jurman
Rumi magab juba mitu kuud oma toas ja oma voodis. Ta on ühe aasta ja kuue kuu vanune. Samuti ei saa ta enam rinda. Kuigi näiteks täna hommikul püüdis ta väga kindlameelselt mulle särgi alla pugeda, aga Janno keelas. Mina vist oleksin ikka lubanud. Ma tegelikult ei tea, mis selles halba oleks. Ilmselt see, et ajame lihtsalt Rumi segadusse, kuid ma ei ole ka selles täiesti kindel. Eile rääkisin sõbrannaga, kes ütles selle peale, et Rumi oma voodis magab, et see on väga hästi. Ma ei ole selles ka kindel. 

Tegelikult ma ei ole peaaegu mitte milleski kindel, kui jutuks tuleb laste kasvatamine. Vahel mulle tundub, et kõik teised justkui oleksid väga kindlad kõiges. Ma olen vist tuhandest oma põhimõttest taganenud peale seda, kui Rumi sündis. Viimane kord kui Janno saatis mulle video sellest, kuidas mu väike õde oli Rumile vanaema juures viineri pihku pistnud ja Rumi seda suurima rahuloluga järas, siis ma hakkasin naerma.

Samal teemal

Kui keegi oleks mulle raseduse ajal öelnud, et ma hakkan selle peale naerma, poleks ma teda uskunud. Oleksin ilmselt ise arvanud, et nüüd ootab õde ees pikk moraaliloeng teemal, mida lapsed võivad süüa ja mida mitte. Reaalsus oli see, et vastasin Jannole, et ilmselt varsti viib ta Rumi salaja McDonaldsisse ka.

Ja mõnes mõttes, kas need ei olegi need lapsepõlve kõige värvikamad mälestused, kui sai vanaema juures multasid vaadata ja õega viinereid süüa. Põhiline, et kodus olid mingid teised reeglid. Võib-olla? Aga samas on Rumi lemmiktoiduks nüüd makaronid ja meie tubli juurikatest näputoituja on lihtsalt kaunis mälestus. Nüüd ta on näputoituja, kes sööb makarone.

Lasteaeda me teda küll ei pannud, kuna meie elustiil võimaldab temaga kodus ise mängida, aga samas isegi sellest saan ma hoopis teisiti aru. Ilmselt oleks tal lasteaias väga tore, kuna tundub vähemalt, et talle meeldib teiste lastega mängida ja suhelda. Samas ma veidi kardan seda, et kuna lasteaias on ikkagi nii palju lapsi, siis on need “ei tohi” ja “ära tee” väga kerged üle kasvataja huulte tulema. Eks nii on lihtsam.

Aga kodus, vaid ühe lapsega, on veidi rohkem jaksu rahulikult koos lapsega nuudleid ükshaaval veetassi sorteerida ja siis mõnuga tassist enda tehtud suppi süüa. Ma väga usun sellesse, et kui hoolikalt valida lahinguid, mida tasub lapsega maha pidada, siis see vähendab märgatavalt lapse jonnihoogusid. Ja tõesti, Rumi jonnibki väga vähe. 

Aga kõigile ei sünni väikesed Rumid, ütles täna mulle mu sõbranna. Selles mõttes tal ongi õigus ja jõuan tagasi esimese punktini, et ma ei ole mitte milleski kindel, mis puudutab laste kasvatamist. Lapsed on lihtsalt nii erinevad. Ja lapsevanemad on erinevad, seega kõiki sama moodi võtta tundub üsna rumal. Mõnele ei meeldigi lasteaed ja mõnele ei sobi üksi oma toas magada.

Ka meie oleme viimasel ajal mõelnud, et tundub, et peame magamajäämise ajal olema Rumile rohkem toeks. Ta jääb küll lõpuks kenasti magama ja magab enamasti hommikuni. Kuid sellele vaatamata võib see aeg, kui ta nutab ja protesteerib, et me toast ära läheme ja ta peab üksi magama jääma, olla tema pisikese beebiajule ikkagi traumeeriv.

Eks ta varsti suudab sõnadega paremini ennast väljendada ja saab ka meist aru, kui me ütleme, et me oleme teises toas ja kõik on hästi, aga hetkel veel mitte.

Tegelikult piisab täiesti sellest, kui me istume tema voodi kõrval ja silitame ta selga. Seega tuli Janno võrratu idee peale, et samal ajal saab ju ise kõrvaklappidest kuulata kas audioraamatut või raadiot ja oodata, kuni Rumike on tuttu jäänud. Ise ka ju naudiks, kui keegi silitaks meie selga, kuni oleme uinunud.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee