15
fotot
Mihkel Muti raamatuesitlus Viru keskuse Rahva Raamatus. (Tiina Kõrtsini)

„Kõike ei saa öelda kunstikeeli, nii-öelda peenes keeles. Mõnda asja tuleb öelda lihtsamalt ja selgemalt. Mina ei kuulu nende kirjanike hulka, kes usuvad eriti tulevikku, ja mida aeg edasi, seda vähem saab üldse üks mõistlik inimene uskuda, et kedagi praegustest autoritest loetakse 200 aasta pärast. Aga mina tahan, et mind loetaks,“ põhjendas Mihkel Mutt oma raamatu „Kõik on hästi. Mõtted II“ esitlusel Andrus Kivirähkile, miks ta kirjutab romaanide asemel pigem lühipalasid.

„Ma olen aru saanud, et romaane veel isegi loetakse, aga pikki artikleid loetakse vähe ja kolumnegi enam ei loeta, samas lühemaid, kristalliseerunud asju loetakse,“ lausus Mutt. Tuleviku lugemisharjumusi kujutleb ta umbes niiviisi, nagu õngitseks igaüks pulkadega suurest riisikatlast üksikuid teri.

Tema uus teos on järg eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud „Mõtetele“. Raamatus on 103 pala, kus autor jagab oma tähelepanekuid elust. Mutt iseloomustab raamatut kui midagi ilukirjanduse ja esseistika vahepealset. „Erinevalt mõnest minu muust üllitisest on siin suhteliselt vähe juttu kunstist ja kirjandusest. See on rohkem elust-surmast, noorusest-vanadusest, aastaaegadest, loomadest, inglitest ja muust,“ märkis kirjanik Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus lugejatega kohtudes.

Pealkiri „Kõik on hästi“ ei tähenda Muti sõnul kindlasti, et kõik on praegu ümberringi hästi, kuid ta arvab, et asju tuleks võtta stoiliselt ja paanikata. „Osa õnnest peitub inimeses endas. Kui inimene on hakanud mõtlema mingi asja üle, mis on elus tähtis, ja jõudnud selles selgusele, siis muutub see talle natuke talutavamaks ja arusaadavamaks ja lihtsamaks, ta ei põe selle pärast. Kui lugeja võtab enne magamaminekut mõne pala, loeb läbi, paneb kõrvale ja ütleb: „Pagan võtaks, see on just see, nagu mina olen mõelnud! Ja ongi tegelikult niimoodi!“, siis ta ei pruugi sellest teadmisest sattuda meeleheitesse, ta ei taha ennast oksa tõmmata, ta lepib sellega rõõmsalt. Midagi ei ole teha – elu on selline.“

Mutt avaldas arvamust, et tema mõtiskluste kogu on natuke ka hingeabiraamat. „See peaks aitama inimesel eluga toime tulla, sest elu on ju raske, eksistents on raske. Kõik, mis seda kergemaks muudab, on iseenesest positiivne. Mulle teeb alati haiget, kui inimesed on teadmatuses oma isiku ja elu suhtes. See on säärane pimeduses kobamine, mingi rahulolematus – see sõge tunne, et midagi on valesti, aga sa ei saa aru, mis. Kirjaniku või vaimuinimese võib-olla üks kõige tähtsamaid funktsioone on minu meelest see, et ta aitab inimesel elu natuke talutavamaks muuta.“

Küsimusele, kas parim teos on juba kirjutatud või seisab veel ees, vastas nüüdseks 37 raamatut avaldanud Mutt, et seda saab otsustada alles kirjandusajalugu, juhul kui seda tulevikus üldse kirjutatakse.

„Inimene teab mingi tõenäosuse järgi, et ta ei saa lõpmatuseni hakata paremini kirjutama, see on lihtsalt loodusseaduste vastu. Aga mitte keegi ei tea, kuidas tema loomingukaar läheb, millal on lõpp. Ja sellele ei tohi üldiselt mõelda, ma ei mõtlegi,“ möönis Mutt.

Samas mainis ta esitluse algul, et abikaasa Tiina Tammetalu on kujundanud tema viimasest 25 raamatust 24 ning ta loodab, et selliseid teoseid tuleb teist sama palju veel.

Mihkel Mutt esitleb uut raamatut ka 12. oktoobril Tartus Tasku keskuses ja 18. oktoobril Viljandi Centrumis.

Jaga artiklit

2 kommentaari

X
XXX  /   09:02, 11. okt 2018
Ei huvita riigipalgalised
X
XXX  /   09:02, 11. okt 2018
Ei huvita riigipalgalised

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis