Munarakudoonor: ma ei tee seda raha pärast. Mulle meeldib inimesi aidata!

Loen ja imestan kui rumalad inimesed siin koos käivad. Doonorlust võrreldakse juba lapse mahamüümisega ja no mida veel? Viiks ennast enne ikka kurssi millega tegu on ja siis hakkaks oma arvamust avaldama.
Olin ka munarakudoonor, umbes 7 korda. Doonorina ei ole mul õigust teada, kas minult võetud rakkudest sündisid lapsed või ei . Ometi tean, et vähemalt kahel korral see nii oli, sest need kaks pere soovisid veel minu rakke, et saada lapsele vend või õde. Loomulikult olin nõus sellega, kuigi olin juba valmis mõelnud, et ma seda enam ei tee. Praeguseks ma enam ei teegi. Põhjus on lihtne, see hakkas minu igapäevaelu häirima. Rakke kasvatades ei tohtinud ise sporti teha ja üle pingutada, sest munasarjad võisid keerdu minna ja see võis lõppeda ka surmaga. Minu jaoks oli sport aga oluline ja ei tahtnud kuu aega sellest maas olla.
Alguses oli see tõesti minu jaoks heategevus, tahtsin anda lastetutele võimaluse saada lapsi ja see tunne oli hea. Tõsi , ega see raha ka mööda külgi maha ei jooksnud. Umbes poole peal avastasin , et tagasi minema sunnib rohkem rahaline vajadus, kui heategu. Siis ma sellega lõpu tegingi, võtsin vastu viimased pakkumised peredele, kellele olin juba doonor olnud ja loobusin täielikult. Selline asi ei saa olla rajatud raha peale.
Kuna doonoreid on vähe, siis ainus viis nende saamiseks on raha pakkumine. See naine, kes täiesti tasuta seda teeks, ennast süstiks ja narkoos jne, see peab ikka no ma ei tea....
Minu rahast läks mingi osa kindlasti sõidu peale, kuna sõitsin eri linnade vahet arsti juurde.
Aga kus makstakse 500€? TEan et Elite kliinik maksab 640€ ja Tallinnas üks kliinik maksab 720€. Kõikidel kliinikutel on õigus summat vähendada, kui saadud rakkude arv ei ole piisav või kui kvaliteet ei ole ootuspärane.

Sellist rumalat juttu võib rääkida, kuid tasuta ei teha maamunal mitte midagi.

Aga, mida tunneb ja mōtleb laps? Paljud lapsendatud otsivad aastaid oma bioloogilisi vanemaid ja ōdesid-vendi. Mis tunne on olla katseklaasilaps?

Tegelikult üsna tark tegu oma geenide levitamisel. Ja lapsed kasvatavad üles need, kel geenid nii head pole.
Munarakudoonoriks olemise protseduur on aga naisterahvale väga tülikas. Kaugeltki mitte nii mõnus, kui meeste oma. Nii et teatud altruismi ses toimingus on. Eriti, kui kogu ebamugavuse eest nii minimaalne kompensatsioon.

Püha müristus kas mõned kommeteerijad on veel nii harimatud et ei tee vahet munaraku doonoril ja surrogaat emal. Pange palun nende abielupaaride asemele kes ei saa ise lapsi ja vajavad nimelt munaraku doonori abi. Ema ja vanaemana küsin kas need kommeteerijad on oma lapsed kasvatanud täivääruslikeks inimsteks või alles kasvatavad või on nii noored et ei ole veel perekonda loonud. Palun olge sallivamad ja mõistke inimesi enda ümber ja keegi ei taha olla teistest erinev aga kui on loodud teistsuguseks siis tuleb ka nendega arvestada. Kõigil on siin päikese all õigus elada kui ta ei lähe ühiskonnaga pahuksisse.

Loomulik, et need inimesed,kes mingitel põhjustel lapsi ise ei saa, et neil on võimalus kasvõi niimoodi järelkasvu saada. See on tänapäeval väga suur teaduse areng. Nii munaraku doonorid kui sperma doonorid on üllad inimesed. Loodan vaid, et nad ise on kauni välimusega ja heade deenidega vaimselt ka väga targad inimesed. Meil on lastetuse probleeme veel vähe teadvustatud ja selles vähe avalikult kirjutataud, sestap üle vanema keskea rahval ongi raske aru saada paljudest asjadest sel teemal.

vat ma ei usu,see naine,kes annab ära oma lapse,keda ta on kandnud südame all 9 kuud.see naine on südametu ja vaevalt,et see lapsuke saab kaasa südamlikkuse ja õnnetunde.kui laps hüljatakse juba emaüsas,siis see on väga võigas.ema ja laps ju kasvavad kokku,ema tunnetab last kuni elu lõpuni.