Kommentaar

Aimar Ventsel | Yana Toomi kultuuriautonoomia pole võimalik 

Aimar Ventsel, etnoloog, 9. oktoober 2018, 17:46
Kuna ma sain palve kirjutada lugu austatud eurodeputaadi Yana Toomi kultuuriautonoomia ideest siis, kui olin parajasti Kasahstanis, siis esimesena mõtlesin, et küllap enamik Eestis selle idee vastu ja poolt võitlejaid kujutavad vene kultuuriautonoomia all ette midagi sellist, nagu on siinne olukord.

Kasahstanis on vene keel ametlik rahvastevahelise suhtlemise keel ehk de facto teine riigikeel. Enamik silte Almatõs on kas vene või vene-kasahhi keeles, terves riigis saab asju ajada vene keeles, vene koole eriti pole, on venekeelsed klassid kasahhi koolides, selle eest on olemas aga venekeelne ülikooliharidus. Ametlik dokumentatsioon on ka mitmes valdkonnas vene- või kakskeelne. Selline olukord pole aga kultuuriautonoomia kui selline.

Etniline enklaav pole võimalik

Vaataks kõigepealt raamistikku. Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus sedastab, et kultuuriautonoomia võivad luua vene, rootsi, juudi ja saksa vähemused rahvusnimekirjade alusel, mille koostavad rahvuslikud kultuuriühingud või nende liidud. Kultuuriomavalitsuse õigus on korraldada ka rahvusvähemuse hariduselu, milleks on „rahvuskeelsed või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutused (koolieelsed lasteasutused ja koolid)“.

Nimekirjadesse saavad kuuluda vaid Eesti kodanikud, ent vähemusrahva kultuuriorganite töös võivad osaleda ka „välismaalased“, neid ei saa aga valida juhtorganitesse. Kas selle alla käivad ka kodakondsuseta isikud, seda seadus ei täpsusta. Seega, etniline territoriaalne enklaav oma autonoomsete võimuorganitega pole Eesti seaduste järgi võimalik.

Toomi paksu verd tekitanud väide kõlab: „On mitmeid asju, mille eest ma iga päev võitlen ja mis peavad seal olema: venekeelse kooli arenguprogramm, võib-olla peaks mõtlema kultuuriautonoomiale.“ De jure venekeelset kultuuriautonoomiat olla ei saa, saab olla vene kultuuriautonoomia. 2011.aasta rahvaloenduse andmeil pidasid ennast etnilisteks venelasteks 321 198 inimest, kellest rusikareegli järgi umbes kolmandik võiksid olla Eesti kodanikud.

Kultuuriautonoomia rajamise nimekirja jaoks läheb vaja vähemalt 3000 inimest. Vene kultuuriautonoomiat on Eestis edutult üritatud luua juba 1990ndate aastate algusest ja ebaedul on mitmeid põhjuseid (sellest on kirjutanud Mikko Lagerspetz põhjalikult selle aasta märtsi Vikerkaares). Lähtudes nüüd sellest, et kõik takistused eemaldatakse, mis siis juhtuks?

Tants kooli ümber

Nii austatud eurodeputaadi kui paljude teiste jaoks käib tants ennekõike venekeelse kooli ümber. Seaduse järgi võib, aga ei pruugi riik ja/või kohalikud omavalitsused vähemusrahva keelseid lasteaedu ja koole ülal pidada. Ma pakuks välja, et vähk on peidus selle kivi all. Tegelikult võib kehtestatud kultuuriautonoomia anda praeguses situatsioonis tõuke massiliseks riiklike venekeelsete koolide üleviimiseks eesti õppekeelele. Põhjendusega, et palun finantseerige oma koole ise.

Kindlasti on Eestis omavalitsusi, kes eraldaks raha uute koolide asutamiseks ja kindlasti antakse mõni kool üle ka etnilisi (sic!) venelasi esindavale organile. Ma kahtlen aga, kas see on piisav. Seaduse järgi on lubatud ka välismaise raha kaasamine, mis kõnealusel juhul tuleks küllap Venemaalt. Paralleelid teiste post-nõukogude maadega aga näitavad, et Venemaa reeglina üle ühe-kahe kooli ülal ei pea, kui üldse.

Kas Venemaa raha kaasamine läheks tänapäeval üldse läbi? Kindlasti mitte, siis läheks Eestis selliseks märuliks, et hoia piip ja prillid. Niisiis, loogiliselt võttes võiks vene kultuuriautonoomia kaasa tuua venekeelse koolihariduse taseme tõusu, samas aga koolide arvu vähenemise.

Mida hüpoteetiline kultuuriautonoomia ei muudaks aga mitte üks millimeeter, on vene keele staatus Eesti vabariigis. Keeleautonoomia laieneb vaid vähemusrahvuse esindusorganitele, tema poolt asutatud kultuuri- ja haridusasutustele ning vähemusrahvaste organisatsiooni liikmetele. See kõik kokku ei muuda vähemusrahvuse – antud juhul siis vene keele – poliitilist staatust, ei tee tema valdamist kohustuslikuks mitte kellelegi, kes ei ole antud kultuuriautonoomiaga seotud asutuste liige. Seega jääb ära ka Kasahstani (või mõni muu sarnane) variant.

Killustunud kogukond

Kui nüüd vaadata asja teise – positiivse – külje pealt, siis annaks kultuuriautonoomia etnilistele (sic!) venelastele esindusorgani, kel on võimalus väljendada oma liikmeskonna probleeme suhtlusel riigiasutustega ja kelle näol oleks riigil dialoogipartner rahvusküsimuse eri tahkude arutamisel. Kuna Eesti venekeelsesse kogukonda kuulub sadakond eri rahvust, siis kindlasti annab osa teemasid ühendada. Kas või näiteks eestikeelsete ravimikirjelduste mitte kuhugi kaduda tahtev problemaatika.

Kas vene kultuuriautonoomia on aga sobiv platvorm arutamaks hallipassiinimeste küsimust? Vähegi kiuslik ametnik võib igal hetkel väita, et kultuuriautonoomia esindab Eesti kodakondsusega vähemusrahvuse liikmeid, seega pole see teie probleem. Kultuuriautonoomia ei saa ka olla vahend, et võidelda Eestis elavate venekeelsete ukrainlaste, armeenlaste, aserite või tšuvaššide probleemide eest, eriti kui nad ei ühti seadusega sätestatud temaatikaga või valdkondadega. 

Viga, mida siin teeb nii Toom kui ka kõik tema sõnavõttu kiitvad-laitvad kodanikud on võrdusmärgi panemine venekeelse ja vene(lase) vahele. Nagu ülal näidatud, pole see seadus ette nähtud Eesti vabariigi venekeelse kogukonna probleemide lahendamiseks ja õiguste kaitseks. Teatud juhtudel – nagu venekeelne kool – saab seda kasutada, ent oma olemuselt on vene kultuuriautonoomia liiga haavatav riigiametnike võimaliku kiusu suhtes, et tema efektiivsusesse liigse optimismiga suhtuda.

Eestis eksisteeriva venekeelse kultuuri olemasolule võiks kultuuriautonoomia kaasa aidata marginaalselt. Kindlasti tekiks mingeid finantse, mille eest annaks realiseerida uusi kultuuriprojekte, ent praeguseks on venekeelne kultuurimaastik juba paika loksunud ja finantseerimiskanalid välja kujunenud. Võib-olla tekib rohkem võimalusi näiteks vene kirjanike toetamiseks.

Teine küsimus on muidugi selles, kui palju on Toom ja Co huvitatud venekeelsest kultuurist Eestis üldse. Palju loogilisem oleks hoopis see, et kultuuriautonoomia realiseerimine toob endaga kaasa eri kildkondade omavahelise kemplemise ja soovi domineerida ametlikes esindusorganites. Venekeelne kogukond Eestis pole ühtne ja pole ka lootust, et uutes tingimustes toimuks mingisugune konsolideerumine.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee