(Teet Malsroos)

Kuigi Eesti sai pärast Tiina Kangro akna alla hüppamist vähemusvalitsuse, pole ühtki head põhjust võimuliidu lagunemiseks. Olukord on paradoksaalne, võim on küll ripakil, kuid keegi ei taha seda maast üles korjata – ega ometi märk sellest, et Eesti on juba liiga valmis?

Ühelgi opositsioonierakonnal pole huvi tulla mõni kuu enne valimisi võimule, sest märksa lihtsam on valijate silmis plusspunkte koguda võimuliidule saamatust nina alla hõõrudes. See ei tähenda, et kuni valimisteni jääks valitsema vaikelu; küllap kõigutab Reformierakond suurima opositsioonijõuna mõnuga valitsust, kuid ainult niipalju, et too päris kokku ei kukuks.

Küll aga juhib Kangro lahkumine Isamaa fraktsioonist jälle tähelepanu meie valimissüsteemi eripärale. Koos Kangroga on praegu juba seitse fraktsioonitut akna all istuvat saadikut ning küllap saavad nad enne valimisi lisagi. Siiski on riigikogu kaheksanda koosseisu seni rekordilise 13 fraktsioonitu liikmeni veel pikk maa minna.

Aknaalused moonutavad aga oma ülehüppamistega valija tahet, kuna meil saab valida erakondi, mitte konkreetset isikut. Rääkida võiks koguni valija reetmisest. Kuni meie poliitilisse kultuuri ei kuulu fraktsioonist lahkumisel ka riigikogust äraminek, et vabastada koht erakonna nimekirjas järgmisele asendusliikmele, on poliitiline ebastabiilsus koos valitsuse kukkumise võimalusega sellesse süsteemi sisse programmeeritud.

Aknaalused on kui viitsütikuga pomm, sest keegi ei oska nende käitumist ennustada – kust tuul, sealt meel. Mis tähendab omakorda, et kriitilisemate hääletuste eel võib võimuliidul tekkida vajadus neil personaalselt kätt hoida. Riigimehelikkusega pole akna all istumisel pistmist. Konjunkturismile viitab seegi, et kapist tullakse välja alles valimiste lähenedes. Esmalt pigistati maksimum poliitilistelt ametikohtadelt kas ministrina või mõnes muus ametis. Valimiste lähenedes minnakse akna alla uuteks valimisteks valmistuma või lihtsalt leiba luusse laskma, lubades maksumaksjatel lahkelt endale palka edasi maksta. 

Kas fraktsioonijookse saaks vältida nende keelustamisega või muutes valimissüsteemi isikuvalimiste kasuks, välistades riigikokku pääsu vähese häälesaagiga, kuid nimekirjades kõrge paigutusega saadikuil, on juba edasise arutelu koht. Praegune süsteem vaevalt et kedagi rahuldab.      

Jaga artiklit

17 kommentaari

A
ain  /   07:11, 10. okt 2018
selliste koht pole ju enam toompeal!!! nad pole ju enam selles nimekirjas kus neid valiti-minema lüüa riigikogust ja häbiga-reeturid..
P
poliitiku vastutus  /   15:07, 9. okt 2018
AD 2018 - justkui kõle põhjatuul oleks rahakotil põhja alt viinud. Valitute solidaarsus rahvaga? Väidetavate nappide ressursside tingimustes. Küüned liiga pikad ja pikalt enese poole kasvanud... Labased vahendid isikliku "rikkuse-jõukuse" kasvatamiseks. Vaiba või tooli alttõmbamine on valija teha. Ons läbinägelikkust, tarkust või jääb ikka see puhas omakasu, kus raha ja mõistus otsas, visiooni ja strateegiat riigi ja senise rahva jaoks pole ollagi, meelitustele vaatamata.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis