Kommentaar

Keskerakond | Meie katame Eesti jalgpallihallidega (39)

Jaanus Karilaid, Keskerakonna aseesimees; Jaan Männik, Keskerakonna noortekogu juht, 8. oktoober 2018, 18:49
Islandi jalgpalli viimaste aastate edulugu on maailmas palju imetlust ja vastukaja pälvinud. Veidi üle 300 000 elanikuga väikeriik mängis 2016. aasta suvel EMil, kus nende sõjahüüd sai maailmakuulsaks, ning möödunud suvel ka maailmameistrivõistlustel. Selle saavutusega tõusis Island väikseimaks riigiks, kes on kunagi maailma suurimal jalgpallivõistlusel osalenud. Veel aastal 2012 oli Island FIFA edetabelis 131. kohal. Praeguseks on kerkitud 36. kohale ja vahepeal oldi veelgi kõrgemal.

Eriliselt uhkelt on meeles 2016. aasta jalgpalli-EM, kus jõuti võiduga jalgpalli sünnimaa Inglismaa üle veerandfinaali. Islandi koondislased on ka klubijalgpallis kõrges hinnas ning nende paremad pojad on esindanud maailma tugevamaid meeskondi. Islandlaste tulemuste taga on järjepidev töö.

Teeme Islandit!

Väike saareriik ladus edule vundamendi käesoleva sajandi alguses, kui omavalitsused alustasid jalgpalliliidu eestvedamisel jalgpallihallide rajamisega. Aeg oli selleks mitmeti soodne ning tehtud otsuste viljad on praeguseks valminud.

Möödunud sajandi lõpukümnendil tegi saareriigi elanikele suurt muret noorte kuritegevus. Olukord meenutas nüüdset Eestit, kus purjutavad noortejõugud püüavad avalikes kohtades tihtipeale oma seadusi kehtestada. Näiteks 1998. aastal oli 42 protsenti 15–16aastastest Islandi noortest olnud purjus. Praegu on seal sama näitaja vaid viis protsenti. Sellisele tulemusele aitas suurel määral kaasa noortele huvi- ja sporditegevuseks paremate võimaluste loomine. Seega pole meil vaja jalgratast leiutada, vaid mõistlik oleks võtta Islandist eeskuju.

Praegu puudub Eestis enamikul lastel võimalus talvekuudel jalgpalli kvaliteetseks harrastamiseks. Meie kliimas pikendab jalgpallihall aga spordihooaja kuuelt kuult (mai–oktoober) kaheteistkümnele. Praegu saab jalgpalli välitingimustes kõige suurema tahtmise juures mängida üheksal kuul. See tähendab, et meie noored kaotavad minimaalselt kolm kuud väärtuslikku jalgpalliaega. Nelja aastaga tuleb konkurentidega võrreldes juba aasta jagu mahajäämust.

Jah, ka saalis saab mängida, kuid futsal ja päris jalgpall on siiski üsna erinevad spordialad. Seesuguse mahajäämuse juure ei tasu imestada, et meie jalgpall pole õiget hoogu sisse saanud ja pigem on tunne, et jääme aasta-aastalt konkurentidest veelgi enam maha.

Talvel saab jalgpalli mängida ka väljas, kuid see pole kvaliteetne ning on tervisele ohtlik: väliväljakud on siis jäised ja libedad, mille tõttu on toimunud ka palju õnnetusi ja traumasid. Vähem õnnetusi-traumasid tähendab muu hulgas ka väiksemat meditsiinikulu. Üks jalgpallihall võimaldab korraga pakkuda treeninguid 60–80 lapsele. See aitab tõsta Eesti noorte sportlikku taset. Samuti pakuvad need neile koolivälist tegevust, kus liigset energiat välja elada.

Ainult 20 miljonit

Meie ettepaneku järgi tuleks üle Eesti rajada Sõle kuppelhalliga sarnased jalgpallihallid, mida on kerge püstitada, mis ei maksa liialt palju ning mida saab kevad-suvisel ajal ka maha võtta. Täismõõtmelise jalgpalli sisehalli nullist ehitamise kulu on ligikaudu 1,2 miljonit eurot. Seega läheks kõigisse maakondadesse nende rajamine maksma Eesti riigile alla 20 miljoni euro. Hallide ülalpidamine peaks jääma omavalitsuste kanda, kel on samas võimalus klubidelt üüriraha küsida.

Kui võrrelda Eesti tingimusi näiteks Soome või Rootsiga, siis seal on jalgpalliväljakuid inimese kohta meist enam. Eestis oli mõne aasta taguse uuringu järgi üks jalgpalliväljak iga 9571 elaniku kohta, Soomes on vastav number 1338. Teisisõnu – Eesti jalgpalliharrastajatel on väiksemad võimalused trenni tegemiseks. Ka sisehalle on Soomes kümneid enam kui meil, rääkimata altsoojendusega kunstmuruplatsidest.

Teadaolevalt on jalgpalliliidul koostöös klubidega plaanis katta Eesti suuremad kohad sisehallide võrgustikuga. Peagi tuleb jalgpallihall Tallinna kesklinna Kalevi staadionile. Samas pole pealinnast väljaspool ühtegi täismõõtmelist sisehalli valminud, kuigi sellele mõeldakse nii Tartus, Haapsalus, Paides kui ka mujalgi. Euroopa riikides harrastab jalgpalli keskmiselt neli–seitse protsenti elanikkonnast. Eestis on praegu see arv selgelt madalam, kuid EJL on seadnud eesmärgiks jõuda aastaks 2024 nelja protsendini elanikkonnast.

Olles suhelnud mitmete treeneritega üle Eesti, oleme saanud sellele ideele eranditult väga head tagasisidet. Tallinnas on jalgpalli mängimiseks ja arenguks olemas normaalsed tingimused. Kuid sport peab arenema üle kogu Eesti. Korvpalluritel ja võrkpalluritel on olemas võimalused aasta läbi sportimiseks. See on kajastunud ka tulemustes – mõlemad koondised on pääsenud tiitlivõistlustele. Kuid jalgpalluridki väärivad häid võimalusi.

Eesti riik ja omavalitsused peaksid jalgpalliliidule appi tulema. Meenutada tasub Tallinna ja liidu koostööd pealinnas, mis on andnud hea tulemuse nii meie esindusväljaku ehitamisel kui ka linnaosadesse hallide ehitamisel. Keskerakonna programmi põhjal tuleb spordirajatiste võrgu laiendamiseks ja nende paremaks lokaliseerimiseks leida koostöövõimalusi nii omavalitsuste kui ka erasektoriga. Samuti tuleb koostada ja rakendada riigile vajalike spordirajatiste pikaajaline kava.

Tunnustame jalgpalliliidu presidenti Aivar Pohlakut, kelle idealism ja spordimehe visadus on Eesti jalgpalli kõvasti arendanud. Nüüd on vaja astuda koostöös järgmine samm. Kui Keskerakond moodustab tuleva aasta kevadel valitsuse, panustab Eesti riik igasse maakonda jalgpalli sisehalli rajamisega.

Teeme Islandit! Praegu on Eesti FIFA edetabelis 98. kohal ning meie meedia kubiseb noorte vägivallalugudest, kuid meie võimuses on seda olukorda muuta. Kui Island seda suutis, saab ka Eesti hakkama!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee