FOTOD | Tallinna vanalinnas avati Raimond Valgre mälestustahvel

millal tekkis meie ajaloolisse vanalinna selline ersats-klaasikultus? Varasemalt tegid oma aja andekad tippskulptorid väärikast materjalist (ba)reljeefe, mis ajatud ja sobisid keskkonda. Nüüd - nagu nõuka-aja viisaastakuplaanitäitjate autahvel! Vaid üks näide, autoriks Jaak Soans: http://lavakas.ee/pics/20090531L1030624_v_parendatud_y.jpg

Ammu oleks aeg olnud Raimond Valgrele mälestustahvlit panna. Aitäh!

Ajad olid väljaelamiseks talumatud ja nôudsid tugevust, mida igalühele polnud antud. Kus olid need "sôbrad", tuttavad, kes alkoholi RAIMONDI klaasi valasid, allakäigule kaasa aitasid ja pärast pidasid targemaks tänavapoolt vahetama ja pöörata pilk mujale? Kas pole praegugi meie seas selliseid sôpru-reetureid?

Kui "Need vand armastuskirjad" linastus, lahisasin seda vaadates pisaraid. Mõtlesin, et oleks ometi mina olnud tema abikaasa, küll oleksin teda hoidnud ja elumuredest säästnud.... Ta ihkas küll oma kodu, ent oli loomu poolest rändur. Paraku oli Valgrel lausa eluliselt vaja olla pidevalt ja õnnetult armunud, vaid nii sündisid need kurvad õhkamised kaunite naiste järele. Kui fantaseerida, et ta oleks oma Alice´i ga abiellunud -- kas oleks ta suutnud korralikus abielus püsida. Oleks, poleks. Kui poleks süda olnud... aga ta ise ütles, et küll sõjas oli hea: ei pidanud olme pärast muretsema. Nii et Valgre oli abielus oma akordioni ja igatsusega.

Täiesti väga õige jutt Tädi Maalilt .Võiks selline saade või kuidas iganes nimetada seda, meenutada möödunut,kuulsuse radadelt jne.Kas nädalas korra või kuidas saateaeg lubab ,meenutaks meelsasti inimesi ,kes on endast meile küllaltki palju mälestusi ja kordaminekuid pärandanud.Usun,et mõnel TV kanalil on see võimalik.

Kurb küll, et alles palju aastaid peale Valgre surma hakati tema muusikat avaldama ja viimastel aastatel lausa ülistama tema andekust ja mida kõike veel! Aga kui ta peale sõjast tagasitulekut vaikselt alla hakkas käima ja lõpetas oma elupäevad kõrtsis Karja Keldri õlletünni otsas akordionite mängides ja lauldes, et teenida mõned krossid viina ja leiva jaoks? Kuulsin oma kunagiselt sõbrannalt, kuidas Valgre endised kaaslased, kelledega ta koos mängis nii Pärnu kui Tallinna orkestrites teda tänaval kohates tegid näo nagu ei tunneks teda! Rääkimata Valgre matustest, kus saatjaks oli tema ema ja veel paar tundmatut inimest! Just see ongi kõige suurem patt kui inimestest nii andekat, kui tavalist, ei aita keegi siis, kui seda just vaja on. Pärastine on ainult enda südametunnistuse kergendamine! Ka praegu on meie keskel inimesi, kes võib-olla tunnustut leiavad alles peale surma.

Kurb küll, et alles palju aastaid peale Valgre surma hakati tema muusikat avaldama ja viimastel aastatel lausa ülistama tema andekust ja mida kõike veel! Aga kui ta peale sõjast tagasitulekut vaikselt alla hakkas käima ja lõpetas oma elupäevad kõrtsis Karja Keldri õlletünni otsas akordionite mängides ja lauldes, et teenida mõned krossid viina ja leiva jaoks? Kuulsin oma kunagiselt sõbrannalt, kuidas Valgre endised kaaslased, kelledega ta koos mängis nii Pärnu kui Tallinna orkestrites teda tänaval kohates tegid näo nagu ei tunneks teda! Rääkimata Valgre matustest, kus saatjaks oli tema ema ja veel paar tundmatut inimest! Just see ongi kõige suurem patt kui inimestest nii andekat, kui tavalist, ei aita keegi siis, kui seda just vaja on. Pärastine on ainult enda südametunnistuse kergendamine! Ka praegu on meie keskel inimesi, kes võib-olla tunnustut leiavad alles peale surma.

Täiesti väga õige jutt Tädi Maalilt .Võiks selline saade või kuidas iganes nimetada seda, meenutada möödunut,kuulsuse radadelt jne.Kas nädalas korra või kuidas saateaeg lubab ,meenutaks meelsasti inimesi ,kes on endast meile küllaltki palju mälestusi ja kordaminekuid pärandanud.Usun,et mõnel TV kanalil on see võimalik.

Kui "Need vand armastuskirjad" linastus, lahisasin seda vaadates pisaraid. Mõtlesin, et oleks ometi mina olnud tema abikaasa, küll oleksin teda hoidnud ja elumuredest säästnud.... Ta ihkas küll oma kodu, ent oli loomu poolest rändur. Paraku oli Valgrel lausa eluliselt vaja olla pidevalt ja õnnetult armunud, vaid nii sündisid need kurvad õhkamised kaunite naiste järele. Kui fantaseerida, et ta oleks oma Alice´i ga abiellunud -- kas oleks ta suutnud korralikus abielus püsida. Oleks, poleks. Kui poleks süda olnud... aga ta ise ütles, et küll sõjas oli hea: ei pidanud olme pärast muretsema. Nii et Valgre oli abielus oma akordioni ja igatsusega.

Ajad olid väljaelamiseks talumatud ja nôudsid tugevust, mida igalühele polnud antud. Kus olid need "sôbrad", tuttavad, kes alkoholi RAIMONDI klaasi valasid, allakäigule kaasa aitasid ja pärast pidasid targemaks tänavapoolt vahetama ja pöörata pilk mujale? Kas pole praegugi meie seas selliseid sôpru-reetureid?

Ammu oleks aeg olnud Raimond Valgrele mälestustahvlit panna. Aitäh!

millal tekkis meie ajaloolisse vanalinna selline ersats-klaasikultus? Varasemalt tegid oma aja andekad tippskulptorid väärikast materjalist (ba)reljeefe, mis ajatud ja sobisid keskkonda. Nüüd - nagu nõuka-aja viisaastakuplaanitäitjate autahvel! Vaid üks näide, autoriks Jaak Soans: http://lavakas.ee/pics/20090531L1030624_v_parendatud_y.jpg

Kurb küll, et alles palju aastaid peale Valgre surma hakati tema muusikat avaldama ja viimastel aastatel lausa ülistama tema andekust ja mida kõike veel! Aga kui ta peale sõjast tagasitulekut vaikselt alla hakkas käima ja lõpetas oma elupäevad kõrtsis Karja Keldri õlletünni otsas akordionite mängides ja lauldes, et teenida mõned krossid viina ja leiva jaoks? Kuulsin oma kunagiselt sõbrannalt, kuidas Valgre endised kaaslased, kelledega ta koos mängis nii Pärnu kui Tallinna orkestrites teda tänaval kohates tegid näo nagu ei tunneks teda! Rääkimata Valgre matustest, kus saatjaks oli tema ema ja veel paar tundmatut inimest! Just see ongi kõige suurem patt kui inimestest nii andekat, kui tavalist, ei aita keegi siis, kui seda just vaja on. Pärastine on ainult enda südametunnistuse kergendamine! Ka praegu on meie keskel inimesi, kes võib-olla tunnustut leiavad alles peale surma.

Täiesti väga õige jutt Tädi Maalilt .Võiks selline saade või kuidas iganes nimetada seda, meenutada möödunut,kuulsuse radadelt jne.Kas nädalas korra või kuidas saateaeg lubab ,meenutaks meelsasti inimesi ,kes on endast meile küllaltki palju mälestusi ja kordaminekuid pärandanud.Usun,et mõnel TV kanalil on see võimalik.

Ajad olid väljaelamiseks talumatud ja nôudsid tugevust, mida igalühele polnud antud. Kus olid need "sôbrad", tuttavad, kes alkoholi RAIMONDI klaasi valasid, allakäigule kaasa aitasid ja pärast pidasid targemaks tänavapoolt vahetama ja pöörata pilk mujale? Kas pole praegugi meie seas selliseid sôpru-reetureid?

Kui "Need vand armastuskirjad" linastus, lahisasin seda vaadates pisaraid. Mõtlesin, et oleks ometi mina olnud tema abikaasa, küll oleksin teda hoidnud ja elumuredest säästnud.... Ta ihkas küll oma kodu, ent oli loomu poolest rändur. Paraku oli Valgrel lausa eluliselt vaja olla pidevalt ja õnnetult armunud, vaid nii sündisid need kurvad õhkamised kaunite naiste järele. Kui fantaseerida, et ta oleks oma Alice´i ga abiellunud -- kas oleks ta suutnud korralikus abielus püsida. Oleks, poleks. Kui poleks süda olnud... aga ta ise ütles, et küll sõjas oli hea: ei pidanud olme pärast muretsema. Nii et Valgre oli abielus oma akordioni ja igatsusega.

Ammu oleks aeg olnud Raimond Valgrele mälestustahvlit panna. Aitäh!

millal tekkis meie ajaloolisse vanalinna selline ersats-klaasikultus? Varasemalt tegid oma aja andekad tippskulptorid väärikast materjalist (ba)reljeefe, mis ajatud ja sobisid keskkonda. Nüüd - nagu nõuka-aja viisaastakuplaanitäitjate autahvel! Vaid üks näide, autoriks Jaak Soans: http://lavakas.ee/pics/20090531L1030624_v_parendatud_y.jpg