Kommentaar

Einar Ellermaa | Reitingut, andke mulle reitingut! (6)

Einar Ellermaa, vaatleja, 5. oktoober 2018 18:06
Foto: Teet Malsroos
Tallinnas Eesti rahvusraamatukogus Tõnismägi 2 peatas läinud esmaspäeval üks selgelt üle 80 aasta vanune naine endast poole noorema naise ja küsis: „Kas see on Tõnismägi 14?“

„Ei, see on raamatukogu ja Tõnismägi 2, aga mis seal Tõnismägi 14 peab olema?“ küsis noorem naine.

„Seal toimub homode vastu võitlemine!“ põrutas vanem naine.

„Ah et teie võitlete homode vastu,“ imestas noorem naine. „Ja mis need homod teile teinud on?“

Homopropaganda vastu

Eakas naine jäi hetkeks nõutuks ja ütles: „Mu mees võitleb ka, tema on juba seal.“ Ja suundus võimetekohase kiirusega välisukse poole.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond korraldas 1. oktoobril algusega kell 12 paralleelselt Tallinnas ja Tartus pikett-meeleavalduse “Homopropaganda koolist välja”. Tallinnas toimus meeleavaldus haridus- ja teadusministeeriumi ees Tõnismäe 14 ning Tartus haridus- ja teadusministeeriumi ees Munga 18.

Kui isegi 80aastased nii energiliselt homode vastu võitlevad, ei siis homodel kerget elu tule, võiks muiates öelda. Või peaks hoopis tõsisemalt küsima, kas Eesti kooli peamine probleem ongi homopropaganda. Ei ole kohanud kedagi, kes selle propaganda all kannataks. 

Ei tea, kas Siiri Sisaski loobumisel EKRE nimekirjas riigikogusse kandideerimast ja homopropaganda vastasel piketil oli täiesti otsene seos, aga just partei põlastava suhtumise homoseksuaalidesse tõi Sisask ise oma loobumise põhjuseks.

Väiksed võidukad lahingud kuluvad igale parteile enne valimisi ära. Parteile oli see lahing kahtlemata edukas, sest niisuguse nähtamatu vaenlase saab hävitada kõigest mõne sõnavõtuga. Osavõtjad saavad parema tuju ja lähevad võidukas meeleolus koju. Arvatavasti ka need kaks võitlejat, kellest üks rahvusraamatukogusse ära eksis.

„Kirvest, andke mulle kirvest!“ hüüdis ooperitenor Kalju Karask filmis „Mehed ei nuta“ enne parve jaoks metsa langetama minekut.

„Reitingut, andke mulle reitingut!“ võiks hüüda tänapäeva poliitikud mitte ainult enne valimisi, vaid juba iga kuu.

Töö reitingu kallal

Nende parteide juhtidelt, kelle erakonnal ei ole parajasti reitinguga kõige paremad lood, ei jäta mitte ükski ajakirjanik küsimata: „Mida te kavatsete oma reitingu tõstmiseks ette võtta?“

Ja vaesekesed maksavad jälle kõvasti PR-firmale, et see ütleks, kuidas nad peavad olema, mida tegema ja mida rääkima, milliseid sõnumeid publikuni viima, et reiting tõuseks. Ehk jutt käib peamiselt sellest, millised nad peavad näima.

Aga töö reitinguga tasub ära, nagu me sotside näitel teame. Ja sellepärast seda tööd tehakse. Kui öeldakse, et me peame oma sõnumid paremini valijatele viima, siis käib töö reitinguga.

Ei tea, kui paljud seda veel mäletavad, kui 1. jaanuaril 2003 võttis uuringufirma Emor telesaadete vaadatavuse mõõtmiseks kasutusele telemõõdikute süsteemi. Muudatus oli revolutsiooniline, sest uuringufirma leitud kodudesse, mis moodustasid mudeli Eesti elanikkonnast, pandi reaalsed aparaadid, mis edastasid infot, mida tegelikult telekast vaadati.

Just sellega seoses ilmus Eesti meedias igapäevasesse kasutusse sõna reiting.

Varem uuriti telesaadete vaadatavust nii, et inimesed pidid päevikusse kirja panema, mis saateid ja mis ajal nad vaatasid. Selle revolutsioonilise muudatuse tulemusena selgus, et Eesti inimesed vaatavad väga palju rohkem meelelahutust, kui nad varem päevikusse kirja olid pannud.

Poliitikute reitingud on nüüd juba mitu aastat palju tähtsamad kui telesaadete reitingud. Erakondade populaarsust uurivad nii Kantar Emor ja kui ka Turu-uuringute AS ja kui need tulemused avalikuks saavad, siis jätkub juttu rohkem kui nädalaks.

Rohkem meelelahutust

Nii nagu televaatajad tahavad palju meelelahutust, tahavad samad inimesed ka valijatena palju meelelahutust. Kui on nõudmine, tekib pakkumine.

Võib kahelda, kas EKRE kaks päeva hiljem välja kuulutatud majandusprogramm käibemaksu alandamisega 15% peale toda vanapaari sedavõrd erutas kui võitlus homode vastu. Igaühele midagi. 

Kahju on sellest, et reitingumaania mõjutab juba väga poliitikuid ja seda, kuidas Eesti riiki juhitakse ja arendatakse. Tähtsamad ja olulisemad ja sageli raskemad otsused jäävad tagaplaanile, kui kogu aeg peab reitingut jälgima. Samas, kui intervjuu poliitikuga algab erakonna reitingust, siis ei tohiks ehk süüdistada poliitikuid, et need muudkui reitinguid jälgivad.

Sellised väikesed võidukad lahingud, nagu EKRE saavutas homopropaganda üle, tulevad kasuks igale parteile. Küllap me hakkame nägema rohkem võidukaid lahinguid, kus vaenlane on selge ja lihtne ning tema allajäämine on selge ja lihtne.

Ka konkreetne summa n-ö puhtalt kätte mingile sihtgrupile töötab alati. Näiteks regionaalpoliitiliste otsuste kaudu kohe või toetuste suurendamise lubadustega tulevikus. Meelelahutust tuleb igale maitsele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee