Kommentaar

Toiduspetsialist | Meie igapäevane väheväärtuslik leib (19)

Katrin Bats, Rimi Eesti Food ASi vastutustundliku ettevõtluse spetsialist, 3. oktoober 2018, 20:38
Foto: LAURA OKS
Kummalisel kombel on toidu väärtus Eesti iseseisvuse aastatel kardinaalselt muutunud. Vanemad meist mäletavad veel seda lõputut planeerimist, kuidas iga toidukorra ajal kõik pereliikmed söönuks saaksid. Kaugemas minevikus jäeti jõuluõhtul söök ööseks lauale, kuna usuti, et see tagab järgmiseks aastaks perele piisavalt toitu. Paljudel nõuka-aja lastel on kindlasti meeles vanaema õpetussõnad, et toitu raisata ei tohi, ja kõik, mis taldrikule tõstad, tuleb ka ära süüa. Ja komme põrandale kukkunud leivalt vabandust paluda oli Eestis sajandeid.

Pikemalt mõtlema jäädes ei suuda ma peale toidu välja mõelda ühtegi asja, mille väärtus oleks ajas sedavõrd langenud. Julgen arvata, et noorem põlvkond ei saa üldse aru, mida me toidu raiskamise all mõtleme. Mida see tähendab, et toitu jätkuks? Mine täna supermarketisse, seal on riiulid otsast ääreni toidukraami täis ja kätte saad selle nii varavalges kui ka hilisõhtul. Ikka tood ju head ja paremat koju. Küllap see ka ära süüakse.

Mõistagi ei pea ma silmas seda, et me justkui ei oskaks head toitu hinnata. Uhkete ja veel uhkemate toitude pilte on näinud igaüks, kel on mingigi sotsiaalmeedia konto. Küll aga pole keegi sinna veel postitanud pilte, kui palju tema igapäevasest toidust prügikasti lendab. Kahtlen, kui paljud meist selle üle iga päev üldse pead murravad. Uuringud näitavad, et Eesti kodudes läheb raisku 25 000 tonni toitu aastas. Keegi on selle meile kasvatanud, tootnud, pakendanud, müünud ja meie viskame selle ära kui väärtusetu prügi.

Siinkohal tuleb veidi tuhka ka jaekaupmehele ja tootjale pähe raputada. Pidev soov pakkuda mugavust ja kiireid lahendusi tähendab, et toit tuleb karbis, mille suuruse üle ei saa klient ise otsustada. Põhiline küsimus, kuidas muuta mõtteviisi, aga jääb. Kuidas hakkaks eestlane jälle mõtlema nagu kahe jalaga maa peal olevale inimesele kohane?

Hirm „riknenud“ toidu ees

Tarbimisharjumuste muutmine ei ole lihtne. Enamasti haarame poest kaasa oma tavapärase toiduvaliku ja suure tõenäosusega mõtleme kaupa korvi tõstes, et sööki ikka piisavalt jaguks. Mitte vastupidi, et kas seda hoopiski ehk liiga palju pole. Viimased Eestis tehtud uuringud ütlevad, et keskmine Eesti lastega pere „viskab“ aastas toiduga prügisse paarsada eurot. Eks see summa ole ühele suur, aga teisele võib-olla väike. Keeruline on hinnata, kas sellise raha kokkuhoid paneks ostude koguse üle kõiki võrdselt järele mõtlema. Mulle aga tundub, et tähtsam küsimus on, kas me ei kaota üha enam võimet toitu äraviskamise asemel austada.

Veel üks tähtis asjaolu on muutnud toidu raiskamise „lihtsamaks“ – nimelt pole inimesed kunagi tundnud nii suurt hirmu selle ees, mida võib riknenud toit teha tervisele. Meil on olnud aegu, kui selle oht oli tunduvalt suurem, kuid mure selle pärast palju väiksem. Need ajad on aga vajunud unustuste hõlma. Realiseerimiskuupäevi usaldatakse pimesi ning need oleks justkui kivisse raiutud. Probleemi tõsidusest on aru saanud ka Euroopa Komisjon, mis oma toiduraiskamisevastases resolutsioonis on välja käinud mõtte, et võib-olla oleks otstarbekas teatud toiduainetelt eemaldada kuupäevad, juhul kui sellega ei kaasne tervise- ega keskkonnaohte.

Loomulikult ei kutsu ma kedagi üles riknenud toitu sööma, küll aga võib üsna kindlalt väita, et meil kasvab põlvkond, kes ei hinda toidu värskust või söögikõlblikkust enam selle lõhna, värvuse või maitse, vaid ainuüksi kuupäeva järgi. Kindlasti on nii mõnigi unustanud, kuidas näeb välja hapuks läinud piim või milline lõhn on halvaks läinud lihal. Jaekaupmehe kogemuse põhjal võib öelda, et kliendid nurisevad üha sagedamini viimase säilivuskuupäevaga toidu müümise pärast. Toiduohutusseaduski ütleb, et pole sel toidul oma viimasel säilivuskuupäeval kõige vähematki viga.

Toome päästetud toidu pilti!

Mulle meeldib väga, et Eesti on hakanud paremini sööma. Süüakse põnevaid toite ja vanad lemmikud saavad uue kuue mõne meisterkoka käe all. See näitab, et oskame elu nautida, mõtleme üha enam oma tervisele ega pea paljuks ise köögis gurmeed katsetada. Näeme endid ka kokakunstis arenemis- ja konkurentsivõimelistena. Nüüd oleks aeg hakata kasutama ka oma eestlaslikku talupojamõistust, et toit ei läheks raisku. See on veel üks võimalus olla esirinnas – sedakorda riigina, kus päästetaks kõige rohkem toitu.

Maailmas koguvad populaarsust äpid, mis aitavad naabruses elavatel inimestel toitu jagada ning vahetada. Meie tublide ja tegusate kogukonnaliikmete nutiseadmeis võiks niisugune äpp vabalt olla. Miks mitte uurida kõrvaltänava rahvalt, mis neil täna külmkapis üle jääb, ja vastupidi. Raamatuvahetus juba toimib, miks siis mitte vahetada toitu.

Lõpetuseks kutsun üles jagama pilte hoopis sellest, kui palju või vähe kellelgi meist toitu prügisse lendab. Eestit võiks tabada päästetud toidu pilditrend, kus kuulsused postitavad üksteise võidu fotosid, kuidas nad on teinud toidujääkidest uue roa või jaganud midagi oma külluslikust külmikust sõbrale. Ootan pikisilmi, et Eesti võtab väljakutse vastu ja hakkab kahaneva väärtusega toitu taas au sisse tõstma. Alustama peaks aga igaüks omaenda kodust.

19 KOMMENTAARI

m
miks 9. oktoober 2018, 08:06
Miks on siis pandud kõlblikkuskuupäev peale isegi suhkru ja soola pakkidele, kuivainetest rääkimata? Nii sool kui suhkur võivad korralikes tingimustes...
(loe edasi)
u
Urmas 4. oktoober 2018, 21:39
Ma mäletan 1980 aastatest seda kuidas toona mängiti kooli sööklas leivasõda ja leib oli küll täiesti väärtusetu, sest ta ei maksnud mitte midagi. Nõuk...
(loe edasi)
Loe kõiki (19)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee