Kommentaar

Karmo Tüür: miks on riigikogu liikmete arvu kärpimine halb mõte (17)

Karmo Tüür, 3. oktoober 2018, 14:57
Foto: Vallo Kruuser/Ekspress Meedia
Pole vist olnud valimisi, mille eel keegi ei kraaksataks midagi stiilis: need kõik seal Toompeal on tõprad ja üldse oleks vaja nad kõik lahti lasta ja kinni panna. Veidi viisakamas toonis: riigikogu liikmete arvu oleks vaja kärpida. Noh nii vähemalt kolmandiku või siis veel parem poole võrra. Et küll siis saabub õnn meie õuele ja kõik pirrud löövad kahest otsast põlema ja Kalev tuleb koju ja üleüldse.

Üldiselt hoian ma Eesti sisepoliitika kommenteerimise koha peal suu kinni, kuna ei taha rääkida asjast millest ma midagi suurt ei tea. Kuid kuna parlamendi suurus on universaalne teema, siis seda raevukat ja oma sisult anti-elitaristlikku (loe: populistlikku) hüüatust olen ma enamasti ikka pareerida võtnud. Teen seda nüüd siis ka kirjalikult.

Vastuväide parlamendi liikmete soovile koosneb üldiselt kahest osast. 

Samal teemal

Esiteks on olemas nö kuupjuure seadus. Sellest kirjutas Martin Mölder nii hästi, et ma väga pikalt lahti seletama/kordama ei hakka.

Väga lühidalt: absoluutne enamik maailma parlamente kaldub olema saadikute arvult kuupjuur oma rahvaarvust. Ilma mingite vastavate ettekirjutusteta kujunenud rahvusvaheline kogemus on ilmselt optimum, mida väga vaidlustada ei maksa. Kui on huvi lähemalt lugeda, siis suunan uuesti Mölderi teksti juurde. Sealt edasi juba nn kuupjuure seaduse autori ehk Rein Taageperea jutule.

Teiseks aga toimib ka siin universaalne seaduspära ehk Pareto printsiip. Riigikogu konteksti asetades: ka siin teeb 20% liikmetest ära 80% tööst. Ülejäänud lähevad mugavalt protsessiga kaasa ja hääletavad nii nagu need 20% ette ütlevad. Pahatihti ka seaduseelnõusid läbi lugemata. Rääkimata nende seaduseelnõude seletuskirjadest ja muust tüütust taustatööst.

Tundub ju esmapilgul hea mõte neid tühi-hääletajaid karistada kärpimise läbi? Aga vaat tegelikult on see väga halb idee. Sest ega siis Pareto printsiip toimimast ei lakka. Allesjäänud grupis (mis peaks ju oma olemuselt kujutama endast absoluutset koorekihti) kujuneb välja sama olukord. Koorekihi sees tekib omakorda uus koorekiht ehk siis initsiatiivikam seltskond, kes otsustamise raske taaga meelsasti oma kätte haarab ja ülejäänud sellest tüütusest vabastab.

See aga tähendab, et otsustamine koondub järjest väiksema hulga inimeste kätte. Mida see kaasa toob? Õige - suureneb vigade tegemise tõenäosus. Demokraatia algideest kaugenemisest rääkimata.

Nii et lühidalt - riigikogu liikmete arvu kärpimisele räägivad vastu nii kuupjuure seadus kui Pareto printsiip. Mis aga räägib kärpimise poolt peale soovi püüda protestihääli? Kokkuhoid? Kui seda saavutatakse esindusdemokraatia põhimõtte kahjustamise arvelt, siis tuleks ehk kaaluda üleminekut monarhiale? Üks inimene teab ju paremini ja otsustab lihtsamalt, kas pole?

Teen siia juurde äärmiselt ebapopulaarse ettepaneku. Selleks et esindusdemokraatia toimiks paremini, valitud esinduskogu teeks kaalutletumaid otsuseid, suutes end läbi närida kõigist vajalikest taustamaterjalidest, tutvuda erinevate osapoolte argumentidega jne, tuleks tegelikult tõsta parlamendi analüütilist võimekust. See tähendab et võtta tööle saadikute nõunikke. Mitte saadikute sugulasi ja tuttavaid, vaid riigikogu kantselei konkursifiltri läbivaid inimesi, kes kinnistataks iga saadiku külge koos oma kindlate tööülesannetega.

Demokraatliku iseseisva riigi ülalpidamine on kallis lõbu. Suisa luksuskaup, ma tean.

Teks algselt avaldatud Karmo Tüüri blogis. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee