Eesti uudised

JAKOB ROSIN HELIRAAMATUTEST: diktorite hääled said headeks sõpradeks, keda maki kaudu külla kutsuda (1)

Liina Hallik, 3. oktoober 2018, 12:14
Heliraamatute 50. juubelit tähistavad Pimedate Raamatukogu töötajad, raamatute sisselugejad ning Pimedate Liidu liikmed.  Erakogu
„Vanasti oli lint kulla väärtusega,” meenutab üks staažikamatest heliraamatute sisselugejatest. „Kui raamatu lõppedes jäi 15 minutit linti üle, pidi selle alati täis lugema. Mõnikord hoidsin hinge kinni, et kas mahub ikka jutt lõpuni ära. Hingevärinaga, et jumala pärast ei jääks kolme minutit üle. Küll on hea, et seda enam ei ole, nüüd on hoopis lihtsam.”

Oktoobris täitub pool sajandit nägemispuudega inimestele mõeldud heliraamatute valmistamise algusest Eestis. Esimesed heliraamatud valmistati 1968. aastal Tallinnas, tollase Eesti Pimedate Ühingu helistuudios. 2004. aastast korraldab pimedatele suunatud heliraamatute väljaandmist ja vahendamist Eesti Hoiuraamatukogu osana tegutsev Eesti Pimedate Raamatukogu.

Pimedatele mõeldud heliraamat erineb tavalisest kuuldemängust või helindatud kirjandusteosest selle poolest, et vaegnägijaile mõeldud raamatut saab mugavamalt edasi kerida, hõlpsam on leida peatükkide algusi või panna järjehoidja kohta, kus kuulamine katkestati. Suur vahe on autoriõiguse seaduses, mille alusel puudega inimestele tehtud raamatute pealt ei pea maksma autoritasu. Heliraamatud ei ole mõeldud ainult nägemispuudega inimestele, vaid kõigile, kes mingil põhjusel ei saa paberraamatut lugeda – näiteks ei suuda raamatut käes hoida. Heliraamatuid saab laenutada tasuta. 

Punktkirjas raamatud on kaalult kerged ja õhulised, aga suure mõõduga Erakogu

Samal teemal

Magnetofonilintidest helifailideni

50 aasta jooksul on sisse loetud ligi 5000 raamatut. Sisselugejaid on olnud üle 200. Esimesed raamatud salvestati magnetofonilintidele, hiljem kassettidele. Praegu on raamatuid võimalik veebiraamatukogust alla laadida helifailina või kuulata voogedastusena. Soovijad saavad helindatud raamatuid tellida ka CD plaatidel. 

„Vanasti oli lint kulla väärtusega,” meenutab üks staažikamatest sisselugejatest, kelle häält võib kuulda koguni 183 raamatult. „Kui raamatu lõppedes jäi 15 minutit linti üle, pidi selle alati täis lugema. Mõnikord hoidsin jälle hinge kinni, et kas mahub ikka jutt lõpuni ära. Hingevärinaga, et jumala pärast ei jääks kolme minutit üle. Küll on hea, et seda enam ei ole, nüüd on hoopis lihtsam.”

Urve alustas raamatute sisselugemist 1986. aastal. „Vene tänaval oli pisikene kitsas stuudio, kus ainult laud ja tugitool. Ümberringi lindikarbid. See oli üks omapärane ruum – nagu koobas, mäletan senini tolmulõhna,” räägib Urve. „Ja oi, kuidas seal talvel varbad laua all külmetasid! Unistasime valveviltidest! Kui pärast Tondile edasi läksime, siis seal oli ikka luksuslik. Polnud ühtegi lindikarpi, mis sulle ülevalt pähe võis kukkuda.”

Helistuudio, kus varbad ei külmeta Erakogu

Raamatut sisse lugedes muu maailm kaob

Ühe raamatu sisselugemine on ajamahukas protsess. Kümne tunni sisseloetud teksti jaoks kulub aega poolteist korda rohkem ehk 15 tundi. Aeg kulub vigade parandusele. Kõik pausid, eksimused ja köhatused tuleb uuesti sisse lugeda. Raamatu lõplik pikkus sõltub ka diktorist. Mõni loeb tempokamalt kui teine. Nii võib sama raamatu kestus erinevate diktorite esituses olla kuni tund aega erinev.

Raamatute sisselugemine, ehkki see toimub tillukeses akendeta ruumis, diktorites klaustrofoobiat ei tekita. „See on hästi tore tunne, kui ruumi sisenen ja kõik muu jääb ukse taha. Raamatut lugedes kaon mõneks ajaks ära. Istun seal omaette ja saan ennast maailmast täiesti välja lülitada. See rõõm on minupoolne. Olen saanud kogeda raamatuid, mida ma võib-olla muidu poleks lugenudki,” sõnab üks sisselugejatest.

Lugejate hääleaparaat peab olema vastupidav ja treenitud nagu ooperilauljal – korraga loetakse 2-3 tundi. Sisselugejad räägivad, et kui suvel ei ole paar kuud lugenud, on alguses raske. Keel ei ole nii paindlik. Aitavad hääleharjutused ja vana hea „maa-mee-mii-moo-muu”.

Raamatuid loevad helilindile ka vabatahtlikud. Näiteks olla Tartu vangla kinnipeetud samuti soovinud anda oma panuse sotsiaalsesse projekti ning lugenud sisse Dostojevski „Kuritöö ja karistuse”. Pimedate raamatukoguni see lint kahjuks jõudnud ei ole. Võimalik, et teos osutus liiga mahukaks.

Eestis välja antud heliraamatuid „loetakse” kogu maailmas

Eesti Pimedate Raamatukogul on üle 800 lugeja, kuid Eestis sisseloetud heliraamatuid levitatakse ka USAs, Hispaanias, Soomes, Lätis ja Austraalias. Huvi on suur venekeelsete raamatute vastu, mida tellivad pimedate raamatukogud näiteks Soomes, Norras ja Saksamaal, aga ka Austraalias ja Iisraelis, kus on väga suur venekeelne kogukond. Vastupidine liiklus – Venemaalt Eestisse paraku puudub, kuna idanaaber teeb heliraamatuid teises formaadis.

Kui heliraamatute väljaandmise algusaastatel lindistati helistuudios 25-30 raamatut aastas, siis praegu antakse aastas välja 120-140 raamatut. Helindatakse peamiselt ilukirjanduslikke teoseid. Teaduskirjandust on vähem.

Lehekülg punktkirjas lasteraamatust Erakogu

Kuna paljud vaegnägijad on silmanägemise kaotanud täiskasvanuna, ei ole nad enam punktkirja ära õppinud. Seetõttu loetakse punktkirjas raamatuid järjest vähem. Raamatukogust laenutavad punktkirjas raamatuid peamiselt õpilased.

Emotsionaalne või emotsioonitu?

„Raamatule on diktori poolt antud hääl ja tahestahtmata ka väike iseloom sinna juurde. Väga paljud raamatud ja diktorite hääled said headeks sõpradeks, keda maki kaudu külla kutsuda,” meenutab Rosin. „See oli omamoodi nostalgiline. Paljude raamatute puhul ei olegi eredalt meelde jäänud raamatu sisu, vaid pigem emotsioon, millega teksti loeti ja seosed, mis sellega tekkisid.”

Jakob Rosin  Tiina Kõrtsini

On ka neid vaegnägijaid, kes eelistavad ilmekale lugemisele neutraalsemat lugemisstiili, et emotsiooni endale sobiva koha peale ja varjundiga ise juurde mõelda. „Paljudele meeldib see, kui diktor on neutraalsem ja emotsiooni mõtled ise sinna juurde, aga mulle just meeldib, kui emotsioon antakse läbi hääle edasi. Ehkki see kindlasti mõjutab, mismoodi ma raamatut kogen, sest ühte ja sama teksti on võimalik edasi anda erinevat moodi. Aga see annab lisaväärtuse, mis muudab selle asja palju põnevamaks.”

Diktorid nendivad, et mõni raamat haarab nii kaasa, et stuudios tuleb natuke nutta ja siis jälle edasi lugeda. Ka naljaka olukorra puhul on teinekord keeruline. Lugeda tuleb nii, et kuulaja aru ei saaks, et diktor endamisi naeru pugistab.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee