Kommentaar

Martin Mölder | Riigikogu liikmete arvu vähendamine on täiesti sisutühi idee (19)

Martin Mölder, Johan Skytte poliitikauuringute instituut, Tartu Ülikool, 2. oktoober 2018, 17:33
Riigikogu liikmete arvu vähendamise idee on nagu krooniline kujuteldav haigus. See kerkib üles ikka ja jälle, on oma sisu poolest tühi ning ilma pikaajalisema positiivse mõjuta Eesti poliitikale. Riigikogu tööd ja valitsemist ainuüksi see paremaks ei muudaks, sellega seotud kulude kokkuhoid oleks minimaalne ning viiks Eesti eemale meiesuurusele riigile optimaalsest parlamendiliikmete arvust. Kõigele lisaks seda praegustes tingimustes niikuinii ei juhtu. Poliitikute hulgas sellele ilmselgetel põhjustel toetus puudub. Kui Eesti poliitikas on kuskil probleem, siis on see mujal kui riigikogu liikmete arvus ning loodetavasti sellise ettepanku odav võlu ja populaarsus väheneb.

Riigikogu liikmete arvu vähendamise ideed on muu hulgas toetanud ja välja käinud Lennart Meri, seda on arutatud riigikogu põhiseaduskomisjonis, see on olnud mõnede erakondade valimislubadus. Alati leidub keegi, kellele see väike muutus tundub kui midagi, mis võiks mõnda suuremat ja sisulisemat probleemi lahendada. Selle ettekujuteldav sümboolne olulisus varjutab aga tegeliku tähtsusetuse. Kui Eesti poliitikas eksisteerivad probleemid, siis ei tulene need kindlasti sellest, et meil on liiga palju parlamendisaadikuid. Kui poliitika inimesi positiivselt ei kõneta, siis ei kõneta ta neid ka siis, kui meil on natuke suurem või natuke väiksem riigikogu. Ning kui olukorda hinnata sotsiaalteaduslikult kogu maailma riikide ja parlamentide kontekstis, siis on meil täpselt nii suur parlament, kui Eesti suurusel riigil peaks olema.

Sotsiaalteadustes ei eksisteeri sageli midagi sellist, mida võiks nimetada seaduseks sellises tähenduses nagu seda on loodusseadused. Teaduslikus mõttes „seadus“ on nähtus, mille puhul pole olemas mitte ainult vaatlusega tuvastatav seaduspära, vaid ka sisuline ja tähenduslik seletus selle kohta, miks see nii juhtub. Parlamentide suurus on üks väga vähestest ühiskondlikest poliitilistest nähtustest, mille kohta taoline seadus on olemas. Selle on avastanud ja sõnastanud ei keegi muu kui peaaegu ainus maailmakuulus eesti politoloog, Rein Taagepera, ning seda juba 1970ndatel.

Parlamendi suurus sõltub riigi rahvaarvu suurusest ning seda viisil, mis on ka loogiliselt seletatav. Eesti oma 101-liikmelise esinduskoguga on täpselt selle seaduspära keskel. Ühe riigi parlamendi suurus on keskeltläbi kuupjuur tema rahva arvust. Kui võtame ette Wikipedia lehekülje, kus on välja toodud praegused parlamentide alamkodade suurused ning nende riikide elanike arvud, siis vastavat seost õigesti analüüsides näeme, et 85% maailma esinduskogude suuruse varieeruvusest on seletatav riigi elanikkonna suurusega. Kui üks eraldiseisev nähtus aitab teist seletada nii suurel määral, on tegu väga selge ja väga tugeva seosega. Kuid miks see seos just selline on, miks on keskeltläbi nii, et kuupjuur elanikkonnast on see parlamendi suurus, mille poole riigid on endale teadvustamata liikunud?

Sellesse süvitsi minekuks soovitan lugeda Taagepera teoseid, kuid viimase loogika lühikokkuvõte on järgmine. Parlamendisaadikud ning parlamendid tervikuna üritavad vähendada oma üldist kommunikatsioonikoormust, mis sõltub nii elanike arvust, keda peab esindama, kui ka esinduskogu suurusest. Kuupjuur elanikkonnast on ligikaudu see suurus, kus vastav kommunikatsioonikoormus on kõige efektiivsem. Mõtleme üldiselt sellest, kuidas üks esinduskogu liige ja esinduskogu tervikuna peaks toimima. Milliste valikute ees nad seisavad?

Ühelt poolt peaks esinduskogu suhestuma esindajatega, rahvaarvuga. Mida suurem on elanikkond, seda rohkem peab üks esindaja esindama, seda rohkem on tal võimalikke kommunikatsioonikanaleid oma esindajatega. Ning vastupidi, mida enam on poliitikuid, seda vähem on neid esindatavaid, kellega igaüks neist peaks suhtlema. Eksisteerib surve esinduskogu liikmete arvu tõsta.

Kuid poliitikud peavad suhtlema ka üksteisega. Mida rohkem on esinduskogus liikmeid, seda enam on selliseid võimalikke esinduskogusiseseid suhtluskanaleid, milles iga esindaja peaks mitte ainult otseselt osalema, vaid mida ta peaks ka jälgima. Iga poliitik ei suhtle ainult potentsiaalselt iga teise poliitikuga, vaid ta tahab ka kuulata, kuidas teised poliitikud omavahel suhtlevad. Mida rohkem poliitikuid, seda suurem on nendevaheline kommunikatsioonikoormus esinduskogus. Eksisteerib surve esinduskogu suurust piirata.

Seega on kaks üksteist tasakaalustavat jõudu. Ühelt poolt oleks rohkem esinduskogu liikmeid hea, kuna siis oleks koormus valijatega suhtlemisel väiksem, kuid teisalt, mida enam on poliitikuid, seda keerulisem on neil omavahel tervikuna suhelda. Need suundumused on matemaatiliselt väljendatavad ning just täpselt selles olukorras, kui esinduskogu suurus on ligikaudu kuupjuur riigi elanikkonna suurusest, on need kaks jõudu tasakaalus.

Poolale 2000 liikmega parlament?

Eesti rahvaarv on praegu umbes 1,3 miljonit. Kuupjuur sellest on 109, mis on põhimõtteliselt sama, mis meie praegune riigikogu suurus 101. Eestil on täpselt nii suur parlament kui meil võiks olla. Kui see oleks oluliselt väiksem, siis ajapikku hakkaks vajadus seda suurendada süsteemset survet avaldama. Ei ole mõtet odava populaarsuse nimel lõhkuda midagi, mis on õige.

Kõige viimati tuli riigikogu suuruse vähendamise ideega välja Riigireformi Sihtasutus. Erinevalt paljudest teistest, kes selle ideega päevavalgele on tulnud, oli neil aga olemas ka natuke sisulisem põhjendus, miks Eestil peaks väiksem parlament olema. Paraku ei ole see põhjendus aga pädev. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et teistes Baltimaades ning Skandinaaviamaades on umbes 30 kuni 50 parlamendisaadikut ühe miljoni elaniku kohta, Eestis aga üle 70. Järelikult on Eestis neid liiga palju. Kas tõesti?

See argument põhineb eeldusel, et seos elanikkonna suuruse ja parlamendiliikmete arvu vahel on või peaks olema lineaarne. Olenemata riigi rahvaarvust, peaks olema üks optimaalne parlamendiliikmete arv inimese kohta. See ei ole aga tõsi, kui vaatame, mis maailmas toimub, ning sellele oleks väga keeruline kui mitte võimatu leida loogiliselt veenvat seletust. Kõik Eesti naaberriigid on suuremad kui Eesti ning see on paratamatu, et suuremas riigis on vähem parlamendisaadikuid ühe elaniku kohta.

Miks peaks näiteks 50 saadikut miljoni elaniku kohta olema nii fundamentaalselt parem kui 70? Kui 50 oleks see õige suurus, siis peaks näiteks Poola (rahvaarv umbes 40 miljonit) esinduskogus olema 2000 liiget, mis on üpriski naeruväärne. Poola esinduskogus (alamkoda) on 460 liiget. Kuupjuur 40 miljonist on 341, mis on tegelikule parlamendi suurusele üpriski lähedal. Ühiskonnaseadused ei ole täpsed, neis on alati natuke müra ja juhuslikkust.

Või proovime teistpidi. Poolas on praegu umbes 12 alamkoja saadikut ühe miljoni elaniku kohta. Ta on ka meile lähedal asuv riik, mis ta ei võiks meile eeskujuks olla? Siis peaks Eesti parlamendi suurus olema näiteks 15 liiget. Kõlab kahtlaselt. Riigireformi Sihtasutus oleks võinud enne taolise toore põhjenduse välja käimist konsulteerida mõne politoloogiga ning seejärel konkreetsest ettepanekust loobuda.

Riigikogu liikmete arvu vähendamine lootuses, et see Eesti poliitikas midagi paremaks muudab, on madal ja halb idee. Ärme lõika pead otsast siis, kui ta valutab, ning mõtleme pigem sellest, mida reaalselt saab paremaks teha.

19 KOMMENTAARI

g
gee 3. oktoober 2018, 16:57
Ojaa, tarvis miskitki teha.
a
Asi ei ole riigikogulaste arvus. 3. oktoober 2018, 11:21
Poolte koondatud riigikogulaste rahad annavad kokku terviku koondatute rahalisest kokkuhoiust. Ehk kaks korda rohkem. Alati jäetakse uuringutest välja just see tähtsam põhjuse osa. Sõnadel on võim. Nendega saab juttu muuks keerutada, ehk skeemitada.
Loe kõiki (19)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee