3
fotot
Hing Fekeli (Stanislav Moshkov)

„Surmaga kokkupuude on mul olnud küll. Olen viis korda peaaegu uppunud, kuid kogu aeg on ikka pinnale tõmmatud. See näitab, et sind on veel vaja, sa pole jõudnud elus oma missiooni täitnud ega saa veel lahkuda. Vesi on ikka lapsi tõmmanud ja nii ka minuga,“ räägib tunnetaja Cerli Sarv ehk hing Fekeli, kes sel hooajal end „Eesti selgeltnägijate tuleproovis“ proovile paneb.

Fekeli meenutab üht juhtumit ajast, kui ta oli umbes 9-10-aastane. „See juhtus minu elukoha lähedal järves, olin rannapalliga kõrkjate vahel – nagu lapsed ikka, tahavad sellega sulistada. Pall aga kukkus mul kõhu alt ära,“ meenutab ta. „Sinna ma jäin. Käisin kaks korda pimedas vee all ära. Ainus, mis mulle kolmandal korral veepinnale tõusmiseks jõud andis, oli see, et ma nägin, kuidas ema terve elu minu pärast nutab,“ räägib Fekeli.

„See energia, mis mind sealt välja tõmbas... kolmandal korral oled juba sellest rapsimisest väsinud ka. Õnneks jõudis noorem õde selleks ajaks kohale, haaras minust kinni ja ma pääsesin.“ Fekeli ütleb, et ta ei julgenud kõrkjate vahel ka karjuda, et on hädas. „Mõte sellest, kuidas ema on terve elu õnnetu ja nutab, päästis mind.“ Naine tunnistab, et sellest ajast on tal ka veekartus. „Kui ma saan jalad vees põhja, on hea olla. Olen selle hirmuga ka võidelnud ja nüüd olen juba sõbraks saanud, kuid loodusjõudude vastu on mul väga suur austus. Nendega ei tasu jännata.“

Fekeli ütleb, et mõistis juba lapsena inimesi teisest küljest, ning on näinud inimeste kohta asju, mida teised ei näe. „Selline tunnetamine on mul kaasa sündinud. Ma ei ole sellele muidugi nii palju tähelepanu pööranud, kui praegu. Siis sellest ei räägitud ja lapsena on ju kõigil oma fantaasia,“ sõnab ta, et lapsed tajuvad ja kuulevad hoopis rohkem.

Kasvades lähevad laste tajud lukku

„Kasvades pannakse meile piirangud peale ja tajud lähevad lukku. Peame ühiskonnas olema kõigile vastuvõetavad ja ühesugused. Me sulgeme oma põhilise ukse,“ sõnab ta. „Praegu räägitakse sellest rohkem ning püütakse tajumise ja tunnetamise poolt lastes kiita ja esile tuua, et nad seda järgiksid. Mina samamoodi.“ Kui Fekeli oli väike, öeldi tema kohta, et tüdrukul on lihtsalt hea fantaasia. „Näiteks kui ma rääkisin mingit lugu, mis tegelikult juhtus alles mõne aja pärast. Ma ei pööranud sellele tähelepanu ja mulle öeldi ka, et ma ei räägiks, nii on parem.“

Tegelikult on ka tema esivanemate seas olnud võimetega inimesi. „Minu vanaisa ema oli valgevenelanna ja ravitses inimesi allikaveega – luges allikaveele sõnad peale ja tervendas selle abil. Vanavanaisa oli aga selle küla nii-öelda hobune. Tal oli külas kõige rohkem jõudu ja kui oli vaja mudast välja sikutada näiteks ümber läinud palgikoormat, kutsuti tema appi. See sai talle ka saatuslikuks – kord veeres palk talle peale, vanavanaisa jäi haigeks ja suri ära,“ seletab Fekeli ning ütleb selle pealt, et inimestele tuleb küll abiks olla, kuid ennast ei tohi sellega matta. „Ema on mulle sellest rääkinud. Siis olid ju sellised ajad, kus mõeldi, et nõiad on halvad ja neid pole vaja. Tervendajad ja ravitsejad olid maakohtades aga väga vajalikud, sest igal pool polnud haiglaid. Abi on saadud ja inimesi aidatud, kuid halb maik oli juures.“

Võimed avaldusid äkkmeditatsiooni käigus

Fekeli sai täielikult oma võimetest teadlikuks selle aasta aprillikuus. „See juhtus 14. aprillil, üks päev enne minu füüsilise keha sündi 35 aastat tagasi,“ räägib Fekeli. Naine kirjeldab, et toimus äkkmeditatsioon. „Ma ei soovinud ja ei olnud valmis meditatsiooni minema, aga see võttis mind lihtsalt jalust – ma olin täiesti tardunud, käed-jalad ei liikunud, ainult liikusid silmad ja mõtlemine,“ kirjeldab ta.

„See oli kolme-neljatunnine kohalolek, mille ajal toimus kehas erinevaid protsesse. Ühel hetkel hakkasid käed värisema, siis lõpetasid värisemise, jalgades ja üle keha toimus energialainetus ning ühel hetkel võpatas kogu keha nii, nagu oleks süda paugu saanud! Siis ma tundsin, et minu hing sündis uuesti,“ räägib Fekeli. Sel hetkel jõudis Cerlini ka tema uus nimi Fekeli. Naine on Kroonikale öelnud, et pärast meditatsioonist väljatulemist lasi ta oma käel paberile kirjutada seda, mida käsi tahtis ning kirja sai: „Inglite jumalanna Fekeli on sündinud!“

Fekeli ütleb, et pärast meditatsioonist väljatulekut tegid väikesed asjad teda väga õnnelikuks, näiteks minimaalsed käeliigutused. „Olen iga päev pärast seda üles ärkamist õnnelik, et liigutused mu kehas on nii mõnusad. Ma naudin isegi oma mõtlemist. Elan nüüd iga sekund, iga minut.“ Siis otsustas Fekeli ka, et on aeg minna selgeltnägijate saatesse. „Tahaksin ärgitada inimesi tegema asju, mis tunduvad täiesti ilmvõimatud. Aasta algul ei oleks ma elu sees uskunud, et lähen tuleproovi. Ma väga austan ja hindan neid inimesi. Ma küll vaigistasin mitmeid kordi oma sisehäält, mis ütles, et pean sel aastal saatesse minema, kuid see võttis nii võimsalt hoogu, et ma otsustasin osaleda.“

Fekeli sõnul peaks igaüks tegema seda, mis esiti tundub mõistusega võttes täiesti võimatu. „Kui te selle läbi teete, tulevad kehast meeletud ressursid välja. Saate hingetasandil sellise laengu, et kõik väiksemad asjad tunduvad nii lihtsad! Endast tuleb briljante välja kaevata, aga need tulevad ainult siis, kui oleme natuke ebamugavas tsoonis.“

Kanaldab inimeste hingeteid

Fekeli nimetab end tunnetajaks. „Selgeltnägemise pool tuleb sellega kaasa. Kui sa kuuled ja tunnetad, annab see kokku selgeltnägemise komplekti. Kasutame erinevaid võtteid ja iga osaleja on oma võtete ja praktiseerimise poolest ainulaadne. Mina ei ole otseselt midagi praktiseerinud – ainult enda peal seda, et võimalikult hästi kuulata oma sisehäält ja seda järgida.“

Fekeli kanaldab hingeteid. „Hingetee on inimesele loodud ning kannab teda elus. Ma ei räägi, mis juhtub homme või ülehomme, ma ei tegele ennustamisega, vaid avan enda ja inimese vahel kanali,“ selgitab ta. Kanali kaudu hakkab info temani tulema. „Kui olen saate võtetel, proovin olla täiesti puhas leht, puhas hing, et suudaksin tulevat infot kanaldada,“ ütleb Fekeli. „Püüan end välja lülitada sellest, kes ma olen reaalses elus, kelle ema või elukaaslane. Kui reaalsest elust pagasi kaasa võtad, on kõrgemalt poolt või teispoolsusest tulevat infot väga raske ligi lasta.“

Fekeli tunnistab, et selgeltnägijate saates hakkama saada on väga raske. „Midagi kerget pole. Aga kui oled selle ära teinud, pole energiat, mis kehas kasvama hakkab, võimalik millegagi võrrelda. Tulin saatesse, et end 120 protsenti proovile panna, diivanil istudes ma seda teha poleks saanud. Saade on hing Fekelid väga palju kasvatanud. Kui tahad kasvada, peadki minema reaalsesse olukorda, vastutama reaalselt oma sõnade eest ja seda hingehinnaga võtma. Sa ei saa minna sinna niisama lahmima.“

Kõigi Õhtulehe paberlehes ilmunud artiklite täismahus lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?

„Surmaga kokkupuude on mul olnud küll. Olen viis korda peaaegu uppunud, kuid kogu aeg on ikka pinnale tõmmatud. See näitab, et sind on veel vaja, sa pole jõudnud elus oma missiooni täitnud ega saa veel lahkuda. Vesi on ikka lapsi tõmmanud ja nii ka minuga,“ räägib tunnetaja Cerli Sarv ehk hing Fekeli, kes sel hooajal end „Eesti selgeltnägijate tuleproovis“ proovile paneb.

Fekeli meenutab üht juhtumit ajast, kui ta oli umbes 9-10-aastane. „See juhtus minu elukoha lähedal järves, olin rannapalliga kõrkjate vahel – nagu lapsed ikka, tahavad sellega sulistada. Pall aga kukkus mul kõhu alt ära,“ meenutab ta. „Sinna ma jäin. Käisin kaks korda pimedas vee all ära. Ainus, mis mulle kolmandal korral veepinnale tõusmiseks jõud andis, oli see, et ma nägin, kuidas ema terve elu minu pärast nutab,“ räägib Fekeli.

„See energia, mis mind sealt välja tõmbas... kolmandal korral oled juba sellest rapsimisest väsinud ka. Õnneks jõudis noorem õde selleks ajaks kohale, haaras minust kinni ja ma pääsesin.“ Fekeli ütleb, et ta ei julgenud kõrkjate vahel ka karjuda, et on hädas. „Mõte sellest, kuidas ema on terve elu õnnetu ja nutab, päästis mind.“ Naine tunnistab, et sellest ajast on tal ka veekartus. „Kui ma saan jalad vees põhja, on hea olla. Olen selle hirmuga ka võidelnud ja nüüd olen juba sõbraks saanud, kuid loodusjõudude vastu on mul väga suur austus. Nendega ei tasu jännata.“

Fekeli ütleb, et mõistis juba lapsena inimesi teisest küljest, ning on näinud inimeste kohta asju, mida teised ei näe. „Selline tunnetamine on mul kaasa sündinud. Ma ei ole sellele muidugi nii palju tähelepanu pööranud, kui praegu. Siis sellest ei räägitud ja lapsena on ju kõigil oma fantaasia,“ sõnab ta, et lapsed tajuvad ja kuulevad hoopis rohkem.

Kasvades lähevad laste tajud lukku

„Kasvades pannakse meile piirangud peale ja tajud lähevad lukku. Peame ühiskonnas olema kõigile vastuvõetavad ja ühesugused. Me sulgeme oma põhilise ukse,“ sõnab ta. „Praegu räägitakse sellest rohkem ning püütakse tajumise ja tunnetamise poolt lastes kiita ja esile tuua, et nad seda järgiksid. Mina samamoodi.“ Kui Fekeli oli väike, öeldi tema kohta, et tüdrukul on lihtsalt hea fantaasia. „Näiteks kui ma rääkisin mingit lugu, mis tegelikult juhtus alles mõne aja pärast. Ma ei pööranud sellele tähelepanu ja mulle öeldi ka, et ma ei räägiks, nii on parem.“

Tegelikult on ka tema esivanemate seas olnud võimetega inimesi. „Minu vanaisa ema oli valgevenelanna ja ravitses inimesi allikaveega – luges allikaveele sõnad peale ja tervendas selle abil. Vanavanaisa oli aga selle küla nii-öelda hobune. Tal oli külas kõige rohkem jõudu ja kui oli vaja mudast välja sikutada näiteks ümber läinud palgikoormat, kutsuti tema appi. See sai talle ka saatuslikuks – kord veeres palk talle peale, vanavanaisa jäi haigeks ja suri ära,“ seletab Fekeli ning ütleb selle pealt, et inimestele tuleb küll abiks olla, kuid ennast ei tohi sellega matta. „Ema on mulle sellest rääkinud. Siis olid ju sellised ajad, kus mõeldi, et nõiad on halvad ja neid pole vaja. Tervendajad ja ravitsejad olid maakohtades aga väga vajalikud, sest igal pool polnud haiglaid. Abi on saadud ja inimesi aidatud, kuid halb maik oli juures.“

Võimed avaldusid äkkmeditatsiooni käigus

Fekeli sai täielikult oma võimetest teadlikuks selle aasta aprillikuus. „See juhtus 14. aprillil, üks päev enne minu füüsilise keha sündi 35 aastat tagasi,“ räägib Fekeli. Naine kirjeldab, et toimus äkkmeditatsioon. „Ma ei soovinud ja ei olnud valmis meditatsiooni minema, aga see võttis mind lihtsalt jalust – ma olin täiesti tardunud, käed-jalad ei liikunud, ainult liikusid silmad ja mõtlemine,“ kirjeldab ta.

„See oli kolme-neljatunnine kohalolek, mille ajal toimus kehas erinevaid protsesse. Ühel hetkel hakkasid käed värisema, siis lõpetasid värisemise, jalgades ja üle keha toimus energialainetus ning ühel hetkel võpatas kogu keha nii, nagu oleks süda paugu saanud! Siis ma tundsin, et minu hing sündis uuesti,“ räägib Fekeli. Sel hetkel jõudis Cerlini ka tema uus nimi Fekeli. Naine on Kroonikale öelnud, et pärast meditatsioonist väljatulemist lasi ta oma käel paberile kirjutada seda, mida käsi tahtis ning kirja sai: „Inglite jumalanna Fekeli on sündinud!“

Fekeli ütleb, et pärast meditatsioonist väljatulekut tegid väikesed asjad teda väga õnnelikuks, näiteks minimaalsed käeliigutused. „Olen iga päev pärast seda üles ärkamist õnnelik, et liigutused mu kehas on nii mõnusad. Ma naudin isegi oma mõtlemist. Elan nüüd iga sekund, iga minut.“ Siis otsustas Fekeli ka, et on aeg minna selgeltnägijate saatesse. „Tahaksin ärgitada inimesi tegema asju, mis tunduvad täiesti ilmvõimatud. Aasta algul ei oleks ma elu sees uskunud, et lähen tuleproovi. Ma väga austan ja hindan neid inimesi. Ma küll vaigistasin mitmeid kordi oma sisehäält, mis ütles, et pean sel aastal saatesse minema, kuid see võttis nii võimsalt hoogu, et ma otsustasin osaleda.“

Fekeli sõnul peaks igaüks tegema seda, mis esiti tundub mõistusega võttes täiesti võimatu. „Kui te selle läbi teete, tulevad kehast meeletud ressursid välja. Saate hingetasandil sellise laengu, et kõik väiksemad asjad tunduvad nii lihtsad! Endast tuleb briljante välja kaevata, aga need tulevad ainult siis, kui oleme natuke ebamugavas tsoonis.“

Kanaldab inimeste hingeteid

Fekeli nimetab end tunnetajaks. „Selgeltnägemise pool tuleb sellega kaasa. Kui sa kuuled ja tunnetad, annab see kokku selgeltnägemise komplekti. Kasutame erinevaid võtteid ja iga osaleja on oma võtete ja praktiseerimise poolest ainulaadne. Mina ei ole otseselt midagi praktiseerinud – ainult enda peal seda, et võimalikult hästi kuulata oma sisehäält ja seda järgida.“

Fekeli kanaldab hingeteid. „Hingetee on inimesele loodud ning kannab teda elus. Ma ei räägi, mis juhtub homme või ülehomme, ma ei tegele ennustamisega, vaid avan enda ja inimese vahel kanali,“ selgitab ta. Kanali kaudu hakkab info temani tulema. „Kui olen saate võtetel, proovin olla täiesti puhas leht, puhas hing, et suudaksin tulevat infot kanaldada,“ ütleb Fekeli. „Püüan end välja lülitada sellest, kes ma olen reaalses elus, kelle ema või elukaaslane. Kui reaalsest elust pagasi kaasa võtad, on kõrgemalt poolt või teispoolsusest tulevat infot väga raske ligi lasta.“

Fekeli tunnistab, et selgeltnägijate saates hakkama saada on väga raske. „Midagi kerget pole. Aga kui oled selle ära teinud, pole energiat, mis kehas kasvama hakkab, võimalik millegagi võrrelda. Tulin saatesse, et end 120 protsenti proovile panna, diivanil istudes ma seda teha poleks saanud. Saade on hing Fekelid väga palju kasvatanud. Kui tahad kasvada, peadki minema reaalsesse olukorda, vastutama reaalselt oma sõnade eest ja seda hingehinnaga võtma. Sa ei saa minna sinna niisama lahmima.“

Jaga artiklit

9 kommentaari

S
See Fekeli, Fekaal jne.  /   11:35, 3. okt 2018
on väga häiriv inimene ja saatesse ei sobi. Tema möirged, teeseldud töinamine ja ja närvilised liigutused viitavad ebastabiilsele inimesele, vastustega keerutab ja lihtsalt hämab midagi. Saade ise meeldib aga loodan, et see inimene saatest peatselt välja langeb.
E
ehh  /   16:48, 2. okt 2018
kas alates teisest klassist pole kohustuslik ujumine koolis? oli minul, oli minu lastel.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis