Maailm

NÄDAL PAAVSTI VISIIDIST: paavstide hulgas on olnud tõpraid, kaabakaid ja perverte (10)

Allan Espenberg, 2. oktoober 2018, 13:25
Jumal tänatud, et meie ajal on paavst väga tore.Foto: Stanislav Moshkov
Paavstlus sai alguse ligi 2000 aastat tagasi, kui esimese paavstina tegutses Peetrus. Praeguseks on paavste Vatikani ametlikus loetelus 266, kuid mitte kõik nendest pole olnud vagad, korralikud ja eeskujulikud pühamehed ja kirikujuhid. Vatikani ajaloos on olnud selliseid inimesi ja tegelasi, keda paljud tahaksid unustada, sest sageli pole kurjategijateks olnud mitte tavalised kardinalid, vaid paavstid ise. 

Paavsti valimisega on sageli alt mindud

Samal teemal

Rooma paavsti südametunnistus peab olema kristalselt puhas nii Jumala kui inimeste ees ning tal tuleb olla kuulekas ja ustav usule. Palju sajandeid on katoliku kirik püüdnud valida oma juhiks kõige paremat ja väärikamat inimest, kes suudaks mitmemiljonilist kogudust hästi juhtida. Kuid tihti pole see kuigi hästi õnnestunud, sest võim rikub inimest ja absoluutne võim rikub inimest absoluutselt, mistõttu mitte kõik paavstid pole olnud Jumalale väärilised asemikud Maa peal.

Inimlikud pahed pole tundmatud paljudele paavstiks valitud inimestele, kes pole suutnud usumehele kohaselt käituda. On ju ammu teada, et ükski inimene pole täiuslik. Nii on kirikupeaks saanud skandaalsed, odioossed, liiderlikud, pahelised, patused, südametud ja julmad inimesed. Paavstide hulgas on olnud õgardeid, alkohoolikuid, mõrvareid, vaegaid, intsestihuvilisi, seksuaalperverte. Rooma keisritest alguse saanud pedofiilia on aga muutunud iidseks katoliiklikuks traditsiooniks. 2000 aasta jooksul on Vatikani paleed näinud paavstide selliseid vägitegusid, millest tavalised koguduseliikmed poleks osanud isegi und näha.

 Vatikani ajaloos on olnud palju saladusi ja skandaale, mille on põhjustanud paavstid ise. Nõnda on paavstid oma paleedes kodustanud prostituute ja arvukaid armukesi, kasvatanud hulgaliselt vallaslapsi, korraldanud suuri seksiorgiaid, varjanud ja kaitsnud kurjategijaid, teostanud tumedaid finantstehinguid, karistanud julmalt vaenlasi jne.

“Need paavstid elasid nagu kuningad. Nad oli äraostetavad ja kõlblusetud. Nad ei kõhelnud korraldada orgiaid ega ehitada luksuslikke paleesid. Nendega võrreldes on Paris Hilton täielik pühak. Need olid kohutavad inimesed ja õudsad paavstid,” kirjutas ajaloolane David Gibson.

Igas sajandis iselaadne pervert

Aleksander VI (valitses paavstina 1492-1503) sai paavstiks räige pettuse teel tänu altkäemaksudele. Kuna ta kogus konklaavil esialgu vaid seitse häält, siis ostis ta trooni teistelt kandidaatidelt välja. Tema valitsemisaega iseloomustasid orgiad, verepilastus, liiderlikkus, intriigid, korruptsioon, altkäemaksud, mõrvad, mürgitamised. Teda peetakse kõige amoraalsemaks valitsejaks paavstluse ajaloos. Kuigi ta oli andnud tsölibaadilubaduse, võttis ta paleesse endaga elama oma armukese, tegelikult teise mehega abielus oleva Vannozza dei Catanei, kes sünnitas talle kolm või neli last. Ta isegi ei püüdnud varjata, et tal on tsölibaadilubadusest kama ja ka oma ebaseaduslikke lapsi (neid oli vähemalt üheksa) ei peitnud ta üldsuse eest, kuigi nimetas neid onupoegadeks ja -tütardeks. Tal oli palju armukesi, kellest on nimepidi teada veel Giulia Farnese, ning pidevalt ümbritsesid teda noored ja kaunid naised. Väidetavalt olevat paavst olnud intiimsuhetes ka oma trütre Lucreziaga. Mõned ajaloolased arvavad, et Aleksander ise sündis siia ilma kõlvatust suhtest tema ema ja selle venna vahel.

Selle paavsti ajal nimetati Vatikani suureks bordelliks, aga paavsti ennast Saatana apteekriks. Kui Roomas suurenes vägivalla- ja kuritegevuslaine, siis tegeles paavst komöödiaetenduste lavastamise, luksuslike bankettide korraldamise, maskeraadide ja tantsuõhtute läbiviimisega, kusjuures kõik need üritused maksis kinni kirik. Ka paavsti poeg Cezare oli isasse: teadaolevalt korraldas ta 1501. aastal suurejoonelise banketi, kuhu kutsuti 50 kurtisaani, kes pidid kõigepealt alasti tantsima ja seejärel jagati meestele kasutamiseks välja.

Benedictus IX (1032-1048, vaheaegadega) päris paavstitiitli sugulussidemete tõttu umbes 20-aastasena, olles üks nooremaid paavste ajaloos. Teistel andmetel võis ta kirikupeaks saades olla ka 15- või isegi 12-aastane. Sellele vaatamata oli ta juba alates noorusest julm ja amoraalne valitseja. Teda on süüdistatud simoonias (müüs paavstiameti 680 kilo kulla eest oma ristiisale), homoseksualismis, vägistamistes, sodoomias, tapmistes, röövimistes, aga ka orgiates ja erinevates metsikustes osalemises, mistõttu on teda nimetatud näiteks põrgudeemoniks. Tema seksiorgiates polevat osalenud mitte ainult naised, vaid ka mehed ja isegi loomad. Hilisem paavst Victor III on nimetanud Benedictust inimeseks, kes pani toime vägistamisi, tapmisi ja teisi hirmsaid tegusid. “Tema elu paavstina oli nii räpane ja vastik, et sellest mõeldes tulevad hirmuvärinad peale,” kirjutas Victor. Benedictus ei püüdnud kunagi oma armukesi peita ega varjata, aga hiljem abiellus üldsegi avalikult. Ühe Rooma ajaloolase sõnutsi elas Benedictus oma palees nagu idamaade sultan, keda ümbritsesid rikkused ja armukesed. Katoliku entsüklopeedias nimetatakse seda paavsti häbiplekiks tervele paavstlusele.

Stephanus VI (896-897) oli üks pahausksemaid ja kõlvatumaid paavste, kes sai hakkama erakordselt jõleda teoga. Eriti tige oli ta ühe oma eelkäija peale, kes Stephanuse arvates olevat teda solvanud, kuigi oli juba surnud. Mis oli selle viha põhjuseks, pole teada. Igatahes laskis Stephanus kättemaksuks paavst Formosuse säilmed hauast välja kaevata ja üheksa kuud tagasi surnud mehe poollagunenud laiba riietada paavstirüüsse, et seejärel tema üle sinodil (nn laibasinodil) kohut mõista. Surnukeha pandi kohtupinki istuma ja talle esitati küsimusi, millele vastas ametisolev paavst, tõstatades oma eelkäija vastu üha uusi ja uusi süüdistusi. Lõpuks leiti Formosus olevat süüdi paljudes kuritegudes ja surmapattudes, temalt võeti paavstitiitel ja teda karistati karmilt. Laibal raiuti maha parema käe kolm sõrme, millega ta oli omal ajal õnnistanud usklikke. Seejärel tükeldati surnukeha ja maeti tundmatute võõramaalaste ühishauda, kuid hiljem kaevati veelkord välja ja kehaosad heideti Tiberi jõkke. Paljudele roomlastele polnud selline teguviis meelepärane ja laibatükid kougiti veest välja ja maeti sündsal viisil maha. Samal ajal toimunud maavärinasse ja Lateraani basiilika kokkuvarisemisse suhtusid roomlased kui jumalamärki, misjärel kukutasid Stephanuse. Paavst saadeti vanglasse, kus Formosuse pooldajad kägistasid ta surnuks.

Gregorius XVI (1831-1846) paistis silma nürimeelsuse ja julmusega, lisaks oli ta paadunud joodik, kelle joomingud kestsid praktiliselt lakkamatult. Tema ajal ei kuulunud valitsemisohjad mitte paavstile, vaid Gaetano Moronile, kes paavsti erasekretärina kirjutas üle 100 000 kirja ja muid kirikudokumente. Paavsti lähikonda kuulusid raha- ja võimuahned karjeristid, fanaatilised idioodid ning muud amoraalsed inimesed ehk täpselt sellised, nagu oli paavst ise. Ta saatis poliitilistel põhjustel vanglatesse tuhandeid inimesi. Gregorius ei sallinud eeskätt juute, kes kupatati ilma pikema jututa getodesse, kust neil oli keelatud lahkuda. Vaatamata suurele vihale selle rahva vastu, ei takistanud see silmakirjateenrist paavstil ometi regulaarselt vastu võtta suuri rahasummasid rikkalt Rothschildide juudiperelt. Veel keelustas ta paavstiriigis raudteed, nimetades neid põrguteedeks – siin on tegu prantsuskeelse sõnamänguga: “chemins d'enfer” on põrgutee, aga “chemin de fer” on raudtee. 

Sergius III (904-911) laskis esimese asjana paavstiks saada kägistada surnuks oma eelkäija Leo V ja vastupaavst Christophoruse. Teda nimetatakse esimeseks paavstiks nn pornokraatiaajastul, kui paavstiriigi valitsejad olid naiste, esijoones lõbunaiste mõju all. Poliitikavaba aega armastas paavst veeta Rooma konsuli Teofilato 15-aastase tütre Marozia seltsis, kellega lõbutseti hommikust õhtuni. Tüdruku ema Theodora määrati aga paavstirikkuste ametlikuks hoidjaks. Marozial oli ka õde Theodora ning nende kohta on inglise ajaloolane Edward Gibbon kirjutanud järgmist: “Kahe litsi Marozia ja Theodora mõjuvõim põhines nende ilul ja rikkusel, aga ka nende poolt algatatud intriigidel. Oma kõige sihikindlamaid armukesi premeerisid nad paavstlike peaehetega. Pühale Toolile jõudsid Marozia vallaspoeg, lapselaps ja lapselapselaps. Haruldane genealoogia Püha Peetruse järglaste osas!” Ajaloolasel oli õigus, sest umbes 20 aastat pärast Sergiuse surma sai troonile Sergiuse ja Marozia suhtest sündinud Johannes XI, kellest sai ainus paavsti vallaslaps, kes tõusis ka ise paavstiks.

Bonifatius VIII (1294-1303) ei olnud küll kõige patusem, kuid alandlikkusest ja tagasihoidlikkusest ei saa temagi puhul rääkida. Paljud peavad teda paavstidest koguni üheks halvemaks. Ta oli endast nii heal arvamusel, et paavstiks saades püstitas ta Rooma linnas iseendale suure hulga monumente. Veel kuulutas ta, et seksuaalsuhted alaealiste poistega pole patusem tegevus kui käte teineteise vastu hõõrumine. Ta laskis poliitiliste erimeelsuste tõttu teha maatasa Palestrina linna. Sai endale verivaenlaseks suure kirjaniku Dante, kes mainis paavsti oma “Jumalikus komöödias”, nimetades teda silmakirjalikuks variseriks ja määrates ta kuuluvaks põrgu alamkasti. Paavst oli äärmiselt ebapopulaarne ka Vatikanis ja paljud kardinalid soovisid näha teda surnuna.

Johannes XXII (1316-1334) oli üks hereetikutest paavstide hulgas, mistõttu on üldse selgusetu, kuidas temast üldse paavst sai. Ta oli väga ebausklik, eitades tõsiasja, et pühameeste hinged võivad olla õndsad enne viimsepäevakohut. Ta võitles kõigega, mida pidas vaimusõgeduseks, näiteks nõidumise, alkeemia, spiritismiga, kasutades selleks kõiki inkvisitsiooni poolt antud võimalusi. Ta mõistis hukka vaesuse idealiseerimise, ise aga muutis pattude andestuse äriks – patukahetsuse hind sõltus otseselt patu raskusest. Põhjused, miks paavst tundis vastikust vaesuse vastu, selgusid alles pärast tema surma: ta jättis endast järele 750 000 floriini, mis oli tollal väga suur summa. Johannes oli üks ihnsamaid paavste: tema südametunnistusel on ebamääraselt kõrged maksud ja võimu kuritarvitamine, ise aga pidas ta end väga priiskavalt üleval.

Julius II (1503-1513) oli samuti andnud tsölibaaditõotuse, kuid kinni sellest ei pidanud, sest teadaolevalt olevat tal olnud mitu armukest ja vähemalt üks vallaslaps – tütar Felicia della Rovere. Mõned allikad märgivad, et tal oli veel kaks tütart, kes surid väga noorelt. Paar aastat enne surma esitati paavstile ametlikud süüdistused sündsusetutes seksuaalsuhetes ja vaimulikud häbistasid teda avalikult. Räägiti, et paavstil oli hulgaliselt pattusid hingel. Nii nimetasid paljud tema vaenlased Juliust avalikult sodomiidiks, kelle keha on kaetud häbiväärsete haavanditega. Sellega vihjati asjaolule, et paavst oli põdenud süüfilist, mille ta oli hankinud lõbunaistelt. Elu lõpuaastatel olid paavsti jalad nii suurtes haavandites, et kummardunud usklikud ei saanud neid suudelda. Liikvel olid veel kuulujutud, et paavst ei põlanud ära ka meesprostituutide seltskonda. Ta sattus konflikti Michelangeloga, kui käskis kunstnikul lõpetada tööd Sixtuse kabelis kiiremini. Michelangelo oli väga solvunud, mistõttu ei võtnud vaevaks kaunistada paavsti surma järel tema hauakambrit.

Innocentius VIII (1484-1492) jahtis erinevatel põhjustel naisi ja nõidasid. Juba enne vaimulikukarjäärile keskendumist oli ta suur pummeldaja, prassija ja seksija, mille tulemuseks oli suur hulk abieluväliseid lapsi. Troonile saanuna asus ta esijoones tegelema oma perekonnaga: naitis ühe oma poegadest Firenze valitseja Lorenzo il Magnifico tütrega ja jagas oma sugulastele ihaldusväärseid ja prestiižseid kiriklikke ametikohti. Vaatamata keeldudele oli paavstil hulgaliselt armusuhteid ning räägiti, et ilusa naisekeha nägemisel olevat tal lausa hing kinni jäänud. Ta andis välja bulla, mis kutsus üles karistama nõidu ja selgeltnägijaid suhtlemise eest saatanaga. Selle tulemuseks olid kuulsad inkvisitsiooniprotsessid, mille hambusse jäid naised kogu Euroopas. Kõige hirmsam kuuldus paavstist kõneleb sellest, et ta püüdis oma surma ära hoida kolme alaealise poisi vere ülekandmisega endasse. Paavsti see ei päästnud, võib-olla seepärast, et kolme lapse tapmine ei valmistanud talle mingeid süümepiinu.

Benedictus V (964) oli hoopis omapärane tegelane. Ta vägistas noore neiu ja põgenes paavstikassaga Konstantinoopolisse, kust tuli välja alles siis, kui raha oli otsa saanud. Kirikuajaloolane ja hilisem paavst Silvester II nimetas Benedictust kõige ebaõiglasemaks kõigist kurjuse koletistest. Paavsti tappis armukade ja vihane abielumees, kelle naisega paavst oli lõbutsenud. Laipa, millel oli sadakond noahaava, tassiti mööda tänavaid, enne kui visati solgiauku.

Sixtus IV (1471–1484) jõudis praktiliselt igale poole. Tal oli kuus vallaslast, kellest üks oli sündinud suhtest lihase õega. Paavstil olid ka mingid põhimõtted. Nimelt oskas ta suurendada riigikassat prostituutidelt ja lõbumajadelt maksude kogumisega. Peale selle kohustati vaimulikke maksma raha õiguse eest omada armukesi. Paavst oli vastutulelik oma sugulaste suhtes, sest paljudele määrati tulusad ametikohad katoliku kirikus ja koguni kuus oma sugulast nimetas paavst kardinalideks. Lisaks tormilisele isiklikule elule õnnestus paavstil kirjutada end ka muul moel ajalukku: tema nime kannab Vatikanis asuv tuntuim kabel, Sixtuse kabel, kus toimuvad konklaavid. Aga prostituutidelt kogutud maksudega taastati Rooma kesklinnas asuv sild, millele anti samuti selle paavsti nimi – Sixtuse sild.

10 KOMMENTAARI

s
skiso 3. oktoober 2018, 16:24
"Paavstlus sai alguse ligi 2000 aastat tagasi, kui esimese paavstina tegutses Peetrus"
mingit peetrust pole olemas olnud, vatikanis on kõik üks suur muinasjutt
n
Noo sellepärast ma läksingi toll päeval hoopis seenele ja sain palju häid buravikke selle paavsti jõllitamise asemel 3. oktoober 2018, 07:56
H
Loe kõiki (10)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee