Lugu algas sellest, kui tibu ema ujuma läks. Tavaliselt on pingviiniperedes väga kindel kord: kui üks vanem läheb eemale, on teine kohemaid platsis, et lapse või muna järele vaadata. Mingil põhjusel lahkus aga isa tibu juurest ning seda märkas üks teine paar.

Talitajad otsustasid, et kui tibu bioloogilised vanemad on tõesti hajameelsed ja ei suuda tema eest hoolt kanda, võib tibu ju kahe isa juurde jäädagi. Siiski leidsid õiged vanemad tibu järgmisel päeval teise paari juurest üles ja täiskasvanute vahel läks kakluseks.

Talitajad sekkusid ja hoolitsesid selle eest, et tibu jääks siiski oma bioloogiliste vanemate juurde. Kuid isaste jaoks ei lõppenud kõik kurvalt: talitajad lubasid neil adopteerida veel ühe koorumata muna, mille oli munenud üks üksikema. Temal üksinda oleks olnud väga raske muna välja haududa - ta poleks saanud rahumeeli söömas ega ujumas käia. Mine sa tea, mõni teine murelik pingviin oleks tema muna siis ehk nagunii omastanud - selline on pingviinide loomus.

Kas üksikemal kahju ei olnud oma tibu teistele anda? Ei, vastavad talitajad, pingviinide natuur lihtsalt on selline, et järglast on lihtsaim kasvatada koos - emaga on kõik korras, ta mõistab olukorda ja kaks isast saavad kordamööda haududes munaga kenasti hakkama.