Võrkpalli MM-finaalturniiri parimaks mängijaks valitud Bartosz Kurek tähistamas maailmameistritiitlit. (Reuters/Scanpix)

2014. aastal jälgis kokku 1,1 miljardit inimest seda, kuidas Saksamaa jalgpallikoondis Brasiilias toimunud MM-finaalis lisaajal Argentina jalgpallikoondisele säru tegi ning neljandat korda oma ajaloos maailmameistriks krooniti. See on 15% kogu maailma elanikest!

Tänavu oli see ilmselt veel suurem, sest juba MMi ajal olid Venemaal toimunud suurturniiri vaatajanumbrid varasemast uhkemad, sest ainuüksi vutipeo ajal hõisati, et „jalgpalli vaatab üle 3,4 miljardi inimese“. Müstilised numbrid, isegi kui jätame arutelu, kas tasub ikka minut aega palli taga ajamist jälginud inimest MMi vaatajaks lugeda või mitte, kõrvale.

Igatahes kinnitavad kõik need numbrid vuti ülemaailmset populaarsust. Ilmselt planeerisid enamik meesterahvaid oma juuni- ja juulikuised tegemisi just jalgpalli suurturniiri järgi. Samamoodi käitusid ka kõik suuremad meediaväljaanded ning telekanalid. 32 päeva jooksul sisuliselt ei eksisteerinudki spordimaailmas mitte midagi muud. Kogu maailm oli silmaklapid peas keskendunud meie idanaabrite koduõuel toimunud vutifestivalile. 

Analoogselt, ehkki väiksemas mastaabis, käitutakse ka korvpalli puhul. Seal sõltub MMi tähtsus suuresti sellest, kas ameeriklased raatsivad turniiriks täiskoosseisu kokku ajada või mitte. Küll on nad alates 1992. aastast alati esimese ešeloniga kohal olümpiamängudel. Tõsi, seal upub korvpall veidi teiste alade sekka ära, aga leidub ka neid, kes ütlevad, et korvpalliturniir on suveolümpial samasugune kuningas nagu jäähoki (tänavuse erandiga, aitäh NHL) taliolümpial. 

Kui juttu tuleb aga kolmandast „suurest pallimängualast“ ehk võrkpallist, siis asenduvad silmaklapid hoopis pimedate prillidega. 10. septembril Itaalias ja Bulgaarias alguse saanud võrkpalli MM leidis oma lõpplahenduse eile. Jah, eile!

Kullamängus läksid vastamisi viiendat turniiri järjest finaali jõudnud Brasiilia ning valitsev maailmameister Poola. Eesti spordisõber saab selle mängu tulemusuudist lugeda a) heal juhul südaöösel b) kehvemal juhul esmaspäeva keskpäeval. Esimene variant on tõenäoline ainult siis, kui vollehuvilisest spordireporter sel ajal juhtumisi tööl oli. 

Aga miks nii? Kas ajakirjanikud on laisad? Võib-olla. Kuid tuleb ka kurbusega nentida, et volle vastu puudub üldisem huvi. Eesti võrkpallikoondise tegemised lähevad eestlastele juba vaikselt korda. Kuigi jätkuvalt kostub tribüünidelt lauseid stiilis „mis nüüd juhtus“ ja „kuidas me ikkagi punkti saime“. Kohaliku liiga ning rahvusvaheliste turniiride osas on huvi aga jätkuvalt leige. 

Jalgpalli, korvpalli ja jäähoki MM-finaalturniirid on televiisori vahendusel Eesti spordisõbrale kättesaadavad, kuid vollesõbrad on endiselt pika ninaga. Ühest küljest pole tõesti nigela huviga põhjust seda näidata, samas, Eesti praeguse aja edukaima pallimängu populariseerimiseks tuleb vahel teha ka ebapopulaarseid otsuseid. 

Praegu oleme aga seisus, kus jalgpalli MM-finaal on sisuliselt kui keskkooli lõpuballi prints, võrkpall aga see õbluke poisiklutt, kellel jäi uhke ülikonna puudumisel ballile üldse minemata. 

Ilmselt ei teki neil võimalust ka smokingut osta. Miks? Sest raha lihtsalt ei jaotata. Poola koondis teenis 2014. aastal MM-tiitli eest 200 000 dollarit. Jalgpallis teenib ainuüksi finaaliturniirile pääsemise eest kaheksa miljonit. Võitja aga veel neli korda rohkem.

Jaga artiklit

2 kommentaari

V
Vinskaja  /   20:00, 5. okt 2018
Järelikult pole võrkpall lihtsalt piisavalt põnev ala.
V
vanamees  /   12:49, 5. okt 2018
mina vaatasin soome pealt....ära ainult koljuveerile ütle

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis