Juhtkiri

Juhtkiri | Kellele on vaja kultuuriautonoomiat? (10)

Ohtuleht.ee, 30. september 2018 20:19
Foto: Arno Saar
Keskerakondlase Yana Toomi ettepanek venelastele kultuuriautonoomia andmiseks tekkis pealtnäha tühja koha peale, kui mitte arvestada muidugi lähenevaid valimisi. Kuna peale Toomi pole keegi teemat puudutanud, siis kerkib küsimus, kas tegu on asjaga, millest Eestis seniajani kõige rohkem on puudust tuntud. 

Kuid juba autonoomia kõne alla võtmine tähendab, et keegi pole järelikult praeguse olukorraga rahul ja tahetakse muutuseid. Aga milliseid? Seni on aastate jooksul kujunenud välja enam-vähem toimiv tasakaal, kus eesti keele oskuse vajalikkusele vähemalt avalikult vastu enam ei vaielda. Pigem vastupidi – riigikeele ladus valdamine vaid kergendab elus edasijõudmist ning võtab aluse rääkida karjääri takistavast klaaslaest.

Kui meil on venekeelsed lasteaiad ja koolid, venekeelne meedia, ka venekeelsed kanalid ERRis, üle Eesti saab igal pool nii riigiasutustes kui ka teeninduses vene keelega hakkama, siin käivad regulaarselt gastrollidel Venemaa artistid ja teatrid, rääkimata vabalt kättesaadavast Venemaa telekanaleist, siis mida enamat võiks autonoomia meile veel pakkuda?

Teema võiks üles võtta pigem siis, kui riigikeelse hariduse kõrval sooviks mõni rahvusvähemus tuge omakeelse pühapäevakooli ülalpidamiseks. Praegu on olukord pigem vastupidine, sest venekeelse kooli võib lõpetada ka riigikeele oskuseta.

Pealegi on autonoomia mõiste vahepealsete aastate jooksul ära lörtsitud võrreldes sõjaeelse kultuuriautonoomiaga. Nõukaajal tähendas liiduvabariigile autonoomse staatuse andmine tegelikult selle sundliitmist Vene föderatsiooniga ja rahvuslikku tasalülitamist. Sama tuleb esmalt meelde ka taasiseseisvusjärgse Narva autonoomiareferendumi puhul. Seega pole antud juhul kindel, kas me saame kultuuriautonoomiat teemaks võttes asjast Toomiga võrreldes üldse ühtemoodi aru.