Galeriid

Vaata pilte väliseesti Ernesaksaks nimetatud koorijuhi mälestuskontserdist!

GALERII | Dirigent Roman Toi hing sai lõpuks rahu: ta maeti kodumaa mulda (5)

Jaanus Kulli, 30. september 2018, 18:47
MÄLESTUSKONTSERT: Hirvo Surva ja Rahvusooper Estonia poistekoor Roman Toi mälestuskontserdil Kaarli kirikus. Solist sopran Arete Kerge, orelil Ene Salumäe.Foto: Martin Ahven
„Tere, näen ma sind jälle, tere, õnnistud isamaa!“ on read dirigent Roman Toi kantaadist „Suur on, Jumal, Su ramm“, mida teiste lugude seas esitas Rahvusooper Estonia poistekoor Hirvo Surva juhatusel Metsakalmistul talitusel, kus Roman Toi ja tema abikaasa Vaiki tuhad said heliloojate platsil kodumaa mulda. See oli Roman Toi ammune ja kindel soov, et ta tuhk toodaks Eestisse ning et ta koos kaasaga leiaks siin viimse puhepaiga.

„Nii et see igatsus kodumaa järele oli tal kogu aeg olemas“, ütleb Hirvo Surva. „„Tere, tere, näen ma sind jälle, tere, õnnistud isamaa“ – see on nii sümboolne, et ta nüüd viimaks saigi siia.“

Samal teemal

Nii nagu Roman Toi tuhastamine Torontos toimus vaid lähedaste kitsas ringis, sängitati ta ka kodumulda kõige lähedasemate saatel. Metsakalmistule olid palutud vaid korporatsioonide esindajad. Nii Vironia korporatsioonist, mille auliige oli Roman, kui ka korporatsioonist Filiae Patriae, kuhu kuulus abikaasa Vaiki.

Samuti oli talitusele palutud Rahvusooper Estonia poistekoor, kelle esituses kõlas muu hulgas juba mainitud „Suur on, Jumal, Su ramm“, aga ka Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Mõtteliselt oli kohal ka vabariigi president, kelle saadetud pärg jäi Toide kalmuküngast ehtima.

Poistekoori juhatanud Hirvo sõnul nimetas kogu talitust tabavalt Roman Toi Torontos elav arstist poeg Ants Toi. „Poeg ütleb selle kohta väga ilusti, et see on mullastamine.“

Roman Toi mälestuskontsert Kaarli kirikus. Roman Toi poeg Ants Toi.Foto: Martin Ahven

Roman Toi lahkus siitilmast tänavu 7. mail 101aastaselt. Natuke enam kui kuu jäi 102st puudu. Abikaasa Vaiki suri 2002. aastal ning ka tema urn oli siiamaani matmata, mis tähendab, et ta pidi 15 aastat ootama, et jälle abikaasa kõrvale saada. „See oli Romani palve, et nad koos maetaks,“ märgib Hirvo.

„See oli nende ammune soov ja teadmine. Roman rääkis ka viimasest puhkepaigast Suure-Jaanis, kus ta oli poisikesena elanud, aga lõpuks jäi selleks kohaks ikkagi Metsakalmistu. Nii et koos abikaasaga puhkavad nad nüüd heliloojate platsil Metsakalmistu mändide all. Kõik see aeg, mis Roman Kanadas elas, unistas ta tegelikult Eestisse tagasi saamisest.“

Juhatas koori veel 100aastaselt

Hirvo väitel on poeg Ants rääkinud, et isa oli korduvalt unistanud pärast Eesti taasiseseisvumist kodumaale naasmisest. „Samas oli ta ehitanud üles Toronto eestlaskonna, suurima väliseestlaste kogukonna. Ta töötas ka Toronto kuninglikus konservatooriumis, lisaks juhatas mitmeid väliseestlaste koore. Ta tegevus seal oli sedavõrd laiahaardeline, et ju ta oma südames tundis, et peab oma tööd seal jätkama. Ta oli seal ikka tõeline liider. Romani lahkumine Kanadast tähendanuks sealsele kultuuri- ja seltsielule tohutut hoopi. Samas, Torontosse jäädes oli just tema sillalooja kodu- ja väliseestlaste vahel,“ rõhutab Hirvo.

Roman Toi käis viimati Eestis 2014. aasta laulupeol. Ta oli siis 98aastane. „Kusjuures ta ei andnud kuskilt otsast märku, et see võiks jääda tema viimaseks kodumaa külastuseks. Vastupidi, ta hakkas siin oma 100 aasta juubelit ette valmistama,“ naerab Hirvo. „Ta oli väga hea huumorisoonega.“

VIIMANE EESTIS KÄIK: Toona 98aastane Roman Toi 2014. aasta üldlaulupeol „Aja puudutus. Puudutuse aeg“.Foto: Teet Malsroos

Eestisse Toi enam ei jõudnud, küll aga oma 100. sünnipäevani. Seda käis Torontos tähistamas ka Estonia poistekoor koos Hirvo Survaga. „See oli väga emotsionaalne kohtumine,“ meenutab koorijuht. „Ja ka väga tähendusrikas, sest palju meil ikka on olnud kultuuritegelasi, kes ise oma 100. sünnipäeva tähistavad. Roman oli ju vanem kui Eesti riik. Riik, kus ta oli sündinud ja kuhu ta eluaeg oli igatsenud tagasi saada.

Pärast juubelikontserti oli väike koosviibimine, kus me kinkisime Estonia teatri nimel Romanile taktikepi, millega ta juhatas sisse Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“. 100aastasena! Arvan, et see võis olla ta viimane juhatamine. Palusin, et kas ta lööks sisse esimesed taktid.“ See oli nii emotsionaalne ja ootamatu hetk, et kooripoiste silmad olid märjad. Pärast ütlesid, et ära selliseid asju enam tee, sest me ei saa sellise emotsiooni pealt laulda.

Ja veel – me laulsime tookord ka Toi laulu „Kui tume veel kauaks“. Hiljem olen kontsertidel küsinud, et mida me veel esitame. Vastus on pea alati, et laulame seda Toi laulu, sest see on nii hea lugu. Kui inimene on kirjutanud loo, mis puudutab ka tänapäeva noort inimest, kes on sündinud juba vabas Eestis, siis on sel ikka väga suur tähendus.“

Roman Toi mälestuskontsert Kaarli kirikus.Foto: Martin Ahven

Tollest külaskäigust Kanadasse on Hirvol veel eredalt silme ees hetk, kui Margus Saar juubilari televisiooni jaoks intervjueeris. „Mäletan, et intervjuu lõpus ütles Toi: „Tüdrukud ja poisid, hoidkem kokku.“ Ta ikka kogu aeg valutas Eesti pärast südant.“

Väliseesti Ernesaks

Hirvo viimane kõne Roman Toiga oli vabariigi aastapäeval. „Soovisime head vabariigi aastapäeva ja kõne lõppedes ütles ta: „Hirvo, hakkame siis sättima kahesajandaks. Et sada on käes – nii temal kui ka vabariigil, nüüd on aeg hakata sättima kahesajandaks. Mis näitab tema tohutut elujaatust ja huumorimeelt.“

1990. aasta legendaarsele laulupeole saabusid kaks suurkuju Gustav Ernesaks ja Roman Toi hobukaarikus kõrvuti istumas. Roman Toi 100 sünniaasta tähistamise tõttu tegi Rootsi Eestlaste Liit ettepaneku paigaldada lauluväljaku nõlvale Gustav Ernesaksa kuju kõrvale Roman Toi kuju.

KAKS SUURKUJU: Gustav Ernesaks ja Roman Toi, üks kodueestlaste ja teine väliseestlaste laulutaat, sõitsid 1990. aasta laulupeo rongkäigul samas hobukaarikus.Foto: Õhtulehe arhiiv

Kui Roman Toi oleks kasvanud dirigendiks Eestis, kas siis lauluväljakul oleks Gustav Ernesaksa kuju asemel hoopiski ehk Roman Toi kuju? „See on küsimus, millele vastust tegelikult pole,“ ütleb Hirvo Surva, kellele 2014. aasta laulupeo lõppedes andis Ernesaksa õpilane Eri Klas edasi oma õpetajalt saadud taktikepi.

„Me ei saa ning polegi mõtet neid kahte suurkuju võrrelda. Aga nagu öeldakse, Toi oli väliseesti Ernesaks. Tema vedas seal eestlust edasi ja ega see lihtsam olnud. Nii et tema tähtsus ühiskonnategelasena on vaat et suurem kui heliloojana. Tõsi, ta tegi seda kõike läbi muusika. Muusikat tehes hoidis ta seal eestlust üleval. See on ikka väga suur elutöö. Rääkimata sellest, kui palju on ta muusikat kirjutanud ja õpetanud.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee