Xenia Joost meenutas kuidas ta noore ja tagasihoidliku neiuna maailmakuulsa Vivienne Westwoodi moemajja praktikale läks. „Mul muutus arusaam hästi palju,” tunnistab ta, et sel kogemusel oli tugev mõju.

Ilmselt on Joost ainus inimene Eestis, kes moeloojat isiklikult tunneb. ETV „Hommik Anuga” saates meenutas naine, kuidas ta Vivienne Westwoodi juurde praktikale sai ja kuidas see tema edasist mõttemaailma muutis.

„See lugu on huvitav,” sõnab naine, lisades, et ehk on see kellelegi inspiratsiooniks. 2005. aastal osales ta moekonkursil Supernova, kus üheks züriiliikmeks oli esindaja ka moemajast. Hoolimata sellest, et Joost finaali sai, ei läinud tal seal kuigi hästi. Järgmisel nädalal vaatas ta aga saadet „OP”, kus võistlusest juttu oli ja seal oli intervjuu andnud ka see sama züriiliige. „Ta ütles ausalt, et ei osanud midagi arvata (Eesti moekunstist – toim.). Talle meeldis ning talle jäi meelde Xenia kollektsioon. Ma istusin ja mõtlesin, et ei või olla,” meenutab naine. „Kirjutasin talle kirja ja saatsin Londonisse poodi,” kirjeldab ta edasist asjade käiku. 

Joost tutvustas ennast, rääkis Supernova konkursist ja küsis, kas oleks võimalik tulla nende juurde praktikale. „Samal päeval tuli temalt endalt vastus, et tal on väga hea meel ja millal ma tahan tulla,” õhkub naisest tänagi veel rõõmu. 

Nii läks ta Londonisse praktikale, seal töötab aga ligi 80 protsenti inimestest rahata. „Ma ei saanud alguses aru, kui suur asi see on ja kui hierarhiline see on. Meil ei ole hierarhiat ja ma ei osanud oodata, et seal on selliseid piire, mida ma ei tohiks tudengina ületada,” selgitab naine. Näiteks ei tohtinud tudengid ja praktikandid töötajaid üle trumbata, sest see seadis ohtu inimeste töökohad. Samas pidid nad näitama, mida oskasid. „Kui sa õigel hetkel ei näita, mida suudad, siis pakidki seal t-särke,” kirjeldab ta. „Et ma oskasin kangast lõigata ja õmmelda, polnud seal loomulik,” lisab naine, et tegelikkuses oskas ta rohkem kui teised.

Siis otsustas ta aga teha midagi, mis tegelikult polnud lubatud. „Ma läksin teisele korrusele ja tutvustasin ennast,” meenutab naine, et jalutas hirmuga kriuksuvast trepist üles, astus disainerite tuppa sisse ja ütles, et on Xenia Eestist ja on seal, et neid aidata. Keegi ei teinud temast aga välja. Isegi kaaspraktikandid ei rääkinud temaga pärast seda nädal otsa. „Järgmine päev sõime lõunat ja üks tüdruk vaikselt ütles mulle, et nii ei tehta.”

Aga siis juhtus midagi, mida ta ei osanud oodata. „Nädala pärast üks disainer, küsis, kas sa oled see tudeng, kes oskas käsitsi õmmelda. Ma ütlesin, et jaa.” Disainer viis Xenia ühe lõpetamist vajava kleidi juurde, mis pidanuks hommikul kell 8 olema ajakirja Vogue pildistamisel. „Siis ma istusin ja sain aru, et mitte keegi ei tule minuga rääkima, et siin on sinu võimalus ja tee midagi." Xenia lõpetas kleidi, aga keegi ei kontrollinud tema tööd ülegi. 

Töö moemajas oli nagu filmis. „Kõik teevad, jooksevad ja siis tuleb Vivienne ja ega ta tegelt ei tea, mida seal tehakse. Westwood polnud iga päev seal. Kui teda majas polnud, tegin ma iga päev tema kabinetis tööd."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis