Kommentaar

Inga Raitar | „Eesti otsib poliitstaari“ alustab (4)

Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja, 28. september 2018, 16:59
Kuulge inimesed, milleks me valmistume? „Eesti otsib poliitstaari“ uueks hooajaks? Otsustav mõõduvõtmine toimub milles? Inimestele lubaduste jagamises? Teha midagi, mida inimesed vajavad, vaid selle pärast, mis võiks tulevastel valimistel võimule lähemale viia? Kasu kellele? Kampaaniameistritele? Poliitilistest ametitest elatuvatele võimuklammerdujatele?

Inimesed, kas me tõesti oleme juba nii kaugel, et ei märka, millest käib jutt? On siis raske taibata, et need, kellele lubaduste andmises konkureerima hakatakse oleme meie? Lubaduste andjad isegi ei varja enam, et nende aja ja rahakulu eesmärgiks pole mitte leida seda, mida meie – see on Eesti, kõik siinsed inimesed, meie kodumaa ja selle loodus - kõige enam vajaks, vaid seda, mis neile kõige kiiremini nende ihaldatu ehk siis võimalikult suure riigipirukatüki kätte tooks!

Selline võõrandunud äraspidisus, mille osas nii poliitikud ise, nende pungestusi surmtõsiselt kajastav ja spordireporteri hasardiga kommenteriv meedia, kui ka üha enam need, kelle tulevikku see poliitgladiaaatorite võitlusmäng otseselt kujundama hakkab, olekski nagu normaalne.

Lubame tükikese leiba, teeme maksumaksjale tema raha eest täiega tsirkust, võistleme selles, kel õnnestub palgata parem vilepuhuja, kes rotikarja kõige kindlamalt just neile tarviliku kuristiku poole liikuma saab? Hetkel paistab küll kapmaaniate toimumisvalemiks olevat filmis “Arabella, mereröövli tütar” kõlanud ütlus -ajage talle ükskõik millist jama, peaasi, et ta tagasi ei vaataks!

Lubajate meistrivõistlused

Äkki oleks aeg nüüd hetkeks peatuda, vaadata tagasi, et näha, mida meie sensed valikud meile on andnud. Siis teadvustada toimuvat ja ometi kord mõista, mida peaks tegelikult tegema, et järgmisel sügisel me kõik jälle nõutute nägudega sotsiaalmeedias ei ahastaks - no näe, nad lubasid, aga kus see lubadus nüüd on.

Me ei saa nagunii midagi teha - sellise mantra lugejatele teadmiseks – kui usud nii, siis tõesti ei saa. See ongi nüüd koht, kus me ise peaks märkama, et meie maailm koosneb justnimelt meie endi valikute tagajärgedest. Teades, milliseid tagajärgi me oma ellu ei soovi, peame tegema järgmised valikud. Mittte jooksma kohe kui kirgikütva emotsiooniralli avapauk kõlab väljaku äärele oma lemmivõistkonna vastaste peale kisama. Sest märgake  – kõige ebaratsionaalsemaid otsuseid teeb ärritatud, afektis, häiritud ja segaduses inimene. Just sellepärast valimiste eel neid tundeid erinevate valimisprogramide vormis ka genereerima hakatakse.

Mõni läheb veel kaugemale ja ütleb, et kui valijate hääl midagi muudaks, oleks valimine ammu keelustatud. Just selles ongi mõte, et tegelikult saavad valijad muuta. Justnimelt reaalse muutmisvõime halvamiseks tekitataksegi enne valimisi lubajate meistrivõistlusi, mis viivad kogu tähelepanu emotsioone kütvatele pisiasjadele. Selle varjus aga saavad jälle võimule need, kes ka edaspidi juhivad suuri protsesse sinna, kuhu meist keegi ei sooviks, et need liiguks. Võtame kasvõi metsade lagedaksraiumise. Selle poolt pole mitte keegi, kuid ometi “riigi huvides” seda järjekindlalt tehakse.

Suhtumist valijatesse näitab ka see, kuidas inimestes emotsioone tekitavad lauljad-näitlejad-sportlased kehva ringkonda hääli koguma saadakse. Paraku ajalugu näitab, et tehes kandideerimisest meediasõu, siis sõumeestele ka inimeste hääled lähevad. Sellepärast peabki pidevalt endale meenutama, et me ei vali 2019 kevadel järgmise hooaja populaarseimat superstaari, vaid inimesi, kes otsustavad meie kõigi tuleviku üle.

Niisiis igaühe hääl on võimas relv, mis muudab palju. Aga sellele relvale peab jõu andmiseks lisanduma inimese enda teadlikkus. Tean, mida ja miks valin või keda ja miks valimata jätan. Alati on võimalik süüdlase otsimise asemel teha teadlikke valikuid, meenutades kandidaadi varasemaid tegusid ja uurides ka tema praktilist kompetentsi selles vallas, milleks teda peale valimisi võib vaja minna.

Ainult poliitikud vajavad poliitikat

Vaadake valimislubadusi – kui palju on nende hulgas vastuseid küsimusele, mis teeb mind õnnelikuks? Teid pannakse tundma probleemina mingit pisihäda, lubades see ära lahendada. Lubatakse pisikesi odavaid vidinaid, mis peaks teie tähelepanu kõrvale juhtima teie tegelikelt vajadustelt. Need aga on ju igaühele ühtmoodi arusaadavad ja lihtsad: lähedaste ja kogukonna toetus, hirmuvaba tulevik. Olla vajalik, teada, et suudad hakkama saada ja mitte kannatada. 

Elame paraku kasumi- ja võimupuudega maailmas, kus toimub pidev võitlus suurema tüki endale krahmamise nimel. Liikudes kasulubajate järel nagu hüpnotiseeritud rotid vilepuhuja kannul kuristiku suunas. Mis aga on tegelikud väärtused? Seda peaks ennekõike küsima, teades, et ainult väärtuspõhisus võibki kasuahnuse tõttu katastroofi äärel maailma veel kuidagi päästa. Kui paljud poliitikud on üldse suutelised aru saama, et inimesed ei vaja poliitikat. Poliitika on rollimäng võimupositsiooni säilitamiseks. Tegelikult on võim aga vahend keskkonna ja inimeste vahelise tasakaalu hoidmiseks.

Seda saavad kanda ainult väga teadlikud ja vastutusvõimelised inimesed. Need, kes on suutelised nägema suurt põhjuse-tagajärje tervikpilti. Meie võõrandunud maailmas on ühiskonna tasakaalu hoidmisest saanud poliitiline positsioon, mille nimel kakeldakse ja millest kümne küünega kinni hoitakse. Selle pärast meil tegelikke juhte ei olegi. Kahjuks. Ka meie valime ju taas mistahes ideoloogiliste loosungitega kaetud võimuiha ja egopõhist püüdu võimu kaudu olla keegi. Mitte pühendumust ja missiooni maailma harmoonilisemaks kohaks muuta.

Iidsetel aegadel peeti valitsejaid jumalikeeks, sest nende roll oli luua nende poolt valitsetud territooriumi ja selle inimeste harmoonia ja tasakaal. See tegi neist jumala asemikud maa peal, sest nad tegid maa peal seda, mida jumalik maailma tasakaalus hoidev loodusjõud tegi kogu multiversumis. Pidasid järge nii inim- kui loodusseaduste häireteta toimimisel.

Mingil hetkel need kaks ülesannet lahutati. Ühest sai poliitika ja teisest usk - mõlemad vaid vahendid enese kehtestamiseks teise üle. Tulemuseks on maailma valitsevad, kuid mitte harmooniat, vaid kannatusi loovad sturktuurid. Ja paigast ära olev maailm. Paigast ära olevad inimesed, kes usuvad erinevate nimedega ideoloogiatesse.

Äkki oleks inimestel aeg hirmu ja iha baasil rajatud hüpnoosist ärgata ning iseenda elu teadlikult juhtima asuda. Siis ehk saaks üles ehitada sellise Eesti, kus kogukonnad ise oma vajaduste üle otsustavad. Kus riik ongi inimese jaoks. Kus bürokraatia asemel on toimiv riigihaldus. Kus iga inimene ongi põhiseadusliku võimu kandja.

Valijate teadlik käitumine on ainus võimalus meie praegu üha enam kreeni kiskuvas süsteemis midagi muuta. Just selle pärast ongi vaja märgata, kuidas meid praegu ette valmistatakse emotsioonilaksudeks, mille all oma hääl ära anda.

Mitte keegi ei saa muuta sinu maailma, ilma et sa ise muutuma soostuks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee