Film

Noor filmilavastaja töötas ajastufilmi „Põrgu Jaan“ kallal kaheksa aastat, EV100 linateos sai alguse tudengifilmist

„Põrgu Jaani“ lavastaja Kaur Kokk: „Režissöör peab olema kannatlik nagu maratonijooksja.“ 

Kais Allkivi, 29. september 2018, 00:01
MUUSIKUTAUSTAGA FILMILOOJA: Kaur Kokk ei julge öelda, et pikaaegne bändikogemus talle filmimuusika valikul erilised trumpkaardid kätte mängib. „Ma olen pigem olnud noriv helikujunduses. Näiteks öelnud, et foon kõlab imelikult, kui tuul taustal häirib,“ tunnistab algul helirežiid õppinud lavastaja. Robin Roots
„Kui võtted lõppesid, siis olin kaks kuud omaette kodus, tõmbasin rulood alla ja vastasin kõnedele ainult siis, kui oli väga vaja,“ meenutab režissöör Kaur Kokk eelmise aasta kevadet, mil jäid selja taha tema esimese täispika filmi „Põrgu Jaan“ enam kui 40 üsna järjestikust võttepäeva. „Filmi tehes pead sa kogu aeg olema valmis suhtlema, kõik tahavad midagi, vastus peab olema alati võtta. See kurnab läbi.“

Sellel, et „Põrgu Jaani“ kõik 43–44 võttepäeva kuhjusid perioodi 2017. aasta märtsist maikuuni, oli aga hea põhjus. „Ma olin filmimist nii kaua oodanud, et ma ei tahtnud enam seedida ja mõelda, vaid tahtsin minna ja kõhutunde pealt toimida,“ seletab Kokk, kes oli Põhjasõja-järgses Eestis hargneva müsteeriumi filmilinale toomiseks valmistunud juba 2010. aastast. Siis hakkas ta Balti Filmi- ja Meediakooli kolmanda kursuse tudengina tegema samanimelist lühifilmi, millest järgmisel nädalal kinodesse jõudev linalugu välja kasvaski.

Segased ajad ja tulevikuhirm

„Me pidime bakalaureuseõppes tegema ajastufilmi, see oli Jüri Sillarti (toonase BFMi mängufilmirežii õppetooli juhataja – toim) mõte. Ta põhjendas, et kes õpib tabama mingi ajastu vaimu, teeb hiljem ka tänapäevaseid filme kui ajastufilme – mitte sellest vaatepunktist, et asjad on, nagu nad on, vaid mõeldes sellele, miks need nii on. Me jõudsime ühe kursavennaga Põhjasõja-järgsete legendideni ja see aeg tundus mulle meeletult põnev,“ jutustab Kaur.

FILMIDELE PÜHENDUNUD: Kaur Kokk ei kujuta ette elu, kus ta jagaks ennast mitme heinakuhja vahel, nii et teeks filmi, siis sepistaks mõned reklaamid ja jätkaks jälle filmirindel. „Mingis mõttes respekt, kui keegi nii suudab – ju ta siis toimib kuidagi teistmoodi. Minu jaoks ei mahu filmitegemise kõrvale miski muu.“ Robin Roots

Samal teemal

18. sajandi algul möllasid korraga sõda, katk ja näljahäda. Eestimaa elanikest üle poole suri haigusse, mõni maakond kaotas 70–80 protsenti rahvastikust. Kauri huvitas tolle trööstitu ajajärgu juures eelkõige see, mis toimub inimese peas, kui ta ei tea, kas tulevik on üldse olemas.

„Kui sa oled näinud elu jooksul ainult hukkumist ja hääbumist, siis võib jääda mulje, et inimene on liigina täiesti ebavajalik ja maakera tõrjub teda lihtsalt välja nagu mingit paha bakterit. Sa ei oskagi teisiti mõelda ja hakkad lootust otsima kõikjalt, kust vähegi saab. See on otseselt seotud tänapäevaga. Ka praegu on sarnaselt segased ajad, kus inimesed ei aima, mis tulema hakkab. Sellepärast on meil palju vandenõuteooriaid ja MMSi joojaid, lameda ja vähem lameda maa mehi. Otsitakse mingit tõde, millest kinni hoida, sest nii raske on kõige muutuvaga toime tulla,“ tõmbab režissöör paralleeli.

Tema 2011. aastal linastunud tudengifilm jäi silma produtsent Katrin Kissale („November“, „Sügisball“), kes pakkus, et selle põhjal võiks teha täispika mängufilmi. Sama mõte oli küpsenud ka Kauri peas. Ta ütles juba kaitsmisel, et tahab teha täispika filmi, ja hakkas vaikselt stsenaariumi kallal pusima.

„Produtsendiga võtsime kohe vastu otsuse, et teeme seda filmi kaua. Ma teadsin, et pikk ettevalmistus tuleb filmile kasuks, sest ma ise küpsen selle ajaga, aga päris karm väljakutse oli hoida aastate jooksul see impulss – filmi loominguline inspiratsioonipunkt – värskena ja seda mitte ära kaotada,“ tunnistab Kaur. 

Paiguti tahtiski tuhin kaduda. „Elu läheb edasi ja ikka märkad midagi uut, mis huvi pakub. Inimene on loomult pigem laisk, ta tahab kogu aeg vaheldust, mitte ühe asja juurde jääda.“

„See oli ühtpidi hea, aga mingitel hetkedel oli juhe päris koos ja väsimus väga suur. Pärast ei tahtnud ma mõnda aega kellegagi suhelda,“ kinnitab noor filmitegija, et sai karastava kogemuse.

„Tahtsime luua täitsa uue maailma.“

Filmi peategelane on teadvusetuna mererannalt leitud Jaan (Meelis Rämmeld), kes ei mäleta oma minevikku. Ta asub elama kohaliku paruni (Andres Lepik) juurde mõisa, kus leidis hiljuti aset õõvastav kuritöö. Ajapikku ilmnevad vihjed salapärase võõra varasemate tegude kohta.

Ka lühifilmi peaosa kehastas Meelis Rämmeld, kuigi lood haakuvad vaid osaliselt. „Lühifilm rääkis põhiliselt sellest, et on mees, kes hakkab kuulutama sotsiaalse võrdsuse sõnumit, ja see ajab talurahva mässama. Sarnane motiiv on ka pikas filmis, aga see ei ole enam peamine,“ võrdleb Kaur.

MÕISNIK JA TUNDMATU: Paruni (Andres Lepik) silmis särab helk: ta usub, et on mälukaotuse küüsis vaevleva Jaani (Meelis Rämmeld) näol kohanud üle pika aja haritud inimest, sest Jaan suudab lugeda ladina keelt. Gabriela Liivamägi

Pika filmi stsenaariumi kirjutades nägi ta silme ees Meelise nägu ning ei kaalunudki enam kedagi teist Jaani rolli. Lühifilmi aga otsis ta pikalt õiget näitlejat.

„Meelis oli mul käinud kunagi ühes päris esimeses filmis väikest sutsakat tegemas, aga ma olin ta millegi pärast ära unustanud ja kaalusin lühika jaoks esialgu hoopis teisi osatäitjaid. Neile vist ei sobinud aeg ja keegi tiimist ütles mulle, et kuule, Rämmeldiga sa saad ju hästi läbi ja ta on nii huvitav kuju. See oli hea ilmutus: Meelis sobib minu arust sinna rolli nii hästi. Ta meenutab oma aususes mulle paljuski Jaani, mulle tundub, et Meelis ei oska valetada,“ iseloomustab Kaur.

Üllatuseks paljastab ta, et ei võtnud kordagi eesmärgiks kujutada ajaloolist Eestit täpselt nii, nagu see päriselt oli: „Ühest küljest on see võimatu, sest me ei tea kõike. Teisest küljest ei ole see minu meelest mängufilmi ülesanne. Mängufilmil võiks olla kõrgem püüdlus kui puhtalt näpuga järge ajada, milliseid rõivaid kanti, millistes majades elati ja milline oli keel. Mina suhtusin asjasse mänguliselt ja vabalt. Lasin ka kunstniku ja kostüümikunstniku nii-öelda ketist lahti, et pakkuge mõnuga võimalusi ja variante.“

Ajastutruu ilme ja olme saavutamise kõrval oli Kauri sõnul tähtsam küsimus, kuidas luua täitsa uus maailm. „Loomulikult oli kunstnik meeletult uurinud ja hea oli võimalikult palju teada – siis teadsime ka, millest me üle astume ja mida vääname, mida mitte. Filmis on küla liiva peale ehitatud. Sihukest asja tark talupoeg ikka ei teeks,“ muigab lavastaja. Ta möönab, et ka karvased rõivad, mida filmis näeb, pole päris tüüpilised talupojarõivad. „Aga tunnetuslikult need ei mõju valesti.“

SUHTLUS HAUATAGUSE MAAILMAGA: „Põrgu Jaan“ näitab eesti maarahvast ühtaegu paduristiusklikena ja teisalt müstilisi riitusi korraldavate paganatena. Pildil Villu Kangur, Adele Taska ja Anne Türnpu. Gabriela Liivamägi

Ka selle peale ei julge Kaur mürki võtta, et vanad eestlased just niiviisi ristiusku ja müstikat kokku põimisid nagu tema filmis. „Olen neid asju küll natuke uurinud ja on ju ilmselge, et segunemine toimus. Seda näeme me ka praegu. Räägime, et oleme ateistid, aga samas –kui palju on endiselt säilinud rahvapärimusest pärit uskumusi ja traditsioone,“ mainib režissöör.

Aitab, rohkem ei näpi!

Kaur ütleb, et oluline on ära tabada hetk, kust alates ei tohi filmi enam puutuda. „Muidu võib juhtuda, et hakkad filmi mingist hirmust üle lihvima ja võtad juba midagi olulist välja. See on hästi konkreetne hetk, kus film saab valmis, aga seda ei ole lihtne tajuda – tihti tuleb see arusaamine teiste abiga või kui jätta vahele hingamisaega ja siis filmi uuesti vaadata. „Põrgu Jaaniga“ tuli mul see tunne, et rohkem ei tohi näppida, juba tükk aega tagasi kätte,“ avaldab ta. Ja lausub keerutamata, et on tulemusega väga rahul.

„Kuna see kõik on kestnud umbes kaheksa aastat, siis on kindlasti asju, millest ma olen välja kasvanud või mõtlen praegu natuke teisiti, aga ma ei saanud neid poole pealt muuta. Film on organism, mis peab säilima sellena, millena ta on loodud. Ühel hetkel muutub film olulisemaks kui mina ja ma pean jälgima filmi enda loogikat. Seda, mida mina tahan, saan ma nüüd teha järgmistes filmides,“ poetab Kaur.

Kauri meelest on hea, kui püüdlused on iga filmi puhul erinevad. „Lõpuks on nagunii enamiku režissööridega nii, et nad küll üritavad teha kogu aeg uut filmi ja mõtlevad iga kord mingi uue lähenemise välja, kuid film tuleb ikka võrdlemisi sarnane. Aga kuni ta üritab hirmsasti midagi muud teha, on ta vaba seda oma asja tegema. Kui režissöör mõtleb välja, mis see tema asi on, ja tal on enesekuvand väga paigas, siis kisub looming kuivaks ja igavaks, tema töödest kaob elu ära. Ma ei usu, et liigne eneseteadlikkus on ühelegi loojale hea.“

Seetõttu hoidub Kaur ennast liigselt määratlemast. Ütleb vaid, et teda huvitavad väga üldised küsimused nagu usu- ja isikliku vastutuse küsimused.

Filmilooja amet paistab parajalt närvesööv –rahastus pole kunagi kindel ja kulub aega, enne kui magusamad viljad hakkavad kätte tulema. 30ndates režissööri nimetatakse veel noorukeseks. Kas see ebakindlus ja ootamine ei tekita algajas lootusetust? „Täitsa õige, tekitab. Paratamatult on vaja hästi konkreetseid isikuomadusi. Sa peadki olema nagu maratonijooksja –rahuliku, pika meelega inimene,“ märgib Kaur. „Isegi kõige impulsiivsematel režissööridel peab olema hinges mingi nurgake, mis suudab võtta asju rahulikult ja aegamisi. Närvesööv on see muidugi, aga kui sa oled võtnud selle tee käia ja filmindus on sulle päriselt hinge läinud, siis on see elamise viis ja film ei jäta sind.“

Ta ei oska veel öelda, milline uutest filmimõtetest tema peas toimuvas ideede võitluses peale jääb, ent üks on kindel: „Fakt on see, et ma järele ei jäta!“

Plaanis saada hoopis rokkmuusikuks

Tartust pärit Kaur Koka (31) tee filmirežissööriks polnud tüüpiline – teda huvitasid filmid, aga ta ei unistanud ekraani ees sellest, et loob ka ise ühel päeval linateoseid, ega vändanud sõpradega teismeeas amatöörfilme.

„Ma olen eluaeg kidra mänginud ja musa teinud. Meil oli Tartus sõpradega metal-bänd (Stem – toim), millel läks tiinekaeas ja kooli lõpus väga hästi, ja ma tahtsin, et see olekski mu elu. Võtsin muusikat hästi tõsiselt, harjutasin tundide kaupa,“ räägib Kaur. „Aga mul on mingid huvid, mida ainult bändi tegemine ei rahuldanud. Läksin pärast keska lõppu filosoofiat õppima. Seal said need huvid kinnitust, aga mitte rahuldust. Midagi oli ikka valesti.“

Samal ajal vajus bänd vaikselt laiali – kes kolis Tallinna, kellel oli pere ja muu töö. „Mulle hakkas ka Tartu elu oma rahulikkuses pinda käima. Seal pead sa olema megadistsiplineeritud, kui tahad luua midagi, mis võtab aastaid. Üldine kultuur ei soosi seda väga. See soosib toredat mõtisklemist ja suhtlust, aga midagi hullu ei ole, kui sul film tegemata jääbki,“ toob Kaur näite. Et mõned tema sõbrad juba käisid filmikoolis, astus temagi Balti Filmi- ja Meediakooli helirežiid õppima.

MUUSIKUTAUSTAGA FILMILOOJA: Kaur Kokk ei julge öelda, et pikaaegne bändikogemus talle filmimuusika valikul erilised trumpkaardid kätte mängib. „Ma olen pigem olnud noriv helikujunduses. Näiteks öelnud, et foon kõlab imelikult, kui tuul taustal häirib,“ tunnistab algul helirežiid õppinud lavastaja. Robin Roots

„Esimene aasta bakalaureuseõppes on üldine, kõik teevad kõike: režissöör teeb heli ja helimees režiid. Mina pidin ka tegema etüüde ja see oli nii lahe! Ma ei olnud varem midagi sellist tundnud! Mingid isikuomadused, mida ma julgesin muidu pidada enda puhul negatiivseks – näiteks pidev intellektualiseerimine-konseptualiseerimine, teatav soov loominguline vastutus võtta, jäärapäisus jne – , said järsku rakenduse,“ meenutab Kaur.

Ennast veidi kogunud, läks ta õpetaja Jüri Sillarti jutule, et erialavahetuse kohta uurida. „Ma ei pidanud midagi seletama, ta sai minust poole lause pealt aru ja ütles: „See võib-olla ei olegi nii paha mõte. Tee suvel film ja sügisel vaatame.“ Tegingi filmi ja ta ütles: „Hea küll – kui tahad, siis tule!““

„Kui kedagi jääb minu film kummitama, siis olen väga õnnelik inimene.“

„Ma tahtsin kombineerida „hästi klassikalist eesti filmi“ – sellist sissevaatavat kulgemist, kus justkui väliselt palju ei toimu – dramaatilise sündmustikuga,“ avab Kaur Kokk pisut „Põrgu Jaani“ tagamaid.

„See film mängib teadlikult tavaks saanud reeglitega. Ühest küljest lubab midagi, teisalt ei vasta sellele lubadusele. Ta küll flirdib klassikalise keelega –seal on üks detektiivilugu, kasutatakse päris harjumuspärased jutustamisvõtteid–, aga tegelikult jõuab välja teise kohta. Tavapärase ülesehitusega filmid teenivad selgeid eesmärke panna vaataja mingitel hetkedel  konkreetseid asju tundma. Ma loodan, et see film pakub võimalusi tunda ja mõelda midagi teistsugust. Oleks tore, kui inimesed vaataksid seda ilma kindlate ootusteta, avatult,“ ütleb režissöör.

Ta lisab: „Mulle väga meeldivad sellised lood, mis ei pruugigi vaatamise ajal sulle mõju mõttes nii-öelda pasunasse panna, aga mis jäävad sind hiljem saatma ja kummitama, hiilivad sulle kuidagi ligi ja ei jäta rahule. Kui minu film kellelegi nii mõjub, siis ma olen väga õnnelik inimene.“

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee