Kommentaar

Mart Soidro | Varivalitsused ja Eesti 200 (1)

Mart Soidro, literaat, 27. september 2018, 17:34
 
Esmaspäeval alustas tegevust Eesti 200 varivalitsus. Liikumine andis ülevaate vajalikest reformidest ja esitles varivalitsuse koosseisu. Erakonnastuva liikumise nime üle on aasitud ja kohati kurigi oldud. Aga 200 on ju väga ilus arv – mis oleks näiteks JR ilma 200-ta?

Pilk minevikku

Pärast taasiseseisvumist on kõikvõimalikud varivalitsused andnud tööd ja leiba paljudele naljahammastele. Meenutan siinkohal vaid nn Nõmme valitsust, Keskerakonna varikabinetti (1999) ja Indrek Tarandi varivalitsust (ETV 2004).

Nõmme valitsuse esimeseks peaministriks oli Mihkel Mathiesen (1918-2003). Läheneva sajanda sünniaastapäeva puhul avati 12. septembril Sindi kirikupargi Konsumi kaupluse poolses osas ka tema mälestusmärk. Kui uskuda vikipeediat, siis 7. detsembrist 2003 juhib Nõmme valitsust peaministri asetäitjana ja kohtuministrina Ahti Mänd. Peale valitsusjuhi kuuluvad täidesaatvasse organisse veel kolm taati: haridus- ja põllutööminister Edgar Salin, sõja- ja teedeminister Jaan Audru ning sise- ja sotsiaalminister Hando Kruuv.

Nõmme valitsus lähtub teadupoolest 1938. aasta põhiseadusest ja õiguslikust järjepidevusest. Kui eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark otsustas anda 8. oktoobril 1992 oma volitused üle äsjavalitud riigikogule ja presidendile, tuldigi esmakordselt kokku. Olen küll kärsitu inimene, aga loomult leebe - nii et vara on veel anda hinnangut selle valitsuse tööle.

Kuus aastat hiljem, enne 1999. aasta riigikogu valimisi küttis meeli Edgar Savisaare varivalitsus. Keskerakond võitiski need valimised, aga valitsuse moodustas siiski kolmikliit (Isamaaliit, Reformierakond, ja Mõõdukad). Mäletate ikka veel, kui presidendiks oli Lennart Meri, peaministriks Mart Laar, välisministriks Toomas Hendrik Ilves, kaitseministriks Jüri Luik ja rahandusministriks Siim Kallas?

Milline aga olnuks Edgar Savisaare valitsus? Välisministriks pakkus Keskerakond (loe: Edgar Savisaar) Anti Liivi ja Sven Mikserit. Siseministriks Ain Seppikut ja Toomas Varekit, kaitseministriks Eve Finki või Arved Liivranda. Kultuuriministrina nähti vaimusilmas Riho Rõõmust ja Erika Salumäed. Teede- ja siseminister olnuks Kalev Kallo või Aivar Riisalu.

Naljakat pole siin tegelikult midagi, sest üks Edgar Savisaare unistus siiski täitus – 17 aastat hiljem saigi Keskerakonna valitsuse välisministriks Sven Mikser. Kuna välis- ja kaitsepoliitika on parteideülene, pole oluline, millise erakonna liikmena.

Aga see pole sugugi veel kõik! 2004. aasta sügisel haaras härjal sarvist Indrek Tarandi varivalitsus. Süüvis rahva muredesse ja „lahendas mängeldes valulisi probleeme” - vähemasti nii on kirjas ETV „Varivalitsuse” saate tollases tutvustuses. Marica Lillemets oli selle välisminister, Priit Hõbemägi siseminister, Ingrid Tähismaa aga kultuuriminister! Pullivendadest kuulusid valitsusse veel Toomas Vilosius, Hardo Aasmäe, Marek Strandberg ja Gaute Kivistik (Rohke Debelak).

„Igav on vaadata, kuidas haruldaselt kõrge enesehinnanguga „ministrid” saavad kokku, esitavad nädala jooksul päheõpitud, tihtilugu küllaltki vaimuvaest kohustuslikku etüüdi, naeravad kramplikult telekaamerate ees oma ebaõnnestunud nalja üle ja punnitavad nädala pärast taas!” kirjutasin toona („Kinnise kõhuga punnitamine”, Sirp, 15.10.2004) .

Mis saab Eesti 200st?

Hakata eelneva taustal seda liikumist naeruvääristama, oleks intellektuaalselt äärmiselt vähenõudev tegevus. Seda enam, et olen üpriski kindel, et liikumisest saab erakond, kes on esindatud ka järgmises riigikogus. Tõsi, nende auahned soovid ei ole küll enam nii vägevad kui kaks kuud tagasi, mil Kristina Kallas kuulutas: „Eesti 200 ambitsioonid on suured, läheme ikka valimistele võitma!” (Delfi, 21.08.2018).

Eesti 200 varikabinetis on nii edukaid ettevõtjaid (nende peaminister suisa rahvusvahelise kuvandiga), pühendunuid riigiametnikke kui ka läbipõlenud poliitikuid. Aga mulle meeldib, et nad on alternatiiviks suurimat toetusprotsenti omavatele parteidele, kes võtavad järjest rohkem matti kirjasaatja Hillar Kohvi üleskutsest „Lihtrahvale tasuta!”

Ma ei ole paljude punktidega nende reformikavas sugugi nõus, eriti kodakondsus- ja keelepoliitikat puudutavates küsimustes, aga tänu sellele reformikavale sai Eesti Päevaleht Priit Alamäelt küsida: „Lasnamäel on kümme venekeelset ja kaks eestikeelset kooli. Kui need kokku panna, siis mis keeles kooliharidust andma hakatakse?” (26.09.2018).

Eesti 200 varivalitsuse on 13 ministrit, kellest 6 on ka varem riigikogu ja kohalikel omavalitsuste valimistel kandideerinud.

Margus Tsahkna sai viimastel riigikogu valimistel IRL-i esindajana 2267, samasse võistkonda kuulunud Igor Taro aga 1202 häält.

Teiste häältesaak oli mõnevõrra väiksem. Hendrik Agur kandideeris viimastel kohalikel valimistel IRL-i nimekirjas, kogudes 384 häält. Kristina Kallas sai 2015. aasta riigikogu valimistel sotside nimekirjas 291 valija toetuse. Meelis Niinepuu kandideeris viimati 2003. aasta riigikogu valimistel, saades 34 häält. Kristjan Altroff aga viimastel kohalikel valimistel Haljalas, kus tema poolt hääletanuid oli 25.

Varasem häältesaak ei tähenda iseenesest ju midagi. Seda enam, et varikabinet näikse olevat heas vormis. Küll aga tasuks Eesti 200-l mõelda, kas need Hendrik Aguri viimatised 384 häält on küünlaid vääriv mäng? Pealegi sai Gustaf Adolfi Gümnaasiumi ninamees need enne „Красная стрела“ kontserti. Märtsipommitamise aastapäeval jäid need laulud küll kõlamata, ka koolijuhi unistus esineda selle kontsertetendusega Krimmis pole veel täitunud.

Mõtlemisainet on küllaga.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee