Seisukoht

Seisukoht | Miks maksan sotsiaalmaksu, kui ma arstile ei pääse? (55)

Dannar Leitmaa, päevauudiste ja veebikeskkondade juht, 26. september 2018 18:00
Foto: Mari Luud
Üllataval kombel avastasid teatud struktuurid, et meil on riigis palju inimesi, kellel pole tervisekindlustust. Ja kohe saabusid inimesed, kes valimiste eel hakkasid mõtisklema, et äkki peaks seda kõigile niisama pakkuma. Hea küll. Solidaarsus on tore ja keegi ei taha, et leiduks inimesi, kes rahapuuduse tõttu põevad või surevad. Aga miks peaks siis mina, üsnagi enamvähem teeniv keskastmejuht üleüldse seda maksu maksma? Olen käinud viimase kolme aasta jooksul kolm korda arsti juures.

Korra nahaarstil, kuna üks sünnimärk tundus kahtlane. Arsti juurde saamine oli sama raske kui Linnateatri pileti hankimine. Arstile ma ei saanudki, vaid läksin erapraksisesse ja maksin mõnusalt raha. Korra käisin hambaarstil, kus üllatuseks ilmnes, et saan 40 euro eest ühe hamba ülevaatuse.

Samal teemal

Ja kolmas kord oli perearsti juures, kelle kohta sain hiljem teada, et ta on Soomes üldse arstina keelu all. Iga kuu maksab mu tööandja minu eest sadu eurosid ravikindlustust. Sellest tagasi saaks ma midagi alles siis, kui ma peaksin EMOsse sattuma. Mu kolmeaastane poeg vajab hetkel logopeedi abi. Seda peaks saama justkui haigekassa raha eest, kuid reaalselt on see võimatu. Iga kuu maksan seetõttu vähemalt 250 eurot. Ja samal ajal näen inimesi, kes lähevad kitsast kingast saadud vesivilliga perearsti juurde või EMOsse. Mida kuradit?

Kas saaksin tellida endale eraviisilise tervisekindlustuse, et maksan ja saan kindel olla, et kui mingi jama tuleb, siis pääsen ka arsti juurde? Praegu maksan ma lisaks sotsiaalmaksule ka iga arstivisiidi eest sisuliselt ise.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee