Lugejakiri

Kiri | Õhuke riik nuumab end üha paksemaks (7)

Eha Nõmm, 25. september 2018, 16:54
Foto: Martin Ahven
Inga Raitar oma hiljutises kirjutises „Peatage bipolaarne riik“ (ÕL, 12.09) tõi võrdlevalt välja arve, mis iseloomustavad meie riigi eelistusi ja näitavad, kuidas riigi raha jaotub. Kui deviisidena on kõlanud, et vähendame riigiaparaati, siis tegelikult see paisub pärmitaignana! Niisugusel juhul ei saa ma aru, mis on riigi tegelik eesmärk, kui teod ei kinnita väljaöeldud põhimõtteid. Elame võlgu. Hoonete ja rajatistega seotud kulud on ligi kaks korda suuremad kui sotsiaalteenused, mida neis hoonetes osutatakse, vähemalt nii sain aru. Internetiajastu kohta on meie ametnike kasutegur küll väga väike.

Superministeeriumi ehitamise põhjenduseks väideti, et kui kõik on ühes hoones, hoiame kulusid kokku. Tegelikult aga kulud ju hoopis suurenevad, sest ka vabanenud hoonete kasutamist jätkatakse ja seal hakkavad tööle teiste nimetustega allasutuste ametnikud. Avalikkusele teadustatud riigi õhendamise sildi all toimub tegelikult riigi paksendamine. Arvukas ametnikkond kulutab kosmilises ulatuses sõidukite, lähetuskulude, ametnike reisimise peale välis- ja kodumaal.

Ka seadusi tehakse nii, et kõige vaesemalt elanikekihilt kooritakse enim, kui mustikakorjajaid käib politsei metsas taga ajamas, et nad maksudest kõrvale ei hoiaks, aga ametnike priiskav eluviis on seadustega täiesti kooskõlas.

Kui riik on välja öelnud oma suundumuse, et riiki tuleb õhendada, siis tuleb seda tegema hakata. Selleks tuleb kirjutada projekt: millest alustada ja kuhu jõuda soovime. Vaid ametinimetustega mängides me riigi õhenemist küll ei saavuta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee