Elu

Peeter Volkonski poeg Immanuel meenutab kuritegelikku elu ja enesetapu mõtteid (1)

Ohtuleht.ee, 24. september 2018, 18:37
Immanuel Volkonski Aldo Luud
Vikerraadio saates „Käbi ei kuku...” rääkis Peeter Volkonski poeg Immanuel oma mõtlema paneva loo, kelle keeruliseks elatud elus mängisid rolli relvad, narkootikumid ja kaks korda vanglasse sattumine. Praeguseks on mees keeranud uue lehekülje, töötab raamatukogus ja teeb ülikoolis teadust.

Miks hakkas kõik halvasti ja viltu minema, mees öelda ei oska. Siiski tunnistab ta, et on sellele palju mõelnud ja ühte kindlast põhjust pole. „Esiteks, minu natuur. Lihtsalt minu isiksus, millega ma sündisin.Mingi paketiga kõik inimesed sünnivad. Mingite eeldustega, mingite iseloomujoontega. Oled sa introvert, ekstravert. Mina olin tähelepanunäljas, väga impulsiivne, tahtsin olla koguaeg tähelepanu keskpunktis, ” mõtiskleb mees.

Kõige kehvem madalpunkt Immanueli elus oli teine arreteerimine. „Võibolla kõige õudsamalt ma tundsin end selle teise vangistuse ajal. Siis, kui ma olin eeluurimise all. Mind arreteeriti ja ma ei teadnud palju ma saan. Ring oli jälle kokku tõmbunud. Kolm kuni viisteist aastat, ma olin kindel, et viis kuni kaheksa tuleb,” meenutab mees seda aega.

Arreteerimine tuli taas ootamatult ja kui talle jõudis kohale, et ta on jälle vahele jäänud kadus ka elu isu. „Mulle jõudis kohale, et ma jäin vahele. Ja kiire arvutus, et mida see minu jaoks tähendab, sellise minevikuga, mul on kriminaalne renomee juba. Teist korda narko eest, neljas kord üldse kohtu alla minna. Kes sul ikka seal niimoodi õlale patsutab ja usub, et sa enam ei tee. Ja siis ma otsustasin täiesti kindlalt, et ma tapan ennast ära. Sel päeval, nüüd, täna, ma tapan ennast ära. Kohe kui politsei silma alt ära saan, ma kuidagi teen,” olid mehe mõtted sel hetkel. Järgnes aga terve pikk päeva läbiotsimisi ja mingi isegi Peetri korterisse, kus parasjagu bridžiõhtu oli.

„Politseinikud vajusid sisse. Ma ei vaadanud kellelegi otsa, lihtsalt vaatasin maha. Isalt võeti allkiri ja kõnniti välja. Midagi ei otsitudki läbi. See oli lihtsalt psühholoogiline murdmine. Siis ma mäletan ma mõtlesin, et ma kannatan selle ära, sest paari tunni pärast olen ma surnud. Siis olid veel mõned läbiotsimised ja alles õhtul jõudsime arestimajja. Seal panin paelal kaela küll, aga polnud julgust,” räägib mees, miks ta täna tegelikult veel elus on.

Sellised mõtted tekivad mehe sõnul aga sellest, et sa tead kui õudne seal on ja sa ei taha sinna tagasi. "Kõik variseb kokku. Ma usun, et see mõte käib kõigi peast läbi, kes arreteeritakse," tõdeb mees.

Ka suhted perega olid sassis ja täna tunneb Immanuel kahetsust, et emale nii haiget tegi. "Tagantjärele mõtlen ja mul on nii kahju. Ma nii kahetsen, ma tegin talle nii haiget. Ta ei saanudki midagi teha. Alates 14-15 enam jõud üle ei käinud. Ma saatsin ta pikalt. Ma mäletan, kuidas ta pisarad ajasid mind veel rohkem vihaseks, kuidas ta nuttis ja ma röökisin, sõimasin teda. Pauguga uks kinni. Õues purskasin ise nutma, tunne oli nii halb, aga samas viha oli ka. Kõik oli läbisegi, ma jõin hästi palju juba teismelisena,” tunneb Immanuel täna süüd ja kahetsust, et emale tookord nii haiget tegi.

Asja tõsidusest sai isa Peeter aru alles siis, kui toimus esimene kohtuistung. „Enne oli pättuseid olnud küll, aga ma ei teadnud, kui sees ta on,” sõnab Peeter.
Seda, et poisil narkootikumide probleeme on, mees teadis. „Nägin, kui olid võimenduse peal kaks triipu. Ma küsisin: "mis see on?", ta ütles: "koks". Kõigepealt ütles, et hea nägemine sul,” meenutab Peeter.

„Mingi jutt oli ka, et kuule, mina ei oska sulle nii suur, nii palju mõistust peab olema. Sellest ei ole ju midagi, kui mina ütlen sulle, et Immanuel, ära tarvita narkootikume, see on paha. Sellest pole ju kasu. " meenutas Peeter . „Ju talle oli sellisest põrgust läbi käia, et kuskile jõuda,” lisab ta.


Pärast esimest vabanemist uskusid vangivalvuridki, et mees muutub. „Aga nüüd olen tagasi ja sama paragrahv ka veel. Tipp oli veel siis, kui üks valvur, lihtsalt saatja, kelle nime ma isegi ei mäletanud, saatis mind arsti juurde ja siis ühel hetkel trepist üles minnes ütles, tead, sellepärast, et sina nüüd tagasi oled, ma ei usu enam mitte kellessegi. See oli selline litakas, selline koorem," rääkis Immanuel. „Siis kokkuvõttes tuligi välja nii, et sündis otsus, et teen lõpparve sellega ja valin kristlase elu,”

Täna, kuus aastat hiljem, on Immanuel valitud Tartu Politsei aasta sõbraks. Selle üle naeravad isa ja poeg mõlemad sõbralikult.

 

1 KOMMENTAAR

j
Jõudu ja jaksu 24. september 2018, 21:14
Hoidmiseks! Usk on peamine!

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee