Korvpalliliidu spordidirektor Alar Varrak käis välja uhke plaani. Aga kas see ka töötab? (Tiina Kõrtsini)

Eesti Korvpalliliidu spordidirektor Alar Varrak esitles eelmisel nädalal alaliidu uut arengustrateegiat. Seda saab hinnata positiivselt, põhimõtted on õiged ja eesmärke peabki seadma. Ent tegelikult vajavad nii korvpall kui ka põhimõtteliselt kõik teised alad veel palju enamat.

Võib öelda, et terve Eesti sport vajab Masterplaani. Ülemaailmset pilti vaadates saame öelda, et täiesti korras on Eestis asjad ainult naiste epeevehklemises, kus maailmameister võib kodusel võistlusel jääda kuuendale kohale. Meil on terve kuuik tipptegijaid ja alt tuleb noori juurde.

Aga võtame näiteks populaarsemad pallimängualad, korv- ja jalgpalli. Kummagi ala meestekoondise tulemused ei rõõmusta, kahjuks pole ka naiste seas pilt parem. Kui küsime otse ja vastame ausalt – mida me üldse saaksimegi oodata?

Kui palju meil on jalg- ja korvpallureid, kes asuvad oma ala absoluutses tipus või selle lähedal? Paraku on vastus ümmargune null. Meie nende alade parimad Ragnar Klavan ja Siim-Sander Vene on tublid sportlased, kes võimelised mängima kõrgel Euroopa tasemel, aga päris tipuks ei saa seda nimetada. Klavan küll kuulus mitu aastat Liverpooli ridadesse, aga siiski ei kerkinud põhitegijaks.

Ja nemad on meie parimad. Kas mõnda Eesti jalg- või korvpallurit saab nimetada tehnikavirtuoosiks, tõeliseks täpsuskütiks, väravavahtide hirmuks? Kas kellegi üldkehaline ettevalmistus on nõnda kõva, et lummab ka välismaiseid huvilisi? Vaat needki on teemad, mida kõikvõimalikud Masterplaanid peaksid hõlmama.

Ükskõik millise ala strateegilised plaanid peaksid algama 10-12aastastest. Kui lapsi õigesti ei õpetata, ei ole neil ülemaailmses tippkonkurentsis hiljem midagi teha. Kui Eesti jalg- või korvpallur on vastasest tehniliselt nõrgem, on tal neid puudujääke kõige muuga väga raske kompenseerida. Kui nad on füüsiliselt nõrgemad, jaksavad vähem joosta – sama lugu.

Tänapäeval mängitakse tippkorvpalli 40 minutit ja tippjalgpalli 90 minutit üle terve väljaku vastast survestades. Kui mõni eesti juntsu tahab sellele tasemele jõuda, peab ta samuti olema täiskasvanute klassi jõudes selleks suuteline. Sama lugu ükskõik millise ülejäänud spordialaga – kui mingeid lünki hakata likvideerima alles 16- või 18aastaselt, pole päris tippu väga suure tõenäosusega asja.

Kogu see Masterplaan eeldaks muidugi treeneri elukutse ausse tõstmist ja piisavat rahastamist, samuti tingimuste parandamist. Kergejõustikutreener Jaanus Kriisk on korduvalt rõhutanud, et Eesti peab valima eelisarendatavad spordialad.

Mõne päeva eest kirjutas Kriisk oma Facebooki küljel taas: „Island, kus rahvaarv on 0,3 miljonit (ehk meist neli korda väiksem) arendab nelja spordiala. Uus-Meremaal, kus rahvaarv 4,5 miljonit (ehk meist neli korda suurem) arendab kümmet spordiala, Rio olümpiamängudelt toodi koju 16 medalit! Eesti oma 1,3miljonilise rahvahulgaga arendab 31 spordiala. Rios saime terve medali.

N Liidu spordisüsteemi pärand, mille üks-ühele üle võtsime (arendame kõiki alasid, suurriigid loevad iga olümpiamedalit – V.A.), ei toimi enam. Vaja on valida maksimaalselt viisteist ala ja neid siis ka tasemel toetada. Aga on ette teda, et midagi ei muutu ja kuskil kahekümne aasta pärast lööme kahte kätt kokku, et kuidas see kõik nii läks!“

Jaga artiklit

12 kommentaari

L
lapsevanem  /   16:32, 24. sept 2018
Lisaks veel paar mõtet mida Masterplaani tegijad võiks arutada.
Miks eesti endised tippkorvpallurid ei usalda eesti noortesporti ja panevad oma lapsed välismaale korvpalliklubidesse mängu õppima? demagoogia kuidas see on eesti tulevikule hea tuleks ära jätta vaid mõelda, mis on seal teisiti.
Samuti peaks plaani koostajad mõtlema kuidas lapsevanematele "müüa " maha tippsportlane kui elukutse valik.
Endised tipud teavad, et selle mänguga on end võimalik ära elatada ja on nõus, et lapsed pühenduvad spordile.
tavainimese jaoks on sellest aga raske aru saada. nemad ütlevad, et mis töö see on? üks lõbu ja mäng. Lapsed räägivad omavahel kuidas yuutuubis mängides saab raha teenida, mitte aga sellest kuidas kossu mängides saab ka raha teenida.
S
Su  /   11:43, 24. sept 2018
Tippu ei jõua tänapäeval niisama roppu moodi trenni tehes enam. Pisi detailid hakkavad seal rolli mängima. Alustades toitumise ja lõpetades psüholoogiaga. Eestlane on juba arg ja kinnine. Peast natuke uhuu olema ja korralik pohhuist siis on võimalus kuhugi jõuda. Ego ego, mina olen parim seda suhtumist on vaja.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis