Kommentaar

Taavi Libe | Ebaadekvaatne unelm pruunidest praekartulitest (15)

Taavi Libe, "Vikerhommiku" saatejuht, 23. september 2018, 21:41
 Teet Malsroos
Akrüülamiidi mäletate? Kuigi sellest tervisele ohtlikkust lõhnatust ja valgest ainest on juttu olnud varemgi, jõudis see vähemalt minu teadvusesse põhjalikumalt kevadel, kui Euroopa Komisjon kehtestas määruse, mille alusel pidid toiduainetööstused ja söögikohad tarvitusele võtma meetmed, et akrüülamiidi vähendada. Arusaamatu euroteksti resümee oli see, et need sunnikud keelasid pruuniks praetud kartulid ära!

EL praekartuli vastu

Kui pool aastat tagasi see teema esimest korda tõstatus, siis käivitus mu peas filmilint lapsepõlvest: juba panni särina kuulmine pani pisikesel poisil süljenäärmed tööle nagu Pavlovi koeral. Järgmine faas oli lõhn, mis täitis köögi, kui igasuguse aroomipotentsiaalita elemendid ehk kartul, rasv ja sool olid kuumal pliidil pisut tutvust sobitanud. Kõige kulminatsiooniks oli mõistagi hetk, kui sai lõpuks neid kõige pruunimaid ja krõbedamaid kartuleid pannilt endale taldrikule tõsta ning esimesele kahvlitäiele kiiruga peale puhuda, et saaks lõpuks sööma hakata. 

Ma pole muidugi mingi Astrid Lindgren, kes suutis toiduvalmistamisest ja söömisest oma raamatutes nii ahvatlevalt kirjutada, et iga „Bullerby laste“ peatüki ajal tuleb paus teha, sest korisev kõht ei võimalda keskenduda, aga üldjoontes saite ilmselt aru, milline nostalgia minus seoses krõbedate praekartulitega peitub.

Just nimelt nostalgia ja ainult nostalgia. Niisama kiiresti, kui akrüülamiid mu teavusesse jõudis, oli see sealt jälle kadunud. Taaskohtumine koitis läinud nädalal, kui Maalehes ilmus artikkel soovitustega, millistes kartulisortid sobivad praadimiseks kõige paremini. Neid sorte oli välja pakutud kümmekond, aga laias laastus piisab sellest, kui jätate meelde kolm kaunist Eestimaist tüdrukunime: Birgit, Laura ja Teele.

Aga kui see varia fakt kõrvale jätta, pidin tõdema, et kohaliku poliitfolkloori piinlikumasse sektorisse kuuluva mõttetera „kui on must, näita ust“ rakendamine kartulitele, pole mind viimase poole aasta jooksul põrmugi mõjutanud. Mul puuduvad igasugused mälestused sellest, kas viimastel kuudel söödud prae- ja ahjukartulid on olnud kuidagi heledamad ja maitsenud teistmoodi kui näiteks aasta tagasi.

Nostalgia on vastuoluline emotsioon. Ühest küljest on mingisuguste nähtuste nostalgiliselt tajumine meile vahendid koonduda erinevateks kogukondadeks. Teisest küljest on nostalgia tihti ebaadekvaatne koorem, mis ei võimalda arengust rõõmu tunda või paneb muutustele lausa vastu töötama.

Praekartulist haldusreformini

Pruunide praekartulite diskursust kohtab Eestis viimasel ajal küllaltki tihti. Kurb oli lugeda samast Maalehest tekstiilikunstniku Anu Raua muret haldusrefomi tulemuste osas. „Pärsti vallas oli elu normaalsem, elamisväärsem - mul oli oma vald, ma teadsin ja tundsin teda. Nüüdne on aga suur ja kauge. Kõle.“ Kurb ei olnud sellepärast, et Anu Raud nii arvas vaid sellepärast, et ta nii tundis.

Tegelikult ei ole ju Eestit tabanud lööklaine, mis oleks Eestimaa külad ja talud segi paisanud. Ma usun, et nii Anu Raua kui ka teiste haldusreformi tõttu sama koormat kandvate inimeste kodu ümbritseb uues omavalitsuses täpselt samasugune loodus nagu varem. Lähimad naabermajad ei ole meetritki kaugemale nihkunud ning asjalikud ja tegusad inimesed pole õhku haihtunud. Lihtsalt on tunne, et asjad on valesti, sest pole enam nii nagu varem.

Samas olen ma veendunud, et väga paljude omavalitsuste puhul oli liitumine võimalus välja rabeleda virelusest. On vara anda hinnanguid, kas valla- ja linnavalitsused seda võimalust kasutada osatavad või piirdusid julged otsused sellega, et enda töölepingusse kirjutati senisest märkimisväärselt suurem palganumber.

Kindlasti on nostalgia üks faktor ka viimasel ajal vallandunud vastuseisulaines suurprojektidele. Loomulikult tuleb iga näidet vaadelda eraldi, aga tihtipeale tundub, et ei võidelda tuleviku vaid hoopis mineviku eest. Aga kui võideldakse mineviku eest, siis asenduvadki küsimused, debatid ja argumendid emotsionaalsete hüüetega. Kuidas saakski argumentidega võita vaidlust, mida toidab emotsioon: nostalgia. 

Kas need lapsepõlve pruunid praekartulid ikka tõesti maitsesid nii hästi? Ma vist ei tahagi vastust teada. Las jääb see ilus mälestus. Aga edaspidi söön hea meelega neid kollasemaid. Ilma akrüülamiidita.

15 KOMMENTAARI

m
makaronimees 24. september 2018, 15:26
taavi hakkab oma ema ka l*tsiks kutsuma, kui brüsselist tuleb selline direktiiv ja toompealt selline seadus.
l
Libe on ka libedal teel 24. september 2018, 11:30
Jutt ei millestki pikitud praekartulite vahele, et olen multikultuurne nostalgia vastane. Et selle haldusreformiga suurendati kolmekordseks töötajate arv ja palgad, oli muidugi riigile tohutu kokkuhoid? Ei maksaks rääkida asjast, mis ei päde.
Loe kõiki (15)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee