Uudised

Folklaulja Celia Roose – kaasaja metsaeit 

Betty ESTER , 8. märts 2000, 00:00
Ajal, mil eestlased kipuvad suurlinna eneseteostusele, on Viljandis elav ja töötav rahvamuusik Celia Roose unistus elada paksude metsade vahel. Juba mitu aastat taastab kange naine oma vanavanemate talu Võrumaal.

“Mul on selline naljakas unistus,” jutustab andekas folklaulja Celia Roose, kes igapäevast leiba teenib Viljandi Kultuurikolledžis rahvamuusika kateedri juhatajana. “Et kunagi istun ma seal Võrumaa talu trepi peal, olen hästi vana, kortsus ja tõmban piipu. Kissitan silmi ja kõhistan omaette mõne mälestuse peale naerda. Kui keegi mööda läheb ja midagi küsib, vastan talle väga tarkade lausetega.” Kuigi Celia ei räägi oma salajastest unistustest, on ta mõtetes siiski kunagi elada oma Pirrupuusaare

talus, mida ta hea mitu aastat on elamiskõlblikuks kohendanud.

Elu koos hiirte sipelgate ja lindudega

“Eelmisel aastal olin seal viiendat suve,” mõtiskleb ta. Karula rahvuspargi lähedal paksu metsaga ümbritsetud Pirrupuusaare talu kuulus kunagi Celia vaarvanematele. Maja on näinud aastate jooksul erinevaid inimesi ja erinevat elu kuni Celia lõpuks valla käest peaaegu mädanenud hooned mõne aasta eest tagasi ostis.

Vana elumaja oli nii lagunenud, et sellest sai suure jaanitule, saunast tegi Celia sünnipäevalõkke. Ait oli ainus elamiskõlblik paik, kuhu sai uus katus peale ja aknad ette. Koos Celiaga kipuvad seal aeg-ajalt elama ka hiired, sipelgad ja linnud, kuid perenaine ei lase ennast kohalikest asukatest häirida ja nimetab oma elamist leebelt metsamoori majaks.

“Ega ma seal päris metsamuti kombel elada ei taha, mulle meeldib, kui inimesed külas käivad,” räägib Pirrupuusaare talu perenaine. Pealegi kardab Celia üksinda seal

ööbida. Öösel hakkab tööle elav kujutlusvõime, millele kohisev mets pimeduse varjus oma panuse annab. “Sel suvel istusin äsjavalminud kiigele ning kiikusin ja huilgasin kõva häälega metsa poole, kuni hirm taandus.”

Inimesed ja asjad jõuavad ise kohale

Paljud imestavad, kuidas üks naine maja uuesti ülesehitamisega hakkama saab. Celia selle küsimusega oma pead ei vaeva, sest elu on näidanud, et Pirrupuusaarel saavad kõik asjad tehtud omal ajal – tuleb ainult oodata ja õige aeg ära tunda. “Elumõnu võti on see, et asjadele tuleb anda aega, siis nad hakkavad iseenesest toimuma. Praegusel ajal aga suruvad igasugused tähtajad peale ja kõik rabelevad. Tegelikult lükkab see tõmblemine ja tohutu pingutamine kõrvale selle, mis niikuinii kunagi peab juhtuma,” filosofeerib Celia. Tema kogemus näitas, et suvel tarvitses vaid istuda Pirrupuusaare aida trepil, kui inimesed ja asjad kohale jõudsid. “Tallinnas pean pingutama ja vaeva nägema, et õigeid inimesi üles leida.”

Aeg-ajalt saab Pirrupuusaarel talgute korras mõned mehetööd tehtud ning aega jääb üle, et elu nautida. Juba kolm aastat on Celia korraldanud oma talus ja selle ümbruses lastelaagrit, kus algajad muusikud lihvivad oma rahvapilli käsitlemise oskusi. Pirrupuusaare

õuel on jalga keerutanud ka rahvatantsijad.

Huvitav tuleb ise üles leida

Celia tulevikuplaaniks ongi luua oma maast ja majast paik, kuhu võiksid muretult koguneda inimesed, keda seovad ühised huvid. “Minu sooviks ei ole teha sellist turismitalu, kus näidatakse leiva küpsetamist ja rehe peksmist, sest see pole ju praegu tegelik elu,” leiab Celia. “Kui mulle tuleb keegi külla, siis sõltub tema aktiivsusest ja tähelepanuvõimest, kas ta leiab endale midagi huvitavat.”

Hetkel lubavad arhailised võimalused Celial Pirrupuusaarel viibida ainult suvel. “Eks see taastamine käib tasa ja targu, sest minu õpetajapalk piirab võimalusi,” seletab Celia. “Raske on teha kiireid muutusi paigas, kus on omad aastate jooksul kujunenud paigad ja rajad. Mul läheb veel aega kuni leian omad rajad, vabanen aukartusest vana elamise ees. Sisemine tunne ütleb, et minu jõudmine Pirrupuusaarele nõuab veel aega.”

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee