Õhtulehe raamatublogi

ARVUSTUS | Käsi püsti! Kes tahab olla meisterdetektiiv Sherlock Holmes? (1)

Marvel Riik, 20. september 2018, 16:14
Stewart Ross „Lahenda nagu Sherlock“, Tänapäev, 248 lk. Marvel Riik
Stewart Rossi raamat „Lahenda nagu Sherlock“ ei vaja erilist tutvustust. Kui teose pealkiri ei ütle lugejale piisavalt selgelt, mis teda ees ootab, on parem raamat sootuks kõrvale panna. Sellisel juhul ootab ees vaid peavalu ja frustratsioon.

Pärast seda kui BBC tõi ekraanile krimisarja „Sherlock“ (2010–2017) on doktor John Watsoni ja Sherlock Holmesi seikluslikud mõrvalahendused saanud uue hingamise. Huvi dekrüpteerida salapärast Holmesi, proovida tema moodi mõelda ja matkida tema käitumist, käib iga väiksemagi fänni peast läbi. Seda suuresti BBC sarja tõttu, mis on taastanud vanadel huvilistel mälestused õhtutundidest, mis sai veedetud Sir Arthur Conan Doyle’i (1859–1930) tegelaskuju seltsis, ja kutsunud terve (Y-)generatsiooni Sherlocki avastama.

Ma näen vaimusilmas ette, kui popp oleks Sherlocki detektiivi alustuskomplekt: müts, kuup, suurendusklaas, suur piip, kindlasti viiul ja väike karp kokaiini, et juhtumite lahendamisel erksalt meelte ei kaotaks. Jah, selline oli elu 19. sajandi Londonis.

Stewart Rossi raamat „Lahenda nagu Sherlock“ ei vaja erilist tutvustust. Kui teose pealkiri ei ütle lugejale piisavalt selgelt, mis teda ees ootab, on parem raamat sootuks kõrvale panna. Sellisel juhul ootab peavalu ja frustratsioon. Raamatusse on Ross koondanud Watsoni arhiivist 25 seni avaldamata juhtumit, mille puhul lugejal on võimalus panna oma teadmised ja mõtisklusoskused proovile, vaatamaks kas on võimalik maailmakuulsa detektiiviga ühte jalga käia. Olgu öeldud, et detektiivil jäi 25 juhtumist üks lahendamata.

Stewart Ross „Lahenda nagu Sherlock“, Tänapäev, 248 lk. Marvel Riik

Kui võtta seda muinasjutulikku tutvustust tõsiselt, siis Sherlocki ja Watsoni miljöösse on valatud üsna harilikud kriminaalsed juhtumid, mida olenemata ajastule, juhtub igapäevaselt või igal teisel päeval: vargused, mõrvad, rääkimata väiksematest rikkumistest. Raamatu iva on selles, et menetledes iga juhtumi teksti süvitsi, on lugejal võimalik need sarnaselt ära lahendada. Vajalikud niidiotsad ja tõendid on kirjas, et pole muud, kui olla lihtsalt sherlocklikult loominguline, terav…

No proovime. Olles bakalaureuseõppes võtnud tekstianalüüsi kursuse, on  tõesti võimalik teksti abil konstrueerida võimalikke stsenaariume, kuidas üks surm või teine vargus võis toimuda. Kuid need stsenaariumid on üle ehitatud motiividele, puuduvad tõendid, lahenduskäik, mille abil oleks võimalik kurjategija vangi saata.

Kui lugeja on viktoriinlikult pannud oma vastuse kirja, saab raamatu lõpus tutvuda Sherlocki ja Watsoni käikudega. Ja tõtt-öelda ilma on tavakodanikul üsna raske omal käel juhtumeid lõplikult lahendada, sest need eeldavad spetsiifilisi teadmisi, näiteks, kuidas mingi keemiline ühend lõhnab, või omavad sellist deus ex machina maiku ehk lahendus tuleb ei kuskilt (väljastpoolt teksti).

Paari juhtumi korral on tõlkija-toimetaja ka arusaamatult mööda pannud. Näiteks juhtumis „Kelmi sõrm“, kus juhtumi lahendamiseks tuleb dekodeerida salakiri. See ei sisalda eesti tähestiku jaoks midagi eriskummalist, vaid mõned F-, D- ja G-tähed. Olles rohkem paar minutit krigistanud ajusid, kuidas tuleks koodi lugeda, lehitsesin raamatu lõppu lahenduste juurde, kus minu üllatuseks selgus, et salakiri oli juhtumis kirja pandud inglise keeles. Lahenduses vaatab aga vastu eestikeelne versioon.

Teiseks pettumuseks oli see, et juhtumeid ei anna seltskonnas lahendada. Tegu on ju lõppkokkuvõttes tekstilise mänguga, mida võiks teoorias saada kambakesi lahendada. Aga see ei tööta, olgu su sugulased nii suured krimkafännid kuis tahes. Juhtumid ei ole iseenesest pikalt kirja pandud, pigem ökonoomselt, aga kuulajaskond ei jõua siiski jutustaja infovoolust ühe või kahe kuulamisega piisavalt märkmeid teha. Juhtumeid tuleb ikkagi lahendada üksinda, pliiats ja joonlaud käes, et tekstis vähegi tähtsad tunduvaid sõnad-lauseid alla joonida, et oleks hõlpsam mingisuguse teooriani jõuda – mis siis täpselt juhtus.

Ja noh, mis puudutab seda ühte juhtumit, mida Sherlock ei suutnud lahendada, siis see tõesti on selline, millega lugejad saavad iseseisvalt hakkama, kui nad tahavad. Aga see on puhas reklaam. Pigem on selle kuriteo puhul küsimus, kas kõiki juhtumeid on ikkagi vaja lahendada, kui see päästaks oina oma mihklipäevast?

Kokkuvõtvalt on ikkagi tegu toreda raamatuga, sest see kutsub endaga tantsule. Tekst on muudetud lugejale avatuks ning teda kutsutakse aktiivselt kaasa mõtlema, käsi nii-öelda õliseks tegema. Selliseid pärle võiks raamatupoodides veelgi olla. Tõelised raamatusõbrad oskaksid neid hinnata küll.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee