Kommentaar

Andrus Karnau | Kes vastutab kaitseväes tegutsenud riigireeturi eest? (17)

Andrus Karnau, Lääne Elu peatoimetaja, 17. september 2018, 16:53
Küsisin Raadio 2 saates „Olukorrast riigis”: kes vastutab selle eest, kui kaitsejõudude peastaabis töötab Vene salaluure agent Deniss Metsavas? Või kes vastutab selle eest, et tema isa Pjotr Volin sai 1990ndail kodakondsuse, kuigi oli teeninud Nõukogude Liidu piirivalves?

Ajakirjanikuna pole mul tahtmist ega ka õigust nõuda, et kaitseminister või kaitseväe juhataja peab tagasi astuma. See õigus jäägu poliitikuile või muudele avaliku elu tegelastele, kel pole ametialast vastutust jagada ausalt ja erapooletult infot.

Lausega, et kaitseväe juhataja Riho Terras võinuks intervjuude andmise asemel istuda rongi, et viia president Kersti Kaljuladile õlakud, tahtsin öelda seda, et ennekõike vastutavad poliitikud, kõrgemad sõjaväelased ja ametnikud selle eest, et salakuulajad ei saaks takistamatult tegutseda. Kui vastab tõele, et Metsavas põhjustas Eestile tõsist kahju, siis on Terras piltlikult öeldes oma õlakud juba loovutanud Akvaariumile ehk Venemaa sõjaväeluurele.

Vastutuse võtmine pole poliitikuile ega ka kõrgematele sõjaväelastele võõras. 2016.aastal esitas lahkumispalve mereväeülem Sten Sepper, sest miinijahtija Sakala meeskond vedas salakaubana sigarette ja alkoholi. Maksu- ja tolliamet leidis pardalt 56 kasti maksumärkideta sigarette ja 1000 liitrit kanget alkoholi. Laeva meeskonna liikmed on nüüdseks saanud karistuse: 100–800 eurot trahvi.

Püüame kaht juhtumit kaalukaussidele asetada. Ühel salakaubandus, tagasihoidlik lisateenistus ohvitseripalgale, teisel riigireetmise kahtlustus, mille rahaline väärtus võib küündida sadadesse tuhandetesse või ka miljonitesse eurodesse. Inimelul hinda pole. Sõjas tähendab vaenlasele reedetud plaan paljude meeste surma.

„Mereväekapten Sten Sepper seab oma otsusega tagasi astuda esiplaanile kaitseväe väärtused ja ohvitseri au. Eesti ohvitser peabki olema valmis täielikult vastutama oma vastutusalas toimuva eest,” ütles toonane kaitseminister Hannes Hanso.

Postimehe ajakirjanik Vilja Kiisler küsis Riho Terraselt: „Käis teil ka peast läbi mõte tagasi astuda?”

„Ei käinud. Riik tahab kaitsmist,” ütles Terras.

„Mul on häbi selle pärast, et sellised inimesed on olemas. Aga süüdi on selles väga selgelt ikkagi major Metsavas ise ja tema peab ka vastutuse võtma,” märkis Terras samas intervjuus.

Nii et salakaupa vedavad alluvad määrivad ohvitseri au, aga kaitseväe peastaabis tegutsev Vene salakuulaja seda ei tee. Minu meelest on selles vastuolu, mis vajaks selgitamist. Või vähemalt Eesti avalikkuses ühest arusaama, millised on kaitseväe väärtused, mille rikkumise eest tuleb vastutada isikliku häbi ja madalama ametikohaga. Mispuhul on vaja riiki kaitsta ja mispuhul tuleb vastutada ohvitseri auga?

Kaitseväe peastaabi juht Martin Herem saab 5. detsembril Terrase mantlipärijaks. Seni tegeleb Terras „haavade lakkumise ja kaitseväe korrastamisega võimalikult parimal moel”. Viimane fraas pärineb ühelt kaitseväe peastaabi töötajalt.

Tõsi on see, et kaitseväel ei ole õigust ise vastuluurega tegeleda. Nii riigisaladuse loa taustakontroll kui ka vastuluure on vaid kapo õigus. Seega ei saa Terrast süüdistada ka alluvate kehvas salakuulamistöös.

Eksitamisetendus

Luuremängude juurde käib kindel retoorika. Esimesena rõhutatakse vastuluure töötajate oskusi ja võimekust. Teiseks antakse tabatud salakuulaja kohta nii vähe infot kui võimalik. Ja seegi, mis avalikkusega jagatakse, ei pruugi olla tõsi. Millekski muuks kui luure- ja vastuluuremänguks aga hiljuti avalikkuse ette toodud riigiprokuratuuri, kaitseväe ja kaitsepolitsei ametnike ülesastumist pidada ei saa.

Miks? Sest kapo juhi Arnold Sinisalu või ka prokurör Inna Ombleri sõnad polnud mõeldud mitte avalikkuse teavitamiseks, vaid Venemaa luure eksitamiseks. See pole ainult Eestis nii.

„Ameerika võimud kaalusid hoolikalt iga rida vahistatud luurajate vastu esitatud kriminaalsüüdistuses,” kirjutas ajakirjanik Edward Lucas oma raamatus „Pettus” Vene spiooni Anna Chapmani ja ta kaasosaliste kohtu alla andmise kohta. „Prioriteet oli ajada Vene pool maksimaalsesse segadusse, mis muudaks „kahjude kontrollimise” võimalikult vaevaliseks, kulukaks ja purustavaks. See tähendas selle toonitamist, mida Ameerika pool ei teadnud, ja selle tagaplaanile surumist, mida nad teadsid.”

Kui Postimees avalikustas koha, kus Metsavas kinni võeti ja kirjutas veel mõnest tema tabamise detailist, saatis riigiprokuratuur välja teate, et see pole tõsi. Mina usun ajakirjanikku, aga Vene luurajad on sunnitud nüüd kahtlema kõiges, mis ajalehes oli kirjas Metsavase vahistamise üksikasjade kohta.

Kui riigireeturite tabamise teade ei ole tavaline kuriteoteade, siis on mõistetav, et suurejoonelise riikliku „etenduse” juurde ei käi kaitseväe juhataja või kaitseministri või mõne muu kõrgema ametniku tagasiastumine. Sellise etenduse eesmärgiks on ju demonstreerida Eesti kaitsepolitsei ja kaitseväe vankumatut tugevust. Õlakute maha rebimine oleks nõrkuse tunnistamine.

17 KOMMENTAARI

t
Triin 18. september 2018, 08:08
Jüril õigus. Täielises Eesti Vabariigis VALE KATAB ÕIGUSE JA ÕIGLUSEST VÕIME VAID UNISTADA: TÕE kuulutamine (EKRE) on KARISTATAV----paneme kõik "arvam...
(loe edasi)
k
kaitstav 18. september 2018, 07:41
Kui palju siis kaitseväele kahju tehti? Kaitse ju sümboolne. Asi lõi ainult haisu üles.
Loe kõiki (17)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee