Laadin videot...
4
fotot

„Minu esialgne soov oli proovida pakendivaba poodlemisega vähendada prügi hulka, mida tekitan. Nüüdseks aga säästan ka raha, söön tervislikumalt ning olen tänu oma väärtustega kooskõlas elamisele õnnelikum inimene,“ toob tudeng Liisa Aavik välja, et pakendivaba elustiil kätkeb endas midagi rohkemat, kui pelgalt pakitud toiduainetest hoidumist.

Kindlasti olete näinud poes ostjaid, kes panevad puuviljad ja juurviljad kaasavõetud kotikestesse, paluvad külmleti teenindajal salati oma karpi panna ja laovad lõpuks kõik ostud riidest poekotti. Mõni vaatab ja imestab, mõni vaatab ja imetleb.

Mõlemaks on põhjust, sest praegu tarbib Eesti inimene aastas kuni 200 õhukest plastkandekotti. Tasub hakata juba ennast vähemaga harjutama, sest uuest aastat õhukesi väikseid sangadega kilekotte enam poodidest tasuta ei saa. Kolm aastat tagasi Eestis tehtud uuring näitas, et kuigi 88% inimestest peab kilekotte keskkonnale ohtlikuks, mõlgutab vaid 43% neist mõtet kilekottide ostmist vähendada. Aga isegi kui õnnestub kilekott ostmata-krahmamata jätta, ei pääse poes kile- ja plastpakenditest ikkagi üle ega ümber. Tootjad põhjendavad pakendamise vajadust sellega, et ostjad eelistavad mugavustooteid, millega aga paratamatult kaasnevad pakendid. Teisalt seostatakse pakendite vajalikkust hügieeni ja toidu säilivusaja pikendamisega.

Pakendivaba poodlemist hindavad inimesed rõhutavad, et pakendivaba elustiil ei tähenda ainuüksi pakendite vältimist, vaid ka nende taaskasutust ja samuti valikuid, mida on üldse vaja osta ja mida mitte. Ja kui juba need valikud käpas, on ka poeskäigud rohkem läbimõeldud, toidulaud tervislikum ning prügikast tühjem.

Ka pakendivaba poodlemise teemal magistritöö teinud Haldi Ellam tõdeb perede seas läbiviidud eksperimendi käigus, et oma pakendiga ostmine aitas vältida emotsioonioste ning seeläbi ohjeldada tarbimist. Selleks aga tuleks muuta oma toitumisharjumusi, kohaneda lahtiselt müüdava kauba piiratud valikuga ning valmistoidu asemel süüa kodus valmistatud toitu. 

 Läki koos poodi!

 Tartus elav psühholoogiatudeng ja blogi Suletud Ring pidaja Liisa Aavik alustas pakendivaba poodlemisega täpselt aasta tagasi.

„Soovisin mõista, miks mu sõber sellega tegeleb ja otsustasin teha ise ka nädalapikkuse eksperimendi. Eelnevalt selle kohta infot uurides mõistsin aga, et see ongi elustiil, mille järgi soovin elada,“ ütleb Liisa.

Et vaadata, kuidas ta oma sisseoste teeb, lähme koos poodi. Kumbki oma tavapärasel moel.

„Kõigepealt teen oma nädala toidu nimekirja. Selle järgi võtan kaasa puu- ja juurviljakotid, karbid ja purgid. Munade jaoks võtan turule kaasa vana munakarbi,“ kirjeldab Liisa oma tavalist poeskäiguks ettevalmistamist.

„Üldiselt ma ei osta üldse plastikusse pakendatud asju. Teen seda vaid siis, kui on tegu erandliku olukorraga,“ märgib ta. Seekord on Liisal vähem oste plaanitud, sestap on kaasas ka vähem anumaid.

Puuviljaosakonnas paneb ta enda võrkkotti neli apelsini ja kaalub need ära.

„Siia tuleb ka kleeps panna, aga üldiselt ma püüan neid vältida,“ ütleb Liisa samal ajal, kui ma enda apelsine rullist rebitud kilekotti laon.

„Banaanidel on juba oma loomulik pakend ja eraldi kotti ma neid ei pane,“ peab Liisa silmas banaanikoort. Pakendatud saia- ja leivariiulitest, kust ma endale kilekotis saia haaran, läheb ta südamerahuga mööda.

„Saia ja leiva ostmiseks ma kasutan suuremat karpi,“ ütleb Liisa lahtiste küpsetiste valikut silmitsedes ja lisab, et tema ostab enda saiad peamiselt turult, kus need on odavamad ja maitsvamad.

„Tavapoest ma ei osta piima, kohukesi ega kohupiimakreeme. Piim tuleb minu kodu lähedale piimaautoga ja saab lasta piima oma pudelisse panna ja kohupiimakreeme ja kodujuuste ma saan osta turult samuti enda anumasse.“

Minu korv on selleks ajaks juba poolest saati täis, kõige peal kaks kohukest ja kaks kohupiimapakki.

„Sellist salatit ma ei ostaks, sest see on plastpakendis,“ näitab Liisa plastkarbis rosoljet. Kõrvalt salatiletist aga valiks ta heal meelel midagi oma karpi. Täna siiski mitte, sest seda pole praegu vaja.

Mune on ta ostnud pappkarbis ja hiljem sama karbiga läinud turule, kus saab uued munad sisse osta.

„Vahepeal olen ootamatuste korral ka rohkem munakarpe ostnud, aga olen need viinud turule uuesti ringlusse. Ma ei ole pidanud ühtegi ära viskama. Plastmasskarp jõuab lõpuks ikkagi sellisesse staadiumisse, et ta on raskesti ümbertöödeldav ja tuleb prügimäele viia. Seega seda ma ei osta kindlasti.“

Pakendatud tualettpabereid kaalub Liisa käes vaid video jaoks, tegelikkuses ta neid ei osta. Varem küll ja siis eelistas ta ümbertöödeldud vanapaberist tualettpaberit, nüüdseks aga on ta leidnud poe, kust saab osta rulle lahtiselt. Ühekordseid ja pakendatud meigipuhastamiseks mõeldud vatipatju Liisa ei kasuta, samuti vatitikke ega ka plastikpudelites šampoone, nii et nendesse riiulivahedesse tal asja ei ole. Tema eelistab korduvkasutatavaid meigipatju ja tahket šampooni.

Kassa juurde jõudes hindan pilguga Liisa ja enda korvi ning tahes tahtmata mõtlen, kas ma poleks võinud midagi võtmata jätta.

„Ma ei osta ka üldiselt šokolaadi ja komme, sest mul ei ole neid vaja. Puuviljad maitsevad ka väga hästi ja mu keha tänab mind. Kuskil peol ikka pakutakse šokolaadi ja sellest piisab. Aga kui lähen külla ja tahan viia sõpradele midagi maiustamiseks, võtan kodust kaasa purgi, lähen Biomarketisse ja täidan selle seal šokolaadis mandlite või kummikommidega. Need on imehead,“ lausub Liisa, et samas poes saab osta ka enda pudelisse lahtist õli, vedelseepi, nõudepesuvahendit ja pesugeeli.

Juustu jaoks on tal kaasas hermeetiliselt suletav klaaspurk. Selle laseb ta täita Juustukuninga poes, mille riiulitel olevatest lahtistest juustukeradest saab osta endale sobiva suurusega tüki.

Liisa eelistab klaaspurki piima- ja lihatoodete jaoks seepärast, et vastupidiselt muule korduvkasutatavale pakendile saab seda korralikult läbi kuumutada, et toode seal hästi säiliks.

 „Mis mõttes te ei soovi kingakarpi!“

 Tallinnas elav Ingrid ütleb, et pakendivaba ostlemine pole tal küll elustiiliks, aga püüab siiski võimalikult vähe ühekordseid pakendeid poest koju tassida, et neile mitte nõudlust tekitada.

Tal on olnud kauplustes ka lõbusaid seiku.

„1. septembril käisime Lasnamäe Centrumis lapsele vahetusjalanõusid ostmas. Müüjad olid suht stressis - poes oli ale ja seal oli palju rahvast. Aga teenindus oli siiski viisakas. Ostsime siis ära üheksaeurosed jalanõud ja ütlesin müüjale, et karpi ma ei soovi. Mille peale tema vastas, et karobki mõ ne berjom! ehk “me ei võta karpe vastu“ ja proovis kõigest hingest seda karpi veel läbipaistvasse kilekotti suruda. Ma ütlesin kaks korda, et ma ei soovi kilekotti. Nii palju energiat tal veel siiski oli, et jaksas silmi pööritada,“ jutustab Ingrid humoorikalt. Samas keskuses oli tal siiski ka üks vastupidine juhtum.

„Ostsin sinimerekarpe, neid elusaid. Müüa pani need mulle kilekotti ja ulatas üle leti. Ma siis palusin, et ta need jää sisse paneks, õues oli väga palav. Kõikides teistes poodides alati pannakse. Aga see tema suurde vene hinge enam ära ei mahtunud. Vihaga laadis mulle kolm kilo mitte purustatud, vaid terveid jääkuubikuid suurde kilekotti, viskas merekarbid neile peale ja sidus koti sõlme ka. Efekti ei olnud, aga vähemalt mul olid materjalid, millega hakata karpidele „pesa“ ehitama.“

Endisest tarbimisfännist sai teadlik ostja

Kaimai Kuldkepile hiilis säästlik elustiil ligi väga tasahilju.

„Pudelivee ostmise asemel oma taaskasutatavas pudelis vee kaasas kandmine ja riidest poekottide kasutamine tuli mu ellu juba oma kümme aastat tagasi, aga esialgu ei tõrjunud see veel varasemaid harjumusi välja. Mulle kohutavalt meeldis tarbida - osta kiirmoe riideid, lõhnavaid kehakreeme ja plastikgraanulitega dušigeele ja laristada raha pisikestes pakendites maiustuste või pudi-padi peale,“ räägib Kaimai ja lisab, et siis aga hakkasid teda järjest enam puudutama lood surevatest jääkarudest ja plastikut täis kõhtudega linnulaipadest.

„Järjest enam hakkasin teadvustama, et mina panustan meie looduse hävimisse sama palju kui kõik teised,“ ütleb naine, et pakendivaba poodlemise juures on oluline rääkida mitte ainult pakenditest, vaid ka kiirmoe saastavast mõjust, loomatööstusest ja teistest meie keskkonda enim mõjutavatest teguritest.

Biojäätmeid on Kaimai peaaegu terve oma teadliku elu sorteerinud, aga kõik muu oli tema jaoks varem prügi, mille pärast tema ei pea muretsema. Kolm aastat tagasi aga hakkas ta vähehaaval välja vahetama ühekordse kasutusega plastikut oma igapäevaelus - raseerijad, šampoonid, näokreemid, wc-paber, vatipadjakesed, hambahari, naiste hügieenitarbed ja muu.

„Pakendivabalt ei ole ma veel suutnud leida odrakruupe, spagette, teatud maitseaineid ja muud nipet-näpet, aga üldiselt saab Tallinna poodidest kõik kätte.“

 Eelmise aasta suvel võttis ta vastu plastikuvaba kuu väljakutse, mis on jäänudki ta teadlikuks elustiiliks. 

„Alles siis avastasin, kui palju ma prügi toodan. Mul polnud tegelikult aimugi, sest kõik sai mugavalt jäätmejaama silma alt ära viidud. Jäätmejaamad ja ümbertöötlemine pole aga lahendus, kui meie tarbimisharjumused on hoolimatud ja priiskavad.“

Kaimai eelistab alati klaasi ja metalli ning paberit, aga võimaluse puudumisel võtab halbadest valikutest parima. Näiteks eelistab mitme väikese kilepakendi asemel võtta ühe suure.

„Suures pildis on minu plastiku jalajälg siiski minimaalne. Näiteks ei ole vannitoast terve aasta jooksul tulnud grammigi plastikut. Isegi hambaniit saab tänapäeval olla plastikuvaba. Kuna sellised väikesed valikud ongi need, millest suured muutused alguse saavad, olen ma inimkonna tuleviku suhtes väga optimistlik. Kui seda suudab minusugune kunagine tarbimisfänn, suudab seda igaüks.“ 

Kaimai vahvad vanadest pitskardinatest õmmeldud puuviljakotid saavad tihti komplimente ja kiidusõnu.

„Ka müüjad vahel uudistavad ja kiidavad. On tore olla selliste muutuste looja ja positiivse sõnumi kandja,“ rõõmustab ta. 

Viis tähtsat R-i

Katrin Pärgmäe on enda sõnul osaline pakendivaba poodleja. Mõne asja ta ostab alati ilma pakendita ja mõne alati pakendis, sest pole lastega paremat varianti leidnud.

„Ma olen maailma kõige ettevõtlusvõõram inimene, aga pidin aastate eest looma oma ettevõtte, sest Eestist lihtsalt ei olnud võimalik saada terasest kohvitermoseid ega toidukarpe,“ ütleb Katrin.

„Minu jaoks on peamine enda veepudel, mis on hoidnud kokku metsikult plastiku ostmist ja on eluaegse garantiiga, nii et ma kavatsen sellega koos pensionile minna,“ ütleb ta lõbusalt. Tema sõnul sageli ei teata, et plastikut saab ümber töödelda ainult ühe korra, maksimaalselt kaks.

„Ehk siis, kui ma viin plastpudeli kokkuostupunkti, ei saa sellest mitte uus plastpudel, vaid näiteks fliis, mis omakorda pole enam ümber töödeldav.“

Katrin märgib, et pakendivaba poodlemise kõrval tasub alati hinnata ka teisi aspekte.

„No näiteks, ma võiksin sõita autoga kümme kilomeetrit ökopoodi, et osta sealt lastele pakendivabu komme, aga kas see oleks lõppkokkuvõttes mõistlik? Ja äkki ei pea üldse kommi ostma? Minu eesmärk on vähendada koormust loodusele, andes aru, et täiesti ilma ökoloogilise jalajäljeta ei saa keegi elada praeguses süsteemis,“ arutleb ta.

Ta lisab, et on oht ka pakendivabaduse lõksu langeda ja hakata ostma asju, mida pole vaja ainult selle pärast, et nad on ilma pakendita.

„See tekitab suurema jalajälje kui üldse ostmata jätmine,“ sõnab ta ja toob välja, et väga suures plaanis on tähtsuse järjekorras viis R-i, mida järgida. Need põhinevad Ameerikas elava ja kogu maailmas kuulsust kogunud Bea Johnsoni nõuannetel, mis kogutud pealkirja alla Zero Waste Home.

„Esimene R on Refuse - keeldu sellest, mida pole vaja. Teine R on Reduce - vähenda asju, mida on vaja. Mitut teksapaari on ikkagi inimesel korraga vaja? Ühte, viit, kaheksat? Kolmas R on Reuse – taaskasuta. Ja alles siia alla tulevad taaskasutatavad veepudelid, oma karbiga poes käimine jne. Neljas R on Recycle - kui tõesti esimesed kolm ei sobi, siis suuna asi ümbertöötlemisse. Viies R on Rot  ehk biojäätmete komposteerimine,“ räägib Katrin.

„Bea Johnson ütles Eestis käies, et tal on just tänu sellele nii palju vaba aega ja säästab 40% oma sissetulekust, et ta ei osta mõttetuid asju. See on muidugi USA näide, aga mina olen ka tähele pannud, et kui osta asju, millest süüa saab teha, mitte pooltooteid, on pakendeid vähem ja toit ka kvaliteetsem. Samas teistpidi, kui on vajadus, tuleb ka üht-teist alla neelata, näiteks meil on hetkel kodus remont ja vaja panna radiaatorid. Need on kilesse pakitud, aga ma ei jäta neid ostmata, lihtsalt sorteerin ja viin kile korralikult ümbertöötlemisse.“

"Vältides pakendeid, väldid ka rämpstoitu."

Egle Truska jaoks on keskkonnaprobleemid juba lapsest saati hingel olnud, mis on teda viinud keemiaõpinguteni, kus ta kaitses äsja magistrikraadi.

Kui võrdlen Eestit teiste riikidega, kus olen elanud ja reisinud, siis Eesti pakendivaba eluviis ja „rohelise“ tarbimise viisid on kusagil vahepeal. Eestis on näiteks poodidest pakendamata tooteid lihtsam leida kui Saksamaaal, samas sakslased lähevad aga alati poodi oma poekotiga, mis eestlastesse veel pole nii juurdunud. Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa võrdlusena on Eestis oma puuviljakottide ja karpide kasutamine müüjatele arusaadavam.

Egla ütleb, et kõige suuremaid probleeme tekitab piimatoodete ostmine: piima, jogurtit, kohupiima ja muud säärast on tavapoodidest võimatu pakendivabalt leida. Ta sooviks poes näha piimaautomaate, millest saaks oma piimapudeli täita.

„Pakendivaba elustiili eeliseks on kindlasti see, et enamik rämpstoitu ja väheväärtuslikku on just pakenditesse peidetud. Seega vältides pakendeid, väldid tõenäoliselt ka ebatervislikke eluviise,“ märgib Egle.

„Minu prügi hulk on kindlasti vähenenud. Kui näeksime oma aastas tekkivat plastprügi hunnikut koduaeda kogutuna või lemmikpargis, hoomaksime paremini isikliku muutuse vajadust. Ehk on maal üles kasvamine pannud mind mõistma, et iga toode, söök ja ese on saadud loodusressursse kasutades ning lõpuks läheb jälle kuhugi. Kusjuures see „kuhugi“ on konkreetne koht meie maamunal, mitte mingi abstraktne teispoolsus.“

Erivajadusega inimese valikud on piiratud

Tartus elav raske liikumispuudega Laura Luide jaoks on üks suurimaid probleeme ligipääsetavus.

„Autot mul ei ole ja liikuda ma väga ei jõua, seega jäävad enamik suurematest ökopoodidest, kus saab pakendivabamalt ostelda, minu jaoks liiga kaugele,“ räägib Laura, et tavapoodides käies on määravaks saanud ka hind, sest lahtine kaup on mõnikord kallim kui pakendatud.

„Kuna mu energiavarud on puude tõttu piiratud, pean tihti ka valmistoitu ostma, mille ühekordsed pakendid hiljem prügikastist vastu vaadates parajaid süümepiinu tekitavad. Sarnased tunded tekivad ka ravimipakendeid vaadates.“

Ka kilekott pole halb, kui teda taaskasutada

Helen Lemming alustas teadlikult pakendivabamat poodlemist umbes 20 aastat tagasi.

"Keskkonnateadlikule käitumisele on kaasa aidanud minu vanemate eluviisid ja väärtused. Olen neilt pärinud armastuse looduse vastu – pean metsa, rannikuid, rabasid ja saari endale koduseks keskkonnaks. Armastusega kaasneb aga vastutus ja lugupidamine, mis looduse puhul võikski väljenduda keskkonnasäästlikes praktikates, sealhulgas ülemääraste pakendite vältimises," ütleb Helen. 

Ta märgib, et Eestis on suhteliselt head tingimused pakendivabaks poodlemiseks.

"Küllaltki palju on saada ka õpetusi, kuidas üht või teist asja ise valmistada, parandada ja taaskasutada. Ei saa üheselt öelda, et näiteks kilekoti ostja on raiskaja ja reostab loodust, kui ta pärast seda kotti veel korduvalt kasutab. Taaskasutus on oluline -  mitte osta ja kohe ära visata. Olen märganud, et mõned vanemad inimesed rullivad endale väikseid kilekotte poes hulgi kaasa, kuna need on tasuta. Mida nad nendega teevad, jääb selgusetuks,“ räägib Helen.

Ta toob välja, et Eestis on tugev turukultuur, mis võimaldab vältida eelpakendatud kaupade ostmist.

"On rõõm näha, kuidas teise ringi kaup on au sees, asju kingitakse, müüakse, vahetatakse käest kätte. Vanakraamipoed on väga populaarsed. Kauplustes, eriti ökopoodides on lahtise kauba valik päris hea. Puudu on pakendivabad poed, mis võiks olla igas linnas, suuremates linnades igas linnajaos."

Helen ostab minimaalselt valmistoitu ja väikepakendites kaupu. Nii on võimalik tarbitavate pakendite kogust tublisti vähendada.

"Väldin täielikult vahtplastist pakendeid nende mürgisuse tõttu ja ka seepärast, et seda materjali ei saa ümber töödelda."

Helen ütleb, et pakendivaba eluga kaasnevad valmidus ja oskused erinevaid asju ise teha, alustades toidust ning lõpetades puhastusvahendite, kosmeetika ja rõivastega.

"Mõnes mõttes võib öelda, et pakendivaba elu muudab inimese leidlikuks ja osavaks," märgib ta.

Suurim probleem pakendivaba poodlemist silmas pidades on Heleni sõnul see,  et tootjal ja pakendajal puudub vastutus pakendi keskkonnamõju osas, mistõttu toimub süüdimatu ülepakendamine.

"Kauplejad peaks pakkuma ja soodustama võimalust kaupu oma pakendiga või pakendivabalt osta. Ostjate poolelt on probleemiks samuti vastutuse vähesus. Eeldatakse justkui, et kui pakend ära visata, muutub see olematuks. Samas on pakendite eluiga meie omast sageli palju pikem. Probleemiks on ka see, et pakendivabalt ei saa osta väga paljusid asju. Võib-olla on kõige lihtsam näide joogivesi, mida paljud toitlustusasutused kipuvad ikka pudelis pakkuma. Vahel küsitakse kraanivee eest raha, näiteks nõuti hiljuti ühes tagasihoidlikus Tallinna kohvikus kannu vee eest neli eurot."

Veterinaar- ja Toiduamet: ostja pakend peab olema puhas ja terve

Pakendivabad poodlejad on vahel kokku puutunud pahaste teenindajatega, kes ei ole nõus ostja anumasse toitu panna või pakivad kauba palvele vaatamata kilekotti.

Veterinaar- ja Toiduameti pressiesindaja Elen Kurvits ütleb, et jäätmete vähendamine keskkonna säästmise eesmärgil on kindlasti positiivne, kuid ei tohi unustada toiduohutust.

 „Tarbija pakendisse toidu pakendamine jaekaubanduses ei ole keelatud. Aga kuna müüja vastutab oma ettevõttes toiduohutuse tagamise eest, on müüja otsustada, kas ta pakendab toitu ostja pakendisse või mitte. Pakendivaba poodleja peab seetõttu arvestama teatud tingimustega: ostja taara või korduvkasutatav pakend peab olema puhas, terve ning ette nähtud toiduga kokkupuuteks, sealhulgas kuuma, rasvase ja hapu toiduga. Juhul, kui pakend või taara ei vasta eelnevatele tingimustele, on müüjal õigus keelduda toidu pakendamisest ostja pakendisse,“

Jaga artiklit

235 kommentaari

J
juga  /   03:46, 17. sept 2018
Korjan siis kaasa 10 purki ja 20 karpi, et äkki juhtun midagi soodsalt saama? See on ikka päris pentsik niimoodi majandada. Ma võin oma purgiga minna tänavanurgale talunikult piima ostma, aga pakendeid täis seljakotiga poodi küll ei lähe.
J
Juhan Parts  /   21:04, 16. sept 2018
mul kotid koguaeg kaasas,ka prüsselis.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis