ROHELISED MEHIKESED: Kaks eraldusmärkideta relvastatud sõdurit valvavad Krimmi pealinnas Simferopolis valitsushoone ust, kohalik naine pühib kokku purunenud klaasi. On 12. märts 2014, linna suunas marsib sadade Vene sõdurite konvoi, päev varem võtsid Vene võimud poolsaare ühegi lasuta üle.Foto: AP / Scanpix
Rainer Kerge 2. veebruar 2022 11:37

Õhtuleht taasavaldab algselt 15. septembril 2018 ilmunud loo.
Kui riikidevahelised (rahu)lepingud jääksid kehtima ajast aega, oleks sõjahuvilistel ajalootundides ikka päris igav. Aga nad ei jää kehtima. Mõtleme näiteks Tartu rahulepingule või 2003. aastal sõlmitud Vene-Ukraina piirilepingule. Miks neid rikuti ja kuidas õigusteadus asjale vaatab? Vastab akadeemik Lauri Mälksoo, Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor.

Kui riikidevahelised (rahu)lepingud jääksid kehtima ajast aega, oleks sõjahuvilistel ajalootundides ikka päris igav. Aga nad ei jää kehtima. Mõtleme näiteks Tartu rahulepingule või 2003. aastal sõlmitud Vene-Ukraina piirilepingule. Miks neid rikuti ja kuidas õigusteadus asjale vaatab? Vastab akadeemik Lauri Mälksoo, Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor.

Miks ka kõige vägevamate pitsatite, allkirjade ja jumalate õnnistusega riikidevahelisi lepinguid varem või hiljem rikutakse?

Lepingutest mõeldakse tavaliselt kui kokkulepetest, aga välislepingute kohta öeldakse vahel natuke satiiriliselt, et need on kirjavormi pandud erimeelsused. Ehk siis – osades küsimustes on erimeelsused olemas juba lepingu sõlmimisel: mõistetele antakse erinev tähendus või eelistatakse erinevaid põhimõtteid ja need võivad saada kirja sõnastuses, mis võimaldab pooltel kokkulepitut omamoodi tõlgendada.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad