Hiljuti sõnastas psühhiaater Anne Kleinberg Terviseuudistele õpiedu saladuse:  „Kui tahad, et lapse sooritused oleksid edukad, pead õpetama ta ka lõdvestuma ja puhkama.“ Seesama kuldne reegel kehtib täiskasvanutegi puhul. Mulle tulevad nõustamisele sageli inimesed, kes on oma valdkonnas hinnatud asjatundjad, aga neid vaevab ülekoormus või tüdimus. Töö, ükskõik kui põnev ja vastutusrikas, eeldab meilt kohusetunnet, pingutust, sageli ka oma vajadustest loobumist eesmärkide nimel. Kui me pidevalt surume enda piire koomale, teeme rohkem, kui tööpäev ajaliselt mahutaks, ei pea puhkepause või unustame süüa, istume või oleme sundasendites, siis ükskord maksab see end kurjalt kätte. Läbipõlemine, tööstress ja haigused ei üllata meid üleöö, küll aga pika ja pideva väsimuse ning enesevaenuliku käitumise tagajärjel.

Laias laastus võib jagada päeva kolmeks osaks: kaheksa tundi und, kaheksa tundi tööd, kaheksa tundi tervist edendavat elustiili. Kui me sellisel viisil talitame, siis jõuame ka taastuda ega kuluta oma „maavarasid“ ära. Tegelikkus on aga see, et tööd või töömuresid võetakse koju kaasa, tehakse asju veel unetundide arvelt või kui ei tehtagi, siis võib unekvaliteet ülepinge tõttu olla häiritud. Mida rohkem oleme end üle võlli kulutanud, seda rohkem vajame hedonistlikke naudinguid – reise, head sööki, sõpradega pidutsemist, meelelahutust, mõnuaineid, et end korrakski välja lülitada. Sageli võib sellest saada omaette lõks, kus vaba aeg mitte ei aita meil välja puhata, vaid süvendab väsimust veelgi. Varem või hiljem lõpeb see stressi, läbipõlemise või depressiooniga. 

Süüdi on kehv töökultuur 

Olen koolitustel kohtunud ettevõtetega, mille töötajad möönavad justkui ühest suust, et meil on tavaks veel õhtuti töökirju saata, ja eeldatakse, et inimesed neid ka loevad. Eriti hull on lugu siis, kui e-kiri on peamine kommunikatsioonikanal, kuhu manustatakse ka dokumendid ja vestlusesse lisatakse terve hulk asjasse segatuid. Nii need lumepall-kirjad siis veeravad ja võtavad arutul hulgal inimeste aega ja kulutavad energiat.

Või ollakse ühel meelel, et koosolekud on liiga üksteise otsas, nii et pole aega sirutamiseks ega ümberlülitumiseks. Kõige hullem on aga olukord siis, kui ei peeta enam lõunaid või need toimuvad arvuti taga, kiirustades. Ilma kütuseta autoga ei kujuta keegi end sõitmas, aga ilma kütuseta või väga ebakvaliteetse kütusega sunnitakse iseend küllalt sageli „sõitma“. Ja ülekoormus ei puuduta ainult kontoritööd, hiljuti tuli pärast konverentsiettekannet minu juurde EMO arst, kes möönis, et neil pole tihti aega kuue tunni jooksulgi süüagi, rääkimata kohvipausist, ja et seetõttu vahel käsi väriseb kanüüli paigaldamise ajal.

On pettekujutelm, et palju tehes ja sajas suunas korraga tõmmeldes oleme tõhusad. Paljud aju-uurijad kinnitavad, et sagedased ümberlülitused pole meie ajule head ja tekitavad hoopis ajuväsimust. Võime teadmatusest teha endale karuteene, mis vähendab kokkuvõttes meie geniaalsust, loovust ja mõtteteravust. Nii et meie 100%  potentsiaalist jääb heal juhul alles vaid veerand. Üha populaarsust koguv biohäkkimine on paljastanud huvitavaid seoses elustiili ja töövõime vahel – näiteks hommikune kohvijoomine tekitab ajule piltlikult öeldes närvivaputuselaadse seisundi, mitte ei ärata üles, ja õhtune arvuti või teleka vaatamine ajab kogu aju ainevahetuse sassi.

Tarkade ja mõistlike tööprotsesside ja enesejuhtimise meetoditega peaks olema seda kõike võimalik ohjata. Paraku pole paljudel aga teadmisi ega harjumust, kuidas seda teha. Terviseteadlikkust koolis veel süvendatult ei õpetata ja nii ei oska inimesed töökohtadel ka enda eest seista. Näiteks võib ju kokku leppida, et koosolekute vahele jääb alati 15 minutit, ruumi õhutatakse, mängib lõõgastav muusika, või saab teha teadveloleku meditatsiooni. Kui võimalik, võiks koosolekud pidada püstijalu või kõndides. Enamik organisatsioone pole välja arvutanud, kui palju raha viskavad nad prügikasti ainuüksi ebaefektiivsete koosolekute pärast, aga siin aitavad parendamise poole ka väikesed nipid. Võib teha kokkuleppe, et ületöö meie ettevõttes on keelatud või ainult eriloaga, erandkorras lubatud. Tervisepäevad, terviserajad, õdusad nn hygge-nurgad, fikad (kohvipausid – toim), puuvilja- ja võimlemisminutid ja muud säherdused meetmed aitavad end tööpäeva keskel välja lülitada, nii et üleväsimust ei tekigi. Kehtib reegel, et vähem ja targemalt tehes õnnestub sageli olla ka produktiivsem.

Noored ei lepi enam ületöötamisega

Kuna piirid töö ja eraelu vahel on hajunud, nõuded elukiirusele ja ümberlülitustele üha kasvavad ja infoküllus on meeletu, siis ei puhka inimesed enam 28 päevagagi välja. Liiati kui nad selle aasta peale nädalate kaupa ära jagavad. Sageli on tööle naastes stress veel suurem, sest vahepeal on töö kuhjunud. Pealegi on meil Eestis küllalt töötajaid, kellel polegi asendust – tuleb puhkuselt tagasi, siis teeb, või teeb puhkuse ajal. See, et me ei saa end aga hetkekski täiesti kohustuste- ja muredevabale režiimile lülitada, on nii vaimsele, füüsilisele kui ka emotsionaalsele tervisele ääretult ohtlik. Näiteks mõjutab liigne tööväsimus kohe ka lähedasi ja perekonda, kes ületöötaja tõttu samuti kannatavad.

Ivan Robertson ja Cary Cooper kirjutavad raamatus „Well-being: Productivity and Happiness at Work“, et töö võib teha meid haigeks ja töö võib teha meid õnnelikuks. See sõltubki sellest, kus töötame, kellega koos, kas peame oma tööd arendavaks ja põnevaks, oleme vabad tegutsema ning saame piisavalt puhata. Tänapäevane töökultuur näeb ette piirideta karjääri, kus tööandja küsiks meilt: kuidas mina saan sind õnnelikuks teha? Ja kui õnnelikuks teeb pikem lisapuhkus, et näiteks Norras kalal käia, siis tööandja seda ka võimaldab. Või pakub peale viieaastast tööstaaži kinnimakstud sabbatical’i, et maailmas ringi rännata.

Täna ja tulevikus ei jää need tööandjad enam ellu, kes oma inimeste tervise ja vaba aja arvelt püüavad kasumlikud olla. On vaja kiiremas korras kujundada töökultuuri selliselt, et see oleks kaasav ja inimesekeskne. Kohusetundlikuks ja kannatavaks drillitud X-generatsioon eemaldub kümne-kahekümne aasta pärast aktiivsest tööelust ning noorem põlvkond ei ole nõus ohverdama oma elu tööle, vaid tahab elada tasakaalus ja huvitavat elu, kus on ka ruumi hobidele, loomingule, lähedastele ja viljakale molutamisele. Praegused kolmekümnesed on juba aru saamas, et ka 95aastaselt tuleb olla vitaalne, ning selleks peab tegema õigeid valikuid juba nüüd.

Jaga artiklit

7 kommentaari

P
Pensionär  /   11:55, 15. sept 2018
Mina puhkan aasta jooksul ca 100 päeva. Et siis 10 nädalat tööl ja 5 nädalat kodus. Ja 5-e nädala sees jõuab vabalt mõnel päikesesaarel k
  /   00:24, 15. sept 2018
Ongi vähe ju. Ja kui arvestada seda, et riigikogulastele 3000 eurone palk väike on, võiks ju alamklass vasulausena vähemalt paar puhkepäeva lisaks saada.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis