Õhtulehe filmiblogi | Blogid

ARVUSTUS | „Otsing“ ehk film sellest, kuidas lapsevanem õpib arvutit kasutama 

Sten Kohlmann, 14. september 2018, 15:30
John Cho rollisooritus jõuab meieni terve filmi vältel läbi mitme erineva ekraani. Outnow.ch
Filme, mis kasutavad sündmuste edasikandmiseks peamiselt filmitegelaste enda arvutiekraani, saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Senimaani on toda nippi rakendanud õudusfilmiseeria „Unfriended“ kaks linateost, ent teinud seda võrdlemisi kehvalt. Õnneks suudab „Otsing“ eelnevate vigu vältida, olles seejuures ka hea film!

Samal teemal

Tänavu jaanuarikuus Sundance’i filmifestivalil esilinastunud põnevik räägib loo üksikisast David Kimist ning tema 16-aastasest tütrest. Nende omavaheline suhe muutub peale pereema surma konarlikuks ning nii triivivadki isa-tütar pisut lahku. Kui Margot ühel hommikul müstiliselt kaob, hakkab David paaniliselt vastuseid otsima. Esimeseks juhtlõngaks saab Margot sülearvuti.

Kuna kogu sündmustik hargneb lahti läbi nutiekraanide võiks eeldada, et film on roppumoodi igav ning Une-Mati kühveldab esimesest minutist alates hunnikute viisi uneliiva silma. Reaalsus on õnneks vastupidine ning vaatajat hoitakse väevõimuga 1 tunni ja 42 minuti jooksul kinoistme serva peal. Film serveerib argiseid toimetusi äärmiselt nupukalt, puistates siia-sinna paar tagasihoidlikumat vihjet tulevaste sündmuste ning ka narratiivi kulminatsiooni kohta.

Nii mitmelgi korral lajatatakse mängijale näkku paar purakat süžeepööret, iga järgmine eelmisest pöörasem. Mõnda neist saab pidada pisut juustuseks ning üleüldist lõpplahendust kergelt etteaimatavaks, ent sellest hoolimata on tegemist äärmiselt kvaliteetse ja põnevalt kirjutatud looga. Kogu kompoti keskele suudetakse pikkida ka mõni muhe nali.

Vaatamata väljendusvahenditele saame rääkida oskuslikust režiist ning headest rollisooritustest. „Otsing“ ei püri arvutiekraani sajaprotsendilisele autentsusele, mis täpsemalt tähendab, et aeg-ajalt keskendutakse suurema virr-varri keskel vaid olulisemale sektsioonile. Enim kaamera ees figureeriv John Cho suudab väheste vahenditega välja mängida murest murtud isa rolli, olles tegelaskuju, kellega igal vaatajal kerge samastuda on ning kes kiirelt, ka tema raskematel hetkedel, sümpaatseks muutub.

Kamaluga plusspunkte selle eest, et arvutiga seonduvad terminid ja tegevused on tegelasele kas varasemalt tuttavad (kopeerimine käib Ctrl+C ja Ctrl+V käsklustega) või sobivalt võõrad – film suutis tutvustada videosuhtlusplatvormi, mille olemasolust isegi mina teadlik polnud.

Võõra arvutiekraani jälgimine pole kunagi niivõrd huvitav olnud!

 

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee