Kommentaar

Mart Soidro | Paradokside puntras. Vol 4 (3)

Mart Soidro, literaat, 13. september 2018, 17:48
 
Arvasin juba, et panin sellenimelisele artikliteseeriale punkti, käsitledes Urve Palo, Deniss Boroditši ja Margus Tsahkna poliitilisi rännakuid (ÕL, 27.07, 3.08., 10.08). Ent vara veel! Peeter Ernitsa otsus erakonda vahetada ei tulnud poliitikavaatlejatele üllatusena. Küll aga pani kulmu kergitama viis, kuidas veteranpoliitik seda tegi.

Veteranpoliitik selles mõttes, et Ernits on pusinud meie poliitikamaastikul juba veerandsada aastat. Tõsi, ta on võrreldes selle sarja teiste tegelastega mitu korda väiksem vennike.

Kust ma võtan jultumuse nii öelda? Vaadakem tõele näkku: aastatel 1992–2015 on loodusemees kandideerinud seitsmetel riigikogu ja kohalike omavalitsuse valimistel, kuid seni edutult. Praeguses parlamendi koosseisus on ta asendusliige, istub seal tänu Edgar Savisaarele, kes 5. augustil 2015 loobus oma riigikogu mandaadist.

Noorpõlves oli Ernits väikestviisi pullimees ja kandideeris 1992. aasta riigikogu valimistel kuningriiklaste nimekirjas. Järgmistel parlamendivalimistel kuulus ta valimisliitu Neljas Jõud, 2011. aastal Eestimaa Rahvaliitu ja viimati mäletatavasti Eestimaa Keskerakonda. Pole paha, ütleks selle peale Ernitsa kunagine mentor Villu Reiljan.

Kuidas võtta? Seni on ju poliitiline seikleja olnud alla tuhande hääle mees. Samas küllaltki stabiilne, saades neljadel parlamendivalimistel 402–824 häält. Oma rekordtulemuse saavutas Ernits viimastel riigikogu valimistel, olles Jõgeva- ja Tartumaal Keskerakonna neljas häältemagnet (Marika Tuus-Laulu, Peeter Võsa ja Aleksandr Širokovi järel). Tallinna televisiooni saatejuht saavutas selles ringkonnas 16. tulemuse, millest piisas, et üldnimekirja number 17 pääseks asendusliikmena Toompeale.

Põliskeskerakondlasest sai parteireetur

Kaks nädalat tagasi toimus Käsmus Keskerakonna strateegiaseminar. Ajurünnakul osales ka end põliskeskerakondlaseks pidav Peeter Ernits. Tegi usinasti märkmeid ega ilmutanud pealtnägijate sõnul mingitki soovi erakonnast lahkuda.

Ka eelmise nädala raadiosaates „Stuudios on peaminister” (ERR, 5.09.2018) kinnitas Jüri Ratas, et Ernits ei hakka Keskerakonnast kuhugi minema.

Aga viis päeva hiljem, sel esmaspäeval, Ernitsat enam fraktsiooni koosolekul ei olnud... Ja mõni tund hiljem saatis EKRE muutliku meelega mehe otsuse kohta pressiteate.

„Mees oleks võinud tulla ja öelda, et ta lahkub, aga ju ta ei julgenud seda teha,” oli peaminister resoluutne.

See otsus sündis ilmselt nädalavahetusel. „Ernits tahab kindlasti riigikokku pääseda ja eks siis EKRE pakkus talle parema diili,” arvas Marika Tuus-Laul (Tartu Postimees, 12.09.2017).

Mastaabid on küll erinevad, aga Peeter Ernitsa puhul tuleb tõmmata paralleele riigireetur Deniss Metsavasega. Kelle teo motiivide üle jäädaksegi arutlema, sest temalt endalt ju enam küsida ei saa.

Aga Ernitsalt saame ja küsigem: mis sundis ühte inimeselooma astuma nii äärmuslikku sammu ja reetma oma koduparteid, kelle toitva nisa otsas ta pea neli aastat rippus? Tõsi, Ernits selgitas, et „olukord maailmas on nelja aastaga kardinaalselt muutunud” ja EKRE ongi tema „vaimne kodu” (Postimees, 10.09.2018). Kui ma oleksin näitekirjanik, siis siinkohal tuleks naer publiku hulgast.

Aga nii või teisiti jääb õhku küsimus: kas see oli Ernitsa kibestumine elus tehtud valede valikute pärast või ihalus uue ja ilusama järele? Tunnustusevajadus või saamahimu?

Ja last but not least – millised Keskerakonna valgustkarvad saladused ta endaga kaasa viis ja EKRE ninameeste ette laotas?

Armastus kolme apelsini vastu

Pahatahtlik lugeja võib tõmmata paralleele kolme apelsini ja nelja sidruni vahele, aga see näitab pigem küünilisust. Ernitsa kiituseks tuleb öelda, et viimase veerandsaja aasta jooksul on ta olnud oma kolmele isandale üdini truu.

Villu Reiljan oli keskkonnaminister aastatel 1995–1999 ja 2003–2006. Sellesse ajavahemikku jäävad ka Peeter Ernitsa kõige eksootilisemad reisid. Kas siis Keskkonnafondi (1993–2000) või Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu, mille nõukogu esimees on teadupärast keskkonnaminister.

Olen varemgi tähele pannud, et Edgar Savisaar meeldib vanemaealistele daamidele ja härrasmeestele. Seega pole Peeter Ernits mingi erand. Või ikka on? Paljude andunud imetlejate teed Hundisilmale on ammu rohtunud, aga Ernitsa oma mitte.

„Eile õhtul pidas Edgar Savisaar oma Hundisilma talus tagasihoidlikku jaanipidu vaid mõne üksiku külalisega vorstikesi süües. Peo alguses oli kohal liha grillimas vaid riigikogulane Peeter Ernits ja mõned vähem tuntud sõbrad” (Delfi, 24.06.2017).

Tosin aastat tagasi ilmus Eesti Päevalehes pommuudis, et „Maalehe peatoimetaja Peeter Ernits plaanib avaldada mahukat ülevaateteost väliseestlasest ärimehe Harry Männili elust ja tegemistest, mis võiks tema hinnangul paljusid lugejaid šokeerida” (EPL, 21.02.2006). See mahukas ülevaateteos jäigi Ernitsa lauasahtlisse, küll aga jõudis lugejateni konkureeriva rännumehe Olev Remsu elulooraamat „Elitaarne mees Harry Männil“ (2011).

Šokk ei jäänud siiski tulemata! Eelmisel aastal ilmus Ernitsa sulest kõvakaaneline „Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas”. Olen seda apoteoosi arvustanud siinsamas leheveergudel („Arnold Rüütlist – inimesest ja aurikust”, 23.11.2017).

Lõpetuseks. Eilsest istub Peeter Ernits riigikogu istungitesaalis Henn Põlluaasa kõrval. Kas tal õnnestub lõpuks kinni püüda sinilind või taas tuvi, näitab aeg.

Kuidas Lennart Meri ütleski raskete aegade ja laululindude kohta?

3 KOMMENTAARI

m
Partei vahetamine on Eestis täiesti levinud, miks sa mees nende üle ei ilgu? Sest sa oled silmakirjatseja!
v
väga hale 16. september 2018, 00:19
paskvill, kahju autorist :(
Loe kõiki (3)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee