VIDEO | Venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele: eesti keeles õppimine peab algama lasteaias (34)
Viktoria Ladõnskaja-Kubits ütles, et on väga kurb, et nii oluline teema tõstatub alati vastanduse kaudu. Ometi on ju nii eesti- kui venekeelsete vanemate ühiseks eesmärgiks anda lastele võimalikult hea haridus. Ka hirmud on sarnased: eestlased kardavad eesti keele püsimajäämise pärast, venelased aga seda, et laps kaotab eestikeelses koolis oma kultuuri ja juured.
Ladõnskaja lubas, et nii Tallinnasse kui Ida-Virumaale jääb paar tugevat vene keele kallakuga kooli, kus õpetatakse süvendatult vene keelt, kirjandust ja kultuuri. Nende koolide lõpetanute eesti keele oskus ei tohi aga kannatada, vaid vilistlased peavad oskama eesti keelt sama hästi kui Inglise kolledži, Saksa gümnaasiumi või Prantsuse lütseumi lõpetanud.
Murekohana toob ta välja õpetajate puuduse ning vanemate võimaliku vastuseisu. Ta ütleb, et vanemad peavad suhtuma keeleõppesse positiivselt, sest siis tahavad ka lapsed õppida ja neile jõuab signaal, et keeleõpe on vajalik ja tore. On normaalne, et venekeelsele lapsele saavad ühtmoodi omaseks nii Lotte, Sipsik kui ka Puškin.
Venekeelse kooli lõpetaja eestikeelses kutseõppes hakkama ei saa
Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse direktor Hannes Mets tõdes, et enamik nende kooli õpilastest täna eesti keeles õppida ei suuda. Nende kooli 2350 õpilasest õpib vaid veidi üle 200 eestikeelsel õppekaval, ülejäänute õppekeeleks on vene keel. Nii noored ise kui Ida-Virumaa ettevõtjad ootavad pigem head kutse-, mitte eesti keele õpet.
Metsa sõnul on suureks plussiks, kui õpilased lähevad praktikale Ida-Virumaalt kaugemale, näiteks Lääne- või Lõuna-Eestisse, kus ei ole võimalik ilma eesti keeleta hakkama saada. Selliste õpilaste eesti keele oskus paraneb direktori sõnul märgatavalt. Koju tagasi tulles pole aga kellegagi enam eesti keeles rääkida.
Mets on veendunud, et eesti keele õpe peab algama varem ning hea tahtmise korral võiks 10-20 aasta pärast olla kõik nende kooli õpilased võimelised eesti keeles õppima. Praegu töötab kool kahes keeles. Neil on võimalik õppida eesti keeles, samuti ütleb Mets, et töökoosolekuid peab ta eesti keeles. Ka õpilased saavad enamjaolt eestikeelsest jutust aru. Kui on aga vaja kiiresti infot edastada, teeb Mets seda vene keeles, et ei peaks mitu korda rääkima.
Õppekavas ei nõuta piisavalt palju
Tartu Ülikooli Narva Kolledži dotsent Mart Rannut ütles, et keeleõppe põhifookus peab olema põhikoolil, kuna see on Eestis kõigile kohustuslik. Teiseks tuleb panustada lasteaialaste keeleõppesse. Ta leiab, et praegu on eesti keele tunde liialt vähe ning õppekavas nõutav ebamõistlik. Rannut toob välja, et õppekava järgi peaks lapsed saavutama kolme aastaga eesti keele oskuse A1 tasemel ning üheksa aastaga jõudma B1 tasemele.
Rannuti sõnul viitab see ebaefektiivsele keeleõppele. Normaalse keeletundide arvu juures peaks jõudma A1 tasemele paari kuuga, A2 tasemele umbes aastaga ja B1 tasemele kolme aastaga. Algklasside õpilastel peaks olema keeletunnid iga päev, sest ainult niimoodi õpitu ka kinnistub. Eestikeelsesse kooli minekuks peaks seega piisama ühest eestikeelses lasteaias käidud aastast.
Ühtsele haridussüsteemile üleminek võib Rannuti hinnangul aega võtta neli kuni viis aastat, kuid ta ei näe ühtki takistust, miks 2023. aastaks ei peaks Eestis olema ühtset eestikeelset koolisüsteemi. Küll aga soovitab ta Ida-Virumaa esialgsest plaanist kõrvale jätta ja sealseks üleminekuks enam aega anda, kuna tegemist on täiesti omanäolise piirkonnaga.
Erakonnad on eestikeelsele õppele ülemineku poolt
Reformi-, Kesk-, Sotsiaaldemokraatliku ja Vabaerakonna, samuti Isamaa fraktsiooni esindajad olid ühel meelel, et mitut haridussüsteemi ülal pidada on liialt kulukas ning ühtne eestikeelne koolisüsteem igati mõistlik mõte. Isamaa fraktsiooni esindaja Priit Sibul toetas Jürgen Ligi varasemat mõtet, et selliseks üleminekuks vajab Eesti piirkondlikke arengukavasid, kuna see, mis töötab Lõuna-Eestis, ei tööta tõenäoliselt Tallinnas ja Ida-Virumaal. Üleminekut soovitas ta alustada Tartust ja Valgast.
Samuti peab Sibul oluliseks vanemate meelsusega tegelmist, sest kui vanem ütleb, et keeleõpe on mõttetu, võtab sama suhtumise ka laps. Ka Jevgeni Ossinovski rõhutab, et vanemate ja nende hirmudega tuleb tegeleda ning seda ei saa teisejärguliseks pidada. Muudatuse ees tunnevad ebakindlust nii eesti- kui venekeelsed vanemad. Venelastel on mure oma kultuuri ja juurte säilitamise pärast, eestlased ei saa aru, kuidas ühtne kool nende laste huve teenib.
Sven Sester leidis, et keeleõpe peab algama kindlasti lasteaiast, et kõigil kooliminejatel oleks vajalik keeleoskus olemas. Ta ütles, et temal pole midagi selle vastu, kui tema lapse klassis käib vene nimega venekeelsest perest pärit laps, kuid ei tohi tekkida olukord, kus ühe lapse halb keeleoskus pärsib kogu klassi arengut ainetundides.
Ainus, kes ühtset eestikeelset kooli mõistlikuks ei pea, on Oudekki Loone, kes leidis, et pealesunnitud süsteem midagi head ei too. Loone sõnas, et hetkel venekeelsed elanikud eestikeelset õpet ei soovi ja selle pealesurumine tekitaks vaid pingeid, kuna inimestel tekib tunne, et neilt tahetakse nende kultuur ära võtta. Kui see hirm kaob, tahavad nad juba ise keelt õppida ja osata.
Lauri sõnul on venekeelsetel vanematel rohkem valmisolekut eestikeelseks õppeks, kui tahetakse tunnistada. Nüüd tuleb ainult asi ära teha.
Lauri ütleb, et Eesti riik ei suuda ülal pidada kahte haridussüsteemi.
Lauri sõnul on Ida-Virumaa koolides mure, et kui venekeelseid lapsi tuleb keelekümblusesse või eesti kooli liiga palju, läheb eesti keel kaduma. Ta tuletab meelde, et tema koolis võetakse vastu pooled venekeelsed lapsed. Tulijaid oleks rohkem, aga rohkem ei söandata loota.
Lauri ütleb, et osad vanemad ei taha panna lapsi keelekümbluskoolidesse. Vanemad kardavad, et seal ei saada keelt hästi selgeks. Teine mure on kultuuri kadumine. Samad vanemad arvavad, et eestikeelses koolis jääb lapse kultuuritaust alles.
Maris Lauri on pärit Ida-Virumaalt ja käinud seal eestikeelses koolis. Tema sõnul võetakse seal esimesse klassi vastu pooled eesti- ja pooled venekeelsetest peredest. Ometi saavad kõik keele selgeks, tantsivad eesti rahvatantse ja laulavad ühes kooris.
Sõna saab Maris Lauri.
Sester ütleb, et eestlastel ja venelastel pole ühist keeleruumi ja kokkupuutepunkti. Temalt on küsitud, kas ta oleks nõus, kui tema lapse klassis käiks vene nimega venekeelne laps. Ta ütleb, et muidugi oleks. Ei ole vahet, kas on Sidorov või Sester. Tuleb tagada piisavalt tugev baas, et klass ei kannataks, kuna mõnda last tuleb kogu aeg järgi õpetada.
Sesteri sõnul oleks 27 aastat tagasi ka ajakirjanikud pidanud poliitikuid rohkem survestama, et mindaks täielikult üle eesti keelele.
Sester nendib, et 60-40 süsteem ei ole töötnud nii, nagu taheti.
Kõnelema tuleb Sven Sester.
Loone sõnul pole mõtet suruda Eesti venelastele peale eestikeelset õpet, kuna seda ei taheta ja see tekitab pingeid. Keel pole tema sõnul nii oluline ja see õpitakse ära nagunii. Kui võtta maha hirm, et kultuur võetakse ära, siis tahavad inimesed ise keelt õppida.
Loone räägib Lõuna-Tiroolist, millest Eesti peaks tema sõnul eeskuju võtma, kuna tegemist on hea integratsiooni näitena. Õpe on saksa keeles, aga kõik oskavad itaalia keelt.
Kõnelema tuleb Oudekki Loone.
Krista Aru ütleb, et eraldi lähenemist vajavad ka need lapsed, kes on elanud vanematega välismaal ja tulevad siia tagasi.
Vabaerakonnast tuleb kõnelema Krista Aru.
Eestikeelsete lapsevanemate küsimus, kuidas ühtne kool on nende laste huvides, on Ossinovski sõnul õigustatud. Samuti venekeelsete vanemate küsimus, mis saab nende laste identiteedist. Need ei ole kõrvalteemad, nagu Reformierakond tahab väita.
Riigi küsimus on see, kuidas luua keskkond, kus eesti ja vene lapsevanemad tahavad panna oma lapsed ühte kooli.
Ossinovski toob välja, et venekeelsete vanemate valmisolek eestikeelseks õppeks on kasvanud, aga eesti- ja venekeelsed noored kohtuvad alles ülikoolis.
Haridusprotsess on Ossinovski sõnul tulemuslik siis, kui lapsed, õpetajad ja vanemad sellesse usuvad. See olevat 60-40 gümnaasiumisüsteemi suurim viga.
Ossinovski ütleb, et keeleõppe aluseks on inimlikud suhted. Seda ei asenda ükski akadeemiline õppematerjal.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna nimel tuleb rääkima Jevgeni Ossinovski.
Ligi ütleb, et küsimustele tuleb läheneda piirkonniti, sest osades kohtades saab kohe eestikeelsele õppele üle minna, teistes kohtades on vaja rohkem aega.
Ligi leiab, et küüniline on heita talle ette, et ta haridusministrina seda sammu juba ära ei teinud.
Ligi heidab ette, et täna lubati tutvustada eestikeelsele õppele ülemineku plaani, aga sellest pole räägitud.
Reformierakonnast tuleb rääkima Jürgen Ligi.
Sibul soovitab alustada Tartust ja Valgast ning tegeleda laste, mitte koolidega.
Sibul ütleb, et üht selget mudelit eestikeelsele õppele üleminekuks pole, sest piirkonnad on liiga erinevad. Ta kiidab Jürgen Ligi mõtet, et vaja on piirkondlikke arengukavasid. Sellest tulekski tema sõnul alustada.
Sibul meenutab üht venekeelset ema, kes süüdistas kaitseväge selles, et tema poeg ei saanud autojuhiks õppida ning probleeme oli ka baasväljaõppel. Ometi ei saa panna kaevikusse iga sõduri kõrvale tõlki.
Sibul ütleb, et õppimise juures on oluline roll lapsevanemal. Kui lapsevanem ütleb, et matemaatika on mõttetu, siis lapsel on raskem. Kui vanem näeb keeleõpet karistusena, näeb seda nii ka laps.
Sibul küsib, kes saab sundida santi kõndima, kui sant seda ei taha. See iseloomustavat väga hästi eestikeelse haridussüsteemi poole püüdlemist. 60-40 süsteem on jäänud loosungiks.
Isamaa fraktsiooni poolt tuleb kõnelema Priit Sibul.
Musta sõnul peab Ida-Virumaa küsimuses riik kõvasti appi tulema. Keelepoliitika peaks olema erakondade ülene. Seal ei nopita väikest võitu.
Aadu Must ütleb, et Eestis peab olema selgelt teada, kes keeleküsimusea tegeleb. Vastutajaid ei saa olla liiga palju, muidu on süsteem nagu vitsteks jagatud luud.
Aadu Must ütleb, kultuurikomisjon on seda teemat väga tähtsustanud ning teema olulisust ei saa kuidagi alahinnata.
Avatakse läbirääkimised. Keskfraktsiooni poolt tuleb rääkima Aadu Must.
Rannut ütleb, et samad hirmud olid keelekümbluse puhul.
Rannut ütleb, et see hirm on kahe kõrva vahel ja seda nimetatakse rahvuslikuks alaväärsuskompleksiks.
Jürgen Ligi küsib, kuidas võtta maha hirme, et eesti ja vene laste kokkupanekul muutuvad eesti lapsed venekeelseks.
Rannut vastab, et mingit meelsusstandardit meil ei ole. Aga peab tekkima ühtne sotsiaalne ruum, et meil oleks ühtne arusaam ka valupunktidest, näiteks 1940. aasta sündmustest, mida praegu käsitletakse väga erinevalt.
Oudekki Loone küsib, kas Eesti venelastel on õigus oma kultuurile ja vaadetele või peavad nad Rannuti arvates ka kultuuri vahetama.
Rannut ütleb, et Viljandis pandi vene kool lihtsalt kinni, lapsed läksid eesti kooli ning õpetajad ei tea täna, millise lapse kodukeel on eesti keel, millise vene keel.
Mart Nutt räägib, et Eestile on rahvusvaheliselt ette heidetud hariduslikku segregatsiooni.
Rannut vastab, et üleminekul saab kasutada ka vene koolide õpetajaid, sest osa neist saab edukalt tunnid ka eesti keeles antud. Projekti maksumust Rannut pakkuda ei oska.
Andres Herkel küsib, kui palju on vaja üleminekuks õpetajaid ja kust nad võetakse.
Rannuti hinnangul piisab ühest aastast eestikeelses lasteaias, et venekeelne laps saaks minna eestikeelsesse kooli.
Ida-Virumaa linnade probleemi võiks Rannuti sõnul vaadelda eraldi, kuna see nõuab teistsugust lähenemist. 90% probleemist saab lahendada kohe, Ida-Virumaal võtab asi natuke kauem aega.
Rannuti sõnul on hea lahendus alustada lasteaiast ja muuta kogu haridussüsteem eestikeelseks. See on aeglane lahendus. Kiirem oleks muuta kooliastmeti kogu süsteem eestikeelseks. Seega aastaks 2023 võiks meil olla ühtne eestikeelne kool.
Uuringute järgi läheb suur osa lapsi, kes lasteaias käisid keelekümblusrühmas, venekeelsesse kooli, ehkki nad võiksid vabalt minna eestikeelsesse kooli.
Rannuti sõnul saab 1/3 venekeelsetest õpilastest enam-vähem korraliku eesti keele oskuse. Probleem on aga see, et nad lähevad oma keskkonda tagasi ja keel jääb soiku. Umbes 8% venekeelsetest õpilastest käib eestikeelses koolis. Neid võiks olla rohkem, kui koolid suudaksid neid rohkem vastu võtta.
Rannut ütleb, et koolides toimuv peaks muutuma läbipaistvamaks. Koole ja lasteaedu uurima ei saa ka teadustöö tegijad.
Rannuti sõnul on mõtlemine tagurpidi. Vene keele kohta peaks olema õppekavas kirjas, et toetatakse kodukeelt. Eesti keeles peaks aga nõudma seda, mida praegu nõutakse vene keele õppekavades.
Rannuti sõnul on viga ka õppekavas. Kolme aastaga jõutakse A1 tasemele. Tegelikult jõutakse A1 tasemele paari kuuga, A2 jaoks peaks kuluma umbes aasta, B1 jaoks kolm aastat. Meie õppekava järgi kulub 9 aastat. Algastmes peaks olema eesti keele tund iga päev, muidu pole sellest kasu.
Rannut ütleb, et on arusaamatu, et ka huvihariduses on eesti ja vene rühmad. Kui eestikeelne rühm on täis, tuleb eesti lapsel enne jalgpallitrenni minekut esmalt vene keel selgeks saada.
Rannuti sõnul peab olema keeleõppe fookus olema põhikoolil, sest see on kõigile kohustuslik. Teine rõhk peaks olema lasteaial. Aga süsteem ei toimi. Praegu on toodetud praaki ja tööle minnes selgub, et neil on sein ees.
Kõnepulti tuleb TÜ Narva Kolledži dotsent Mart Rannut.
Mets vastab, et ta on sel teemal õpilastega rääkinud. Ta oli soovitanud viiel poisil kirjutada avaldus, et nad ei soovi kunagi õppida eesti keelt ega soovi saada kunagi rohkem palka kui miinimumpalk. Keegi ei kirjutanud avaldust. Neid õpilasi, kes ei näe põhjust eesti keelt õppida, on Metsa sõnul väga vähe.
Jaak Madison küsib, kuidas on noorte ja vanemate suhtumine eesti keelde. Ta on kuulnud, et teise keelena räägitakse pigem inglise keelt.
Mets vastab, et ta erakonna plaani ei tea, kuna ta tegeleb peamiselt oma tööga, aga tema isiklik seisukoht on see, et mida varem eesti keelt ja eesti keeles õpetama hakata, seda parem.
Jürgen Ligi küsib, mis on Isamaa plaan eestikeelsele haridusele üleminekuks.
Praktika on Metsa sõnul riigi poolt makstud, aga õpilane otsib praktikakoha ise. Kui ise ei leia, siis kool aitab.
Krista Aru küsib, kas eestikeelseid praktikavõimalusi otsib kool ise või toetab seda kuidagi ka riik.
Mets vastab, et kindlasti võib saada nende koolist eestikeelne kool, aga venekeelne õpe jätkub seni, kuni on venekeelset õppijat. Tema hinnangul võtab üleminek 10-20 aastat.
Raivo Põldaru küsib, kauaks Metsa sõnul veel venekeelset õpet tema koolis jätkub, kuna probleem on nii õpilastes kui õpetajates.
Mets vastab, et on küll muutunud. Õpilased saavad üldjuhul eestikeelsest jutust aru, ainult mitte siis, kui nad pahandust on teinud. Samuti ütlevad kolleegid hommikul üksteisele eesti keeles "tere hommikust". Neli aastat tagasi öeldi seda vene keeles.
10-15% saab praktikale piirkonda, kus on võimatu rääkida vene keelt.
Toomas Jürgenstein küsib, kui suur protsent õpilasi saab mujale maakonda praktikale. Teisena küsib ta, mis on 2014. aastast, kui Mets sinna tööle läks, muutunud
Mets ütleb, et vaja on suhtumist, et Ida-Virumaa pole Venemaa. Ka temalt endalt küsiti Narva tööle minnes, miks ta Venemaale tööle läheb.
Heljo Pikhof küsib, mis meelitaks Ida-Virumaale eesti emakeelega lasteaia- ja kooliõpetajaid.
Mets sõnab, et ta on öelnud õpilastele, et ilma eesti keeleta on väga keeruline tööd saada.
Mets räägib, et nende kooli uksed on kogu aeg lahti ja toetatakse ka huvitegevust. Saab kasutada spordisaali, luba on antud kõigile teatri- ja tantsuringidele, mis on tegutseda tahtnud. Eesmärk on eesti- ja venekeelseid noori lõimida ning eestikeelset suhtlust ergutada.
Mets vastab, et erialaõpetajad ostetakse ettevõtjatelt üle.
Olga Ivanova möönab, et teema on sensitiivne ja emotsionaalne, aga esinetakse loosungitega. Ta tänab Metsa ettekande eest, sest ta on praktik ja tegeleb nende probleemidega iga päev. Ta esitab küsimuse, miks ei mõeldud 27 aastat tagasi sellele, palju peaks igal aastal tulema peale uusi õpetajaid
Mets vastab, et õpetajad saavad igal aastal nii riigi kui kooli kulul eesti keele õpet. Kursus lõppeb eksamiga, aga see tagab, et õpetaja suudab direktoriga eesti keeles rääkida, aga mitte tundi anda.
Sven Sester ütleb, et pani mõtlema, et rohkem kui 2000 õpilasest õpib 200 eesti keeles. Ta küsib, mida on tehtud õpetajate eesti keele taseme tõstmiseks.
Metsa sõnul käivad õpetajad hea meelega eesti keele koolitustel, aga neil pole kellegagi pärast koolituse lõppu selles keeles rääkida.
Mets arutab, millal jõuavad Ida-Virumaa Kutsehariduskeskusesse õpilased, kes juba tulles oskavad eesti keelt. See võtab tema sõnul 10, 15 või 20 aastat aega. Võib-olla aitaks see, kui esimesel kooliaastal õpetataks ainult keelt.
Metsa sõnul on eestikeele kool Ida-Virumaal ainult Jõhvis. Narvas ja Sillamäel ei ole soovijaid, kes tahaks eesti keeles õppida. Vanemad üritavad lapse pärast põhikooli Tallinnasse viia, et saada keel suhu ja leida seal töö.
Metsa sõnul on tõsine probleem erialaõpetajad. Kui õpetada ehitajaid, kokki, keevitajaid, siis tuleb juba täna mõelda, kust leida inimesi, kes suudavad õpetada eriala kahes keeles. Õpetajad ei taha Ida-Virumaale tulla ja neid on juba täna keeruline leida.
Ettevõtjad on Metsa sõnul huvitatud heade kutseoskustega inimestest ja küsivad, miks räägitakse eesti keeles, kui selle asemel võiks õpetada eriala.
Võimalusel saadetakse õpilased praktikale Ida-Virumaalt kaugemale, et parandada nende eesti keele oskust
Mets ütleb, et tema viib koosolekuid läbi eesti keeles, aga kui on vaja kiirelt sõnum edasi anda, teeb ta seda vene keeles, et ei peaks kaks korda rääkima
Enamik neist õpetajatest, kes täna Kutsehariduskeskuses on, ei hakka kunagi kahes keeles õpetama, sest ka nemad on saanud hariduse vene keeles
Ida-Virumaal on palju ka riigile kuuluvaid ettevõtteid, kus töökeeleks on vene keel
Enamik venekeelse eriala lõpetanuid töötab edasi venekeelses keskkonnas. Kui õpetada neile eesti keelt, millega saada hakkama näiteks poes, küsib õpilane, milleks talle seda vaja
Metsa sõnul peab algama eesti keele õpe varem, sest täna on näha, et pärast põhi- või keskkooli õpilased eesti keeles edasi õppida ei suuda
Enamik õpilasi õpib kutsehariduskeskuses vene keeles. Neile õpetatakse eesti keelt erialakeelena, kuid kogu õppekava nad eesti keeles läbida ei suuda.
Mets tunnistab, et Ida-Virumaal on täna probleemid. Sündivus on märgatavalt langenud ning koolide arv vähenenud. Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses õpib 2350 õpilast. Pooled neist on tulnud pärast põhi- ja pooled pärast keskkooli
Mets sõnab, et eestikeelse hariduse teemaga tegelevad nad oma koolis igapäevaselt. Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus on Ida-Virumaa suurim kool, mis pandi kokku 11 erinevast koolist, mis koondati algul kolmeks, nüüd aga üheks kooliks.
Kõnepulti tuleb Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse direktor Hannes Mets
Ladõnskajale heidetakse ette, et ta kõne läks liiga pikaks ning saadikud ei jõudnud piisavalt küsimusi küsida.
Ladõnskaja vastab, et toetub haridusministri väljaütlemistele
Yoko Alender küsib, millele toetudes väidab Ladõnskaja, et ka Keskerakonna liikmed toetavad ühtsele haridussüsteemile üleminekut. Tallinnas toimuv ei anna alust nii arvata.
Ladõnskaja vastab, et ajalugu on ajalugu ja praegu peaks keskenduma tulevikule, et edaspidi teha asju nii, et ühiskonnale ja inimestele tehtaks minimaalselt kahju.
Mart Nutt küsib Ladõnskaja isiklikku arvamust, mis tehti valesti, et olukorras, kus keeleseadus kehtib juba 30 aastat, on eesti keele oskus nii kehv
Ladõnskaja vastab, et Isamaa on alati selle teema eest seisnud
Arto Aas toob välja, et aasta tagasi, kui Reformierakond tuli ühtsele haridussüsteemile ülemineku ideega välja, tegi IRL selle idee maha.
Ka vanemad peavad olema eesti kultuurist huvitatud. See annab lapsele tunde, et keele omandamine on tore. Omaseks peavad saama nii Lotte, Sipsik kui Puškin
Ladõnskaja tuleb tagasi Sven Sesteri küsimuse juurde lasteaedade kohta. Ta vastab, et tema eesmärk emana on olnud, et laps oskaks võrdselt hästi eesti ja vene keelt. Selleks tuleb võimalikult vara alustada teise keele omandamist.
Ta ei välista, et alles jäävad vene keele, kirjanduse ja kultuuri tunnid. Venelastele tuleb anda kindlustunne, et eestikeelne kool ei tähenda, et laps võõrandub oma kultuurist, juurtest, emast ja isast.
Ladõnskaja tuleb uuesti õpetajate probleemi juurde ja leiab, et õpetaja amet peab muutuma taas prestiižseks, et noored tahaks saada õpetajaks. Samuti tuleb mõelda, mis saab ühtsele haridussüsteemile üle minnes vene kooli õpetajatest
Ladõnskaja sõnab, et eestikeelsed lasteaiad on ühtse eestikeelse haridussüsteemi osa
Sven Sester kommenteerib, et süsteem vajab muutmist, kuna vene koolide lõpetajad ei oska täna vajalikul tasemel eesti keelt. Kas peaks pöörama rohkem tähelepanu ka lasteaedadele?
Tallinnasse ja Ida-Virumaale jääb paar tugevat vene keele kallakuga kooli, aga nende koolide lõpetajad räägivad kooli lõpus sama vabalt eesti keelt nagu Saksa gümnaasiumi, Prantsuse lütseumi või Inglise kolledži lõpetajad.
Probleem on ka õpetajate puudus. Juba 60-40 süsteemi jaoks ei jätku õpetajaid. Sellest probleemist räägitakse ainult sosinal. Samas käivad paljud vene lapsed juba eestikeelses koolis ja ilma igasuguste loosungiteta.
Ladõnskaja sõnul on mõlema poole eesmärk anda lastele hea haridus. See on ühine eesmärk. Ka hirmud on sarnased. Eestlased kardavad eesti keele tuleviku, venelased laste identiteedi pärast
Ladõnskaja: On hea, et see teema tõstatus ja halb, et see juhtus jälle vastanduse kaudu. Seda küsimust saab lahendada nii, et keegi ei saa haiget. Teema on vajalik, aga allergiline mõlema poole jaoks.
Ladõnskaja möönab, et tal olid Mailis Repsi suhtes kõrged ootused. Ta lootis, et Reps julgeb rääkida eestikeelsele süsteemile üleminekust venekeelsetele valikutele. Seda ei juhtunud ja enne valimisi ei juhtu
Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa sõnul mängib eestikeelsele õppele ülemineku teema nagu vana plaat. Riigikogus pole erakonda, kes eitaks, et me lähme üle ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile.
Sisuturundus
34 KOMMENTAARI