Krista Lensin (Jörgen Norkroos)

"9/11- Mäletan seda päeva nagu oleks see eile. Sõitsin rongiga tööle ja lugesin raamatut, täpselt nagu igal eelneval teisipäeval. Saabudes Penn Stationi jaama tegin kiire otsuse mitte minna metrooga, vaid jalutada läbi linna ja nautida ilusat sügist New Yorgis," meenutab Krista Lensin sündmusi, mis 2001. aastal Ameerikas aset leidsid.

"Tänavale astudes oli tunda veidrat närvilisust, inimesed suhtlesid vaiksel toonil, seletades peaaegu sosinal omavahel midagi. See tundus imelik, sest newyorklased ei ole väga võõrastega suhtlejad, eriti kiirel tööhommikul. Poodide akendele oli tõstetud televiisorid ja rahvas kogunes üheskoos neid vaatama. Kõik oli kuidagi valesti. Ja astudes 5. avenüüle nägin, et kaksiktorn põles. Esmapilgul tundus, et väike lennuk on sinna kinni jäänud," kirjutab Lensin Facebookis.

"Vaatepilt oli küll hirmus, aga mul tekkis soov seda jäädvustada. Nii ma siis tormasin linna poole, soovides leida kuskilt ühekordne kaamera. Kusagil 3.-4. tänava juures aga tardusin. Täies vaikuses sadas esimene maja alla nagu filmis. Puudutades maad käis pauk ja mööda avenüüd liikus tohutu kiirusega suur tolmupilv nagu must surm. Ta vuhises üle mu keha ja ma nii ma seal seisin, suutmata liigutada. Seistes miljonilinnas sel hetkel ihuüksi, šokis, ehmatusest ja tolmust must ning tuim ja mõtlesin, et ma pole siin elus veel mitte midagi teinud - mul pole last ega karjääri, mul pole eneseteostust. Ja ma tahan KOJU! Siis langes teine torn ja ma teadsin, et ainus, mida vajan on koju, Eestisse, ema, isa juurde. See vapustav linn lõppes minu jaoks ära just sel samal hetkel. Kõik oli teistmoodi, hirmus, kurb, valus ja läbi. Panen täna küünla põlema, mõeldes neile inimestele, keda meie seas enam ei ole ja kummardan tuletõrjujate, politsei ja arstide ees."

Jaga artiklit

34 kommentaari

  /   21:32, 11. sept 2018
Jätkub neid eestlasi igasse sadamasse ja huvitaval kombel ka iga sündmuse ja katastroofi juurde? (Nagu oleksime hiinlased)
I
imestaja  /   18:00, 11. sept 2018
Kas Lensini näolt vahel naeratus ära ka kaob? Või ka magades on see seal? Kuidagi ebaloomulik on iga jumala pildi peal näha inimest suurelt naeratamas. Või siis õnnelik kogu aeg?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis