Laadin videot...
26
fotot

„Olin kohutavalt õnnetu. Nutsin öösiti voodis. Päeval polnud hullu, ümberringi oli pere ja palju tegevust, aga öösel olin oma tunnete ja otsustega üksi,“ tunnistab trummar Marko Atso kihlatu Cerli Sarv, et otsus abikaasa Meelis Sarvest lahku minna tuli raskelt. „Mul käis väga tugev võitlus – hinge ja mõistuse tasandil.“

Pärast poolteise aasta pikkust lahingut taltus Cerli viimaks oma tunnete ees. „Igas inimeses on oma jumalanna ja mina leidsin ta üles. Jumalanna Fekeli oli sündinud. Kui me oleme ühel keelel ja meelel, siis on mul õndsuse tunne. Tunnen, et ma liigun edasi. Olen seda usku, et meie pühapaik on meie endi sees. Ja meie endi Jumal on koos meiega. Andke andeks, kui ma kellelegi haiget teen, aga see on minu maailm, mida ma usun,“ räägib Cerli, kes lööb kaasa ka eile alanud uues „Eesti selgeltnägijate tuleproovi“ hooajas.

Cerli ja Marko jäid esimest korda koos kaamerasilma ette Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul Kadrioru roosiaias 2015. aasta suvel. Siis oli ta veel näitleja ja õhtujuhi Meelis Sarve seaduslik abikaasa.

Toona antud intervjuus tunnistas Marko, et suhe Cerliga oli neil kestnud juba poolteist aastat. Avalikkuse ette otsustati käsikäes tulla, kui Cerli ja Meelis andsid sisse lahutuspaberid. Nende abielulahutus jõustuski sama aasta septembris. Tütar Ella Nora Atso sündis Cerli ja Marko perre 2016. aasta septembris.

Cerli, kui Markoga kohtusid ja armumine toimus justkui pikselöögist, siis olite ju veel väga õnnelikus suhtes. Sina abielus, kahe lapse õnnelik ema, kes ei otsinud endale uut meest. Ja sama lugu oli ka Markoga, kel oli kodus noor nägus naine. Kuidas see Amori nool teid tabas?

4. aprill vastu 5. aprilli, 2014 esines Metsatöll Pärnu Kuursaalis ja me pidime tegelikult koos minu toonase abikaasa, Meelis Sarvega, sinna minema. Mul oli olnud juba paar aastat mingi sisemine tung minna Metsatöllu vaatama. Seda mitte nende muusika pärast, vaid mingi kummalise sisetunde pärast. Kaks aastat üritasin nende kontserdile minna, aga ma kunagi ei jõudnud sinna. Alati tuli midagi vahele. Miks? Täiesti arusaamatu. Ma polnud neid kunagi Youtube`istki vaadanud-kuulanud.

Sul tiksus Metsatöll kuklas?

Täpselt. See tundub võimatu, aga nii see oli. Ja tol õhtul, kui pidime kaasaga neid Kuursaali vaatama-kuulama minema, siis järsku ütles Meelis, kes teeb hommikuprogrammi Pärnu raadios, et tema ei jaksa Metsatöllu kontserdile minna. Ma sain temast väga hästi aru, sest ta on ise ka bändimees ja nädalavahetused on tal esinemisi täis, lisaks ka varajased ärkamised hommikusaate pärast. See on arusaadav, et ta tahtis kõigest sellest siginast-saginast pisutki hinge tõmmata. Minu poolest oli see okei ja ütlesin, et ärme siis lähe. 

Sa isegi ei solvunud? Oleksid ju võinud pea kuklasse visata ja öelda, et lähed kas või üksi?

Ei. Ma ei vihastanud. Läksime hoopis rahulikult magama. Aga järsku käis mingi klõks ja mul olid silmad lahti. Vaatasin lakke ja tundsin, et ma pean sinna kontserdile minema. Ja siis ütlesin Meelisele: "Tuled või ei tule, aga mina lähen!" Tema vastu: "Ei, mina ei tule! Ja teiseks, kuule vaata mis kell on? Bänd on oma esinemise juba ammu lõpetanud. Kuhu sa lähed!?"

Aga see mis edasi toimus on ebareaalne. Ütlen samas kohe intervjuu alguses ka ära, et ma ei olegi normaalne. 

Loomulikult pole sa normaalne, lähed isegi "Selgeltnägijate tuleproovi". Sa oled ju nõid!

Jah, ma ei taotlegi normaalsust. Aga mis edasi juhtus on imelik. Tõusin püsti, panin selga kõige lihtsamad riided ja tellisin takso. Aga taksot ei tulnud. Ootasin paarkümmend minutit ja helistasin taksojuhile, et kus te olete. Taksojuht vastu, aga te pole mulle helistanudki, takso tellimisest rääkimata. Mul ei jäänudki muud üle, kui Kuursaali poole jala astuma hakata. Aga kujutage ette, ma eksisin ära. Ma olen 14 aastat Pärnus elanud ja ma eksisin ära! Siis ma küll mõtlesin, et kas mul on üldse vaja Kuursaali sel õhtul jõuda. Aga ma jõudsin!

Kui ma täna selle pildi suurelt uuesti lahti võtan, siis ma saan aru küll mis toimus. Vaadake, kui palju on meie elus takistusi, aga samas sisemine teadmine, et me peame kuhugi jõudma, midagi tegema või ütlema. Kui me jääme mõne takistuse taha, siis tuleb uus võte. Elu annab meile märke. Kui need on takistused, siis on need justkui väikesed eksamid. Takistused ei ohi meid heidutada. Vastupid, neid tuleb ületada seniks, kuni jõuad oma eesmärgini.

Jälgida tuleb ainult oma sisehäält. See on test. Tihti mõtleme, et elu toob meie ellu takistusi, aga tegelikult on see kontroll, kui tugev sisemise hääle kuulaja sa oled. Minna tuleb lõpuni, et näha mis sind ees ootab. Ja mina läksin tookord lõpuni. Ja see ongi see, kus ma täna olen. Olen Marko Atso kihlatu ja minu eksmees Meelis on õnnelikus suhtes. Ja lapsed on nii minu, kui ka isa juures. Kõik me suhtleme omavahel ja kõik on väga tore. 

Aga see aprillikuu öö jääb mul igaveseks meelde, sest esmalt tahtsin ma selle õhtu kohe prügikasti visata, kui ma nägin-kuulsin Kuursaali jõudes Metsatöllu viimast lugu. Ja kui nad kummardama tulid - higised, karvased mehed, siis ma küll mõtlesin, oh my God, milleks mul oli siia vaja tulla! Mitte ühtegi ilusat meest polnud saalis! Kõik on vuntside ja vestidega vennad. See oli kõige õudsam pidu, kus ma üldse olen olnud! Oleksin võinud ju olla oma mõnusas soojas voodis, oma ilusa mehe kõrval. 

Mis sind kihutas siis veel Metsatöllult autogramme võtma? Oled sa mingi autogrammide kütt?

Ei, üldse mitte! Hakkasin minema garderoobi ja seal ees toimus Metsatöllu nänni müük ja sinna olid saabunud ka bändi liikmed, et autogramme jagada. Haarasin oma mantli ja jäin korraks veel ühe oma kliendiga rääkima, töötasin nimelt Pärnus juuksurina, ja järsku tekkis Marko Atso ümber tühimik. Toimus silmside kolme meetri pealt. Vaatasime mõlemat teineteisele sügavalt silma. Ja ma olin nagu ära tehtud. Liikusime teineteise suunas ja ma ei osanud Markolt suure ähmiga midagi muud küsida kui autogrammi. Loomulikult mitte nende särgile või plaadile, aga minu käele. Mu käsi jäi nii pikalt tema kätte, et tundsin kuidas ma läksin üleni soojaks. Isegi südamesse tekkis surin. Mõtlesin et minestan. Kui ma lõpuks oma käe kätte sain, siis läksin lihtsalt baarileti äärde ja tellisin endale Smirnofi.

Peas vasardas mõte, et mis toimub. Marko pole ju üldse minu tüüpki. Kust võib tulla selline energia ja veel sellise laksuga? Ma polnud selleks valmis. Olin relvitu. Täna ma tean, et meil on omavahel side, mis on pärit eelnevatest eludest. Tead, mida Marko mulle meie teisel kohtumisel ütles. "Ma oleksin sinuga, Cerli, nagu koju jõudnud. Mul on tekkinud kodutunne. Hea koht, kust ei tahaks kunagi ära minna." Ja ta klammerduski sellesse tundesse. 

Aga mina, mõistuse ja hinge järgi joondudes, püüdsin kogu aeg öelda, et see ei lähe kohe mitte. 

Olid ju korralik tüdruk, kelle elu armastus oligi sinu kaasa Meelis?

Jah, minu elus oligi olnud ainult üks mees ja see oli Meelis. Tänapäeva mõistes olen ma ikka väga totaalse kiiksuga. Isegi teismeeas, kui mul oli palju poiss-sõpru ja silmarõõme, siis oli mul selline sisetunne, et ma ei taha lasta ennast lörtsida. Otsisin vaid meest, kellega soovisin olla aastaid koos. Ja Meelisega kohtudes käiski mul see klõks ära, et see on õige mees. Et see pole lihtne armumine, vaid armastus mis võtab kõik. 

Minu mõlemad armastused on olnud küll väga erinevad, aga mõlemad on olnud väga sügavad. Teisalt, tunnistan ausalt, et mulle meeldib armuda. Mulle meeldib olla armumisseisundis. Võin seltskonnaga väljaski olles märgata mõnd kena meest, kellega tekib eriline side. Aga see pole armumine.

Olin 14 aastat Meelisega koos ja me omavahel armusime väga tihti uuesti. See on märk sellest, et oled kohtunud õige inimesega. Olin 19-aastane, kui meil sündis Eva Lola. Olin väga noor ja ei saa öelda, et oleksin jõudnud oma sarved maha joosta. Aga tõelise armumise puhul hakkab energia omavahel jooksma. Ja mis kõige toredam mida ma olen märganud. Kui oled armunud, siis mured kaasa ei tule. Ka valud ei tule kaasa. Kõik ebameeldivad asjad kaovad ära. Sellepärast soovitangi inimestele - nautige armumisseisundit, siis ei tule teile mingit jama külge.   

Olen märganud ka üht teist toredat asja oma elus. Olen teist põlve juuksur ja just see amet on hoidnud mind noore ja vitaalsena ning taktitundelisena. Juuksurina olen ma tihti teiste inimeste lugudes sees ja just sellised pärislood tegelikult tervendavadki meid. Need aitavad meid. 

Elasid peale Markoga kohtumist mõnda aega salasuhtes. Kuidas see sinu närvikavale mõjus? 

Ma poleks ise sellist eluteed valinud, aga elu valis selle mulle ise. Ja ma olen tänulik selles mõttes. Iseendaga koos olles - nii palju nuttes, naerdes, naudingut ja kirge tundes, raskusi läbi elades. Kõike seda, mida on inimeseloomadele eluks kaasa antud. Kõike seda ma kogesin selle pooleteist aasta jooksul tohutul määral. See on mind teinud nii palju halvemaks või paremaks, kellele kuidas, inimeseks, et ma suudan olla endaga aus. 

Miks poolteist aastat? Miks see nii kaua kestis? Tegelikkuses mõistus ju ütles: ei, Cerli, sul on ju kõik olemas. Mees on olemas. Kaks last on olemas. Tegelikult ütlesin Markole, et ma ei tule kunagi oma mehe juurest ära. See oli mõnus turvamull minu jaoks. Sain nii endale, kui teistele öelda, et olen turvalises suhtes. Ma olin aus.

Aga tegelikkuses oli nii - ma ei olnud õnnetu, aga teisalt polnud ma ka õnnelik. Lihtsalt kõik oli turvaline. Lapsed olid kodus hoitud, mees oli minu juures. Ma justkui andsin endale põhjust olla õnnelik. Õnnetunne kadus minust sel hetkel, kui ma Markoga kohtusin. See oli nagu trepiaste edasi. Keegi justkui võttis mu käest kinni ja ütles, et pole midagi, me lähme edasi. Tegelikult olin ma kinni jäänud õnnemulli. Nii vaimses, kui ka füüsilises mõttes. Ma olin nagu seisakus. 

Kõige nende 14 koosoldud aasta eest olen ma Meelisele väga tänulik. Ta on olnud minu jaoks õpetaja ja mina tema jaoks ka. Oleme koos arenenud ja kasvanud. See on olnud selline elukool, mida ei tohiks ise kõrvalt jälgida, kui sa tahad areneda. 

Me kogeme elus midagi nii tähtsat, et järgmised katsumused, mis meil elus tulevad, siis need on väga lihtsad või sa leiad kiiresti lahenduse. Olen täiesti veendunud, et olen siia ilma sündinud midagi tegema. Midagi rohkemat inimestele andma ja näitama, et me ei tee siin elus midagi valesti. Meie elukaar on nii ainulaadne. Ja kõik need käänulised teed loovad elukaardile omapära. Kui elud oleks sirged nagu kiirteed, siis me oleks ju robotid. Käänulised teed meie elukaardil teevad elamise põnevaks, et tee lõpus oleks mida meenutada.

Kui lihtne või keeruline oli nii pikast suhtest lahkumine?

Olin kohutvalt õnnetu tegelikult. Ma nutsin öösiti voodis. Päeval polnud hullu. Ümberringi pere ja palju tegevust, aga öösel olin jäetud oma tunnete ja otsustega üksi. Mul käis väga tugev oma tunnetega võitlus - hinge ja mõistuse tasandil. 

Aga ma olen nii tänulik täna iseendale, et mul oli julgust vastu võtta see uskumatult raske otsus. Kui sa tahad elus edasi minna ja kui sa tunned, et keegi hoiab sind justkui tiibadest kinni ise seda teadmata. Ja kui ma tunnen, et mu lennuvõime on kiirem. Ma tahaksin kõrgemale ja kaugemale. Sellepärast ma otsustasingi raputada kõik lahti sel hetkel ja mõelda vaid enda ellujäämise peale. Kes mõistavad need mõistavad mind ja kes ei taha mind mõista ei hakkagi kunagi midagi mõistma. Nad lihtsalt pole kogenud enesega võitlust. Mina elan kaasa inimestele, kes teevad siin maailmas julgeid samme. Ja seda just iseenda elu suhtes.   

Igas inimeses on oma jumalanna ja mina leidsin ta üles. Jumalanna Fekeli oli sündinud. Ja kui me oleme ühel keelel ja meelel, siis mul on õndsuse tunne. Ma tunnen, et ma liigun edasi. Ma ei ole mass, ammugi mitte massitoodang. Olen seda usku, et meie pühapaik on meie endi sees. Ja meie endi Jumal on koos meiega. Andke andeks, kui ma kellegile haiget teen, aga see on minu maailm mida ma usun. 

Ühel hommikul ärkasid üles nagu jumalanna ja sulle anti uus nimigi, Fekeli. Kuidas see täpsemalt toimus?

Vaatasin Venemaa "Selgeltnägijate tuleproovi" kordusest. Eelmise aasta võitja oli selles saates Konstantin. Ja ta hakkas just saates seda lugu lahti rääkima, kuidas tal selgeltnägemise võime tuli. Ja seda kuulates muutus mu keha sohva peal lebades täiesti liikumisvõimetuks. Käsi liigutada ei saa, jalgu ka, pead samuti. Keha oli nagu üks jäik tükk. Mõtlesin, et mis nüüd toimub. Aga kuskil kuklas oli siiski teadmine, et see on tervenemine. Kordasin endale, et ära mine paanikasse. Ainuke mida ma liiugutada sain olid silmad. Telefoni haarata ei saa, lapsed magavad üleval korrusel, mees ka magab. Mitte midagi teha ei saa. 

Mind oli füüsiliselt tõmmatud nii kinni sellepärast, et ma peatuksin ja saaksin uuesti jumalanna Fekelina sündida. Olin selles seisundis mõned tunnid. Saade oli ammu lõppenud. Mina sattusin äkkmeditasiooni tegemata selleks isegi taotlust. Mind pandi sellesse olekusse.   

Ja järsku käis plaks nagu oleksin elektrišoki südameaparaadiga saanud. Terve keha võpatas. Iga liigutus mida ma tegin pärast seda oli nii kerge. Iga liigutus oli nii sulav ja lihtne. See oli õndsuse tunne, et ma hakkasin tundma oma keha teistmoodi. Tundlikkus tuli nii tugevalt minusse sisse. Mul tuleb isegi täna sellest rääkides kananahk ihule. Läbi selle imelise meditatsiooni tuligi minuni ka nimi Fekeli. 

Läksin rõdule, hingasin sügavalt ja ütlesin, et inglite jumalanna Fekeli on sündinud. See oli minu uuestisünd. Olen sündinud 15. aprillil ja kõik see toimus 14. aprilli ööl vastu 15. aprilli. Minu füüsilise keha sünnipäeval sündis minu hingejumalanna. 

Nii võimas on tunda, et siin maailmas toimub meiega ka midagi muud, kui et käime ainult tööl, sööme, joome. Et meil on ka sisemine põnev maailm. Eks vanus on mul ka juba selline, et mõte läheb juba vaimsuse poole. Et kõik asjad ei olegi siin elus nii tähtsad nagu arvame.  

Aga selgeltnägemise võime on mul juba lapsest saati olnud. Õpetaja ütles ka tihti minu kohta, et sellel tüdrukul on lihtsalt hea fantaasia. Unenäod segunesid juba siis mul reaalsusega. Pigem ei pööranud ei mina ega teised sellele suuremat tähelepanu. Ema ütles ka, et räägi neid imelikke asju kodus, aga ära räägi sellest koolis. Teised vaatavad, et oled mingi imelik. 

Kuidas sinu kihlatu Marko sinu imelistesse taassündi suhtub?

Marko tohutult toetab mind sellel vaimsel teel. Ta tahab, et ma olen see, kes ma olen. Ta on minu jaoks üks väga suur tugisammas. 

Mis sind sinna selgeltnägijate saatesse kihutas? Võiksid ju vabalt omaette neid selgeltnägemise asju ajada? Miks sa pead oma võimetega terve maailma ees lehvitama?

Jah, ma võilesin oma sisemaailmaga mõeldes, et milleks mul on kõike seda vaja. Esimene info mis minuni jõudis peale seda hingesünni ööd oligi see, et mulle öeldi, et ma pean just see aasta minema "Selgeltnägijate tuleproovi". Ise mõtlesin, et nüüd ma küll vist hakkan ära keerama ja vajan kähku abi. Samas olen alati väga austanud inimesi, kes tunnevad ja näevad rohkem, kui tavainimesed. Ma pole kunagi ise end nende redelipulgale püüdnud sättida. 

Ühesõnaga minu sees hakkas toimuma suur võitlus - minna või mitte minna saatesse. Markole ka ei tõtanud kohe oma ideest rääkima. Ma ei julgenud. Samas mõtlesin, et siiani olen oma teejuhti järgides olnud ju väga õnnelik. Kuidas ma ütlen ei? Mida mul kaotada on? 

Siis hakkasin taas kõhklema. Võib-olla ei sobi see mu lastele? Siis kutsusin end taas korrale, et jälle mõtlen kõikide teiste peale väljaarvatud ma ise. Ring läks hästi kiiresti lappama. Stopp! Igaüks elab siin ilmas niipalju, kui antud on. Kellele paarkümmend aastat, kellele kaheksakümmend või rohkemgi. Kuidas ma saan olla eeskujuks oma lastele, kui ma ei ole iseenda suhtes aus? Ma ei saa ju käituda nii, nagu teistele meeldib või tavaks on.

Õnneks olen jäärapäine, kes kõnnib mööda oma teed, mida ma pean järgima. Ja sisevõitlus nädal, võib-olla pisut pealegi, oligi võideldud. Ütlesin kodus et nüüd ma lähen "Selgeltnägijate tuleproovi". 

Mis siis juhtus?

Tead mis toimus. Minu tütar, minu poeg ja Marko - kõik ütlesid, et aga see ongi ju sinu saade, see ongi sinu tee. Ise kartsin veel, et kõik mõtlevad et olen kahe ja poole aastase tütrekesega kodus istudes ära keeranud. Aga imede ime, kogu pere oli minu otsuse taga nagu tugev vundament. Isegi minu ema-isa ja õed-vennadki. Olen neile väga tänulik, sest see on väga oluline tegelikult. Toetus on oluline. Tunnustus on oluline. Kui saatest peakski vastulööke tulema, siis sa tead, et sinu selja taga on sinu lähedased, kes sind toetavad.

Cerli, oled astumas haprale jääle. Kuulsuse teel tuleb vastulööke ja väga valusaid. Oled sa selleks valmis?

Assa raks! Ma ei saa öelda, et olen valmis, aga ma saan öelda, et olen valmis iseendaks jääma. Oma sõnade taha jääma. Vatulööke tuleb juba sellepärast, et meie ümber on nii palju õnnetuid inimesi. Üks õnnelik inimene ei kirjutaks midagi halba teise kohta. Kas see halb emotsioon oleks inimese sees, kui ta oleks õnnelik? Kui ta oleks armunud? Õnnelik inimene ei istu lihtsalt arvuti taha ja ei hakka teiste kohta halvasti kirjutama, mida on raske lugedagi. 

Ainult siis on inimesel teise kohta midagi öelda, kui ta on kas või kümme sekundit tema kehas elanud ja tundnud mida ta tunneb. Siis on see õigus. Aga muidu pole mitte kellelgi teisel öelda midagi tema valikute või ütlemiste kohta, kui ta ei tea tegelikkust. See on kuritegelik. 

Mina püüan inimesi suunata ja aidata, aga mitte kunagi ei taha ma kedagi materdada. Pigem vastupidi. Kui inimene on leidnud enda jaoks põneva või pöörase uue tee, mida mööda kulgeda, siis ma tahaksin olla seal kõrval ja vajadusel ka aidata teda.  

Cerli, sa tead ju, et inimesed on kiskjad, kes toituvad teiste ebaõnnestumistest.

Osad, aga mitte kõik. Inimesed, kes rõõmustavad teiste ebaõnnestumiste üle on need kellel pole oma elu. Elatakse oma negatiivsed tunded teiste peal välja. Aga kui sellisel kurjal inimesel oleks kõrval inimene, kes teda hoiaks ja kallistaks, siis ta hakkakski oma elu elama ja unustaks teiste kritiseerimise ära. 

Kahjuks on meil ümberringi inimesi, kes ei ela oma elu. Nad elavadki energiatest, et saada ära panna. Ja siis nad tunnevad naudingut. Mul on kahju nendest inimestest. Mõtlen alati, et ka need olid kunagi pisikesed lapsukesed, puhtad hingekesed, kes siia ilma sündisid. Ma ei tunne nende vastu sellepärast viha.

Elus on üks valus tõde. Kõik mis sa teed tuleb tagasi. Ja nii ootamatult, et sa ei oska isegi oodata. Seega pole sugugi nii, et kelle asi see on mida ma siin ütlen või kellele ma halba teen. See on vägagi kellegi asi. Su hing hakkab niiviisi vaevlema, kui oled vanem. Siis annab see tunda väga tugevalt. Inimesed jäävad üksi. Nad on haiged. Neil on valud. Need on karistused, mis sa tegelikkuses oled korjanud oma eluteel üles. 

Samas ma ei saa öelda, et head inimesed ei kannata valude käes. Kannatavad. Ja kannatavad, sest nad võtavad paljude teiste elusid enda kanda. Teiste muresid kanda. Ise ka ema olles tahaks ju kõik mured lapselt ära võtta. Aga tegelikult ei tohi. Sest lapse mured on tema elu. Kui lapsel on mure, siis esialgu vaata rahulikult kuidas ta seda muret lahendada püüab. 

Oma lapsi olen kasvatanud selles vaimus, et alati tuleb rääkida. Minu 16-aastane tütar ka seda teeb ja tänu sellele on mulle tohutult palju positiivset tagasisidet tulnud. Ka tema sõprade ringist, kes ütlevad mulle: "Sa oled selline ema, kellele tahaks rääkida." Ja vahel tulevadki ka tütre sõbrannad ja puistavad mulle südant.   

Aga lapselt ei tohi muret ära võtta. Ta peab selle eest vastutama. Ta peab tundma, et elus ongi vahel sellised asjad. Loomulikult, emana sa tahad seda kõike ära võtta. Ja me kogume selle mure energia ja haigused enda sisse. Me võime oma last toetada ja suunata, aga me ei tohi teda kasvatada abituks inimeseks. 

Aga kuidas muutuda külmast ja kõrgist põhjamaa inimesest soojaks ja kokkuhoidvaks?

Pakun välja ühe toreda katse. Luba endale, et kaks nädalat olen ma parem inimene. Naerata inimestele. Naerata näiteks kassapidajale poes. Ole nagu lõunamaa naine. Ole avatud. Ja vaata, mis sinu elus toimuma hakkab. Võta see kaks nädalat, et naeratada. Peale seda võid olla jälle tige edasi. Ja see, mis hakkab selle kahe nädala jooksul sinu elus toimuma on müstika. See, mis toimub sinu kolleegidega või sõpradega või lihtsalt võõraste inimestega tänaval. Püüa sa mitte vastu naeratada, kui keegi võõras sulle tänaval naeratab. See on võimatu. Luba endal muutuda kaks nädalat. Ja siis sa mõistad, et kõik on tegelikult sinus endas kinni.     

Miks ikkagi "Selgeltnägijate tuleproov"?

Sest inimesed ei kasuta kõiki oma vaimseid ressursse ära. Mina isiklikult tundsin, et pean just sel aastal minema sellesse saatesse, et võtta see pagas, mis mulle on kaasa antud ja mida ma ei ole avanud, sest olen püüdnud olla normaalne. Olen elanud mugavustsoonis ja pole end saanud maksimaalselt proovile panna.

Saates pannakse mind ebamugavustsooni, kus ma pean hakkama kasutama oma ellujäämis instinkte. Sa ei kujuta ette mis reserv on meile kaasa antud. See on mega!

Miks sul on vaja seda kuulutada kogu rahva ees?

Mul ei ole vaja seda kuulutada, vaid mul on vaja seda ise läbi kogeda. Ma teen seda iseenda jaoks. Minu sees on hakanud avanema sellised asjad, millest mul polnud aimugi. Ja üks sõnum, mida hing Fekeli tahab inimesteni tuua on see - me oleme kõik sensitiivsed, me oleme kõik tundlikud. Me näeme rohkem, kui me tegelikult räägime. Tahan öelda, et see ei ole tabuteema, tooge see endas esile. See ei ole naerualune teema. Meis on ressurssi ja me suudame seda kasutada.  

Kui ma oleksin jäänud koju ja mitte ennast maksma pannud ega poleks julgenud oma ressursse välja tuua, siis poleks ka juhtunud seda, kes ma täna olen. Ma ju vastutan oma sõnade ja tegude eest, mida ma saates teen. See pole mingi meelelahutus.

Sa ei või eales teada kuidas see saade lõpuks kokku lõigatakse ja rahvale ette söödetakse. 

Loomulikult tegu on ju ikkagi saatega ja seal võidakse kokku lõigata ja välja tuua klipid, mis on pisut värvikamad. Aga uskuge mind, see kõik on päris. Ja inimesed, ärge vaadake seda saadet, kui pelgalt meelelahutust. Vaadake pigem selle silmaga, et saate sealt midagi õppida ja endale kõrva taha panna. Vaadake seda saadet ja tulge olge pisut ebamugavustsoonis, keskkonnas kus te pole igapäevaselt. 

Kas tahtsid ka kuulsaks saada? Sul oli veel vähe, et endale kuulsa kaasa krabasid?

Oh muidugi! Ma olen ju ahne kullakaevajast naine. Ma olen jah kaevur, aga ma kaevan kulda ja briljante iseenda seest. 

Oled ametilt juuksur. Kas tulevikus hakkad inimesi vastu võtma kui selgeltnägija või tervendaja? Saade on ju selleks suurepärane stardipakk. Raha hakkab tulevikus voolama ojadena.

Ma ei saa seda eitada, et raha teeb inimese mõnes mõttes õnnelikuks. Raha aitab meil midagi rohkem nautida. Rahaga on väga tore koos olla. Ilma rahata on pisut kurvem. Aga tegelikult, kui sul pole väga palju raha, siis sa hakkad hindama elus muid asju.

Ma olen suurest perest, kus ei ole olnud kõik lilleline. Kui ma läksin oma esimese mehe, Meelise juurde, olles väga noor, siis mu esimene lause oli: "Tead, sa meeldid mulle nii väga, sest sul ei ole raha, sest ma näen sind."

See ütelus, et raha paneb rattad käima on õige. Aga kas mina osalen saates raha pärast või on see minu missioon siin elus? Kindlasti on see missioon. Olen mõelnud vaid selle peale, kuidas ma saan inimesi kõige paremini aidata. Kunstnik ei mõtle ju raha peale, kui ta oma taieseid loob. Ka mina olen hetkel iseenda loomises.

Ma olen väga suures lubavs olekus ja ma tahan olla puhas kanal inimestele. Kui inimene jõuab minu vastuvõtule, siis ma võtan kontakti oma kaitseingliga ja tema võtab kontakti selle inimese kaitseingliga ja toob siis selle info läbi minu puhta kanali inimeseni. Kui ma mõtleksin sel hetkel raha peale, siis see rikuks kõik ära. 

Saateski on heaks näiteks see, et tuleb minna võimalikult puhta lehena võtteplatsile. Parem, kui sa mitte midagi ei tea. Siis hakkab sinuni jõudma igasuguseid põnevaid sõnumeid. Ja järjest tuleb tõde, tõde, tõde... Ja sa mõtled, issand see pole võimalik! Aga just see on see eluenergia, mida ma poleks nõus müüma ei kümneka, ega ka miljoni eest. Just seda tunnet, mis on tekkinud minu sees. Seda tõelisust. 

Loomulikult pean ka mina lõpuks ära elama. Aga kui inimene tuleb minu juurde seansile, siis annab ta mulle tasu nii palju, kui tal on võimalik anda. See on energiate vahetamine.       

Ja lõpetuseks soovin öelda, et selle aasta "Selgeltnägijate tuleproovi" osalejad hoiavad kokku nagu üks suur pere. Me pole konkurendid, me oleme hingesugulased. Ma olen ääretult tänulik, et olen leidnud nii vägeva sõpruskonna enda ümber! 

"Selgeltnägijate tuleproov" (TV3)

Jaga artiklit

64 kommentaari

T
tundmatu  /   13:49, 20. sept 2018
Issand kui õelad te kõik olete.iga inimene elab täpselt nii kuidas ta tahab ja talle meeldib.ja muide on ta väga supperhea juuksur.Elage oma elu ja ärge õelutsege siin.
T
Tintsu  /   11:14, 19. sept 2018
Kena naine ja huvitav lugu, aga ainult sinnamaani, kus Cerli ütleb: juba lapsest saati... Enamikul (kui mitte kõigil) lastel on tajud valla ja n-ö selgeltnägemisvõime, iseasi, kui palju keegi ennast selles mõttes väljendab. Me kõik oleme "erilised". ;)

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis