Eesti korvpallikoondise peatreener Tiit Sokk peab selle nädala valikmängudes hakkama saama poja Sten Soku abita, kes valmistub Saloniki Iraklisega Kreeka esiliiga hooajaks. (Arno Saar)

Kas keegi suudab täpselt ennustada, kes esindavad Eesti korvpallikoondist 2019. aasta novembris? Just siis hakkame üle pika aja mängima mõisa peale, ära tuleb võtta 2021. aasta EM-finaalturniiri pilet.

Kes paneb 10 või isegi 9 nime täppi, peaks teenima hiromandi aunimetuse. Tegelikult on raske ära arvata isegi neid, kes kannavad koondisesärki kahe ja poole kuu pärast, mil jätkub MM-valikturniir.

Põhjus on korvpallihuvilistele teada – FIBA koondisemängude aknad segavad klubide tegemisi. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga on klubide mõjukus veelgi suurenenud ja lahendust, kuidas kõik paremad pojad koondistesse saada, pole kuskilt paista.

Kohati naiivse inimesena uskusin, et akende süsteem on Eesti koondisele kasulik. FIBAga sõjajalal oleva Euroliiga pallureid meil ju ei ole ja seega on kõigil (kui USAs õppijad välja arvata) roheline tuli koondisega liituda.

Aga kui kätte jõudis augusti lõpp ja selgus, et käimasolev aken langeb kokku klubide ettevalmistusperioodiga, sain nagu haamriga pähe. Eesti ei erine teistest riikidest! Kümmekond meie mõistes tippkorvpallurit jäi klubide juurde ja tulemus oli see, et sõprusmängudes Belgia vastu pidid vastaste tsentritega võitlema alamõõduline Kregor Hermet ja väheste kogemuste- ja oskustepagasiga Karl-Martin Kask.

Tore, et nemadki kohal olid, muidu oleksime pidanud mängima allakahemeetrimeestega. Skoorid peegeldasid reaalsust. Tartus sai Eesti piinliku paki, Rakveres võideldi rohkem ja siis olid numbrid soliidsemad. Aga üle oma varju ei hüpatud.

Valikmängudeks Saksamaa ja Serbiaga tulevad õnneks Maik-Kalev Kotsar, Rauno Nurger ja Sander Raieste juurde, aga puudujate nimekiri on endiselt aukartustäratav.

Inimlikult saan loobujatest aru. Eriti Siim-Sander Venest, kes võitleb Hispaanias oma karjääri eest. Et praegu pole koondisel peale au midagi kaalul, on ka teisi vara risti lüüa. Sariloobujatel tuleb aga valmis olla kriitikaks. Palgatöö on korvpallurile esmatähtis, aga koondisel on rahva jaoks eriline võlu, mida klubid ei suuda esile kutsuda. Isegi FIBA kiuste.

Veel juulis ei osanud oodata, et Maik-Kalev Kotsar saab ülikoolitreeneritelt uuesti loa siiapoole ookeani sõita. Samamoodi tundus toona absurdne, et Eesti esiklubist Kalev/Cramost pole koondises ühtegi pallurit. Olgugi, et aken oli Kalevi jaoks kehval ajal, siis poleks midagi hullu juhtunud, kui paar mängijat oleks 10 päeva koondise juures olnud.

Tuletan meelde, Kalev/Cramo on Eesti klubi, mitte riik riigis. Lõuna-Carolina ülikoolil võib Eesti korvpallist täiesti ükskõik olla. Vene uuel klubil Manresal samuti. Isegi Saloniki Iraklisel, kelle juurde Sten Sokk treenima jäi. Aga mitte Kalevil. Milleks siis VTB Ühisliigat mängida, kui koondisele sellest tolku pole?

Riigi korvpallitaset näitab lõppude lõpuks kõige objektiivsemalt täiskasvanute koondise tugevus. Jah, isegi FIBA ja bomccalebbite kiuste.

Muremõtteid maha surudes võib väita, et noored saavad kogenumate pallurite loobumisel vajalikku kogemust ja küll nad järgmisel aastal alles panevad. Loogiline on, et Kristian Kullamäe ja Sander Raieste lähevad aina paremaks. Ehk saab koondiseküpseks ka 18aastane Henri Drell. Matthias Tass sobiks ka siia nimekirja, aga ta on USAs. Maik-Kalev Kotsar samuti. Ülejäänud peavad tegema arenguhüppe, et koondisele kasulikud olla.

Euroopa keskmike alistamiseks on Eestil vaja kõiki paremaid mängijaid, noortest ei piisa. Hea küll, kaks-kolm vigastatut või uue klubiga kohanejat kannatame ära. Seda näitas eriti ilmekalt veebruarikuine suur võit Iisraeli üle.

Meil ON vaja Sten Sokku. Võib-olla 2019. aastal enam mitte põhimängujuhina, aga 15-20 minutiks küll. Meil ON vaja Janari Jõesaart, kes teravust teeks. Meil ON vaja Kristjan Kitsingut, kes vastaste pikad korvi alt välja tooks. Meil ON vaja kaitsespets Martin Dorbekut. Ja loomulikult ON vaja Venet, kes vajalikel hetkedel palli korvi paneks.

Kui Kristjan Kangur ja Janar Talts järgmisel hooajal karjääri jätkavad, siis tegelikult oleks ka neid vaja. Eriti talvel, kui Kotsarit pole.

Paraku tuleviku ees kindlustunnet pole. Võib-olla on leivaisa kortsus kulm ja/või soov ennast treenerile tõestada edaspidigi piisav argument, miks klubi juurde jääda. Ka siis, kui koondis võitleb EM-pileti eest. Vaat see oleks kurb...

Jaga artiklit

4 kommentaari

K
Klubi rahvusest  /   07:40, 16. sept 2018
Kalev Cramo ei ole eesti klubi. Eesti klubi on Pärnu Sadam. See on hetkel ainus klubi, mille treener oma meestega minutise vahepausi ajal eesti keelt räägib. Möödunud hoooajal ei olnud ka Rapla ja Tartu enam eesti klubid.
A
Ants  /   17:42, 14. sept 2018
Koondise verevahetus toimus liiga järsku. Ja kes ses süüdi on? Eks ikka peatreener. Kinga!
Aga see aeg, kui Eesti koondis endale loobumisi lubada ei saa, on juba käes, kui mitte möödumas. Piinlik on see seis.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis