Lõppenud suvel olid kodumaal käimas paljud meie pere sõbrad, kelle teed on viinud Eestist eemale. Nagu ikka, uurisin, kas tagasi ei igatse? Igatsevad, enamasti oma inimesi ja Eesti loodust. Ära on mindud enamasti väljakutsete tõttu hariduses, teaduses, tööelus.

Kummitavad ühe sõbranna sõnad, et enam ei ole me kuskil omad, ei siin ega sääl. Temal oli kogemus pojaga, kes Rootsis õppis rahvusvahelises koolis ja siia tulles sai ühest Tallinna gümnaasiumist juba enne katseid selge signaali, et siia sa ilmselt ei saa. Oma kahekümne aasta tagusest kogemusest tean, et tegelikult võib uuesti omaks saada küll. See on nii naasjate kui ka meie, „kodueestlaste“, teha. Ja põhjust järele mõelda ja proovida on mõlemil: tõdeda, et meil on enam ühist kui seda, mis on võõrastav.

Minu teine sõbranna on Rootsis sündinud väliseestlane, kes teismeeas vaheaegadel minuga Eestis hängides üha enam tundis tõmmet tagasi juurte juurde. Nüüd juba viisteist aastat elab ta perega Eestis ja sünnitas äsja oma teise lapse. Temaga arutame alati vahvaid seiku, mis tal Eestisse elama asudes ette on tulnud. Õnneks on ta lõbus, julge ja paadunud optimist, kes ei kohku ka kehvemate kogemuste ees. Kuna ta elab siiani õnnelikult Eestis, siis eeldan, et ka tema jaoks on ülekaalus pigem see, mis ühendab, kui see, mis võõrastav.

Mida saame meie teha, et Eestisse naasjad, eestlaste diasporaa oleks siin oma? Ehk alustuseks näha, et nende julgete inimeste elutee on vahepeal viinud mujale ja seda enam on neil nüüd kogemusi, mida Eesti heaks rakendada. Tõdeda, et nad on omad. Kuna Eestist kolib enim ära noori naisi ja tagasi tullakse tihti laste lasteaeda või kooli mineku eel, on selleks ajaks loodud pere, ja tihti on elukaaslane või abikaasa välismaalt. Suhtugem neisse uutesse hõimlastesse, naabritesse, tuttavatesse rõõmsalt uudishimulikult ja toetavalt. Integratsiooni Sihtasutuse juht Irene Käosaar ütles arvamusfestivali debatis „Tagasi Eestisse“ tabavalt, et abikaasade kohanemine siin määrab ära, kas pere jääb lõplikult Eestisse.

Kohalik omavalitsus saab aidata leida lasteaia- ja koolikohad. Riik saab tagada, et sel ajal, kui ollakse mujal, saavad lapsed jätkata eesti keele õpet, ja tagasi tulles saaks aidata neid peresid, võimaldades neile õppekavas üleminekuaasta. Kindlasti on naasjate toetamine reformitud, enamasti eesti õppekeelega, ent erisustega toime tuleva Eesti ühtluskooli üks eesmärke.

Keskkooliastmes on nõudlus rahvusvahelise bakalaureuse õppekohtade järgi suurem kui pakkumine. Loome neid kohti juurde, kui see võimaldab rahvusvahelise kogemusega Eesti noortel end taas Eestiga siduda.

Eestlaste diasporaa ehk Eestist eemal elevate eestlaste hulk võib küündida lausa 200 000 inimeseni. Neil, kellel on Eesti kodakondsus, on õigus osaleda ka Eesti valimistel. Praegu teevad seda vähesed – ehk ei tunta enam piisavalt kandidaate kunagisest koduringkonnast, ehk ei pööra me poliitikutena ka neile kaasmaalastele piisavalt tähelepanu. Võib-olla motiveeriks mõlemat poolt kodanikukohustust täitma eraldi valimisringkond diasporaa jaoks? Mõnedes riikides selline praktika juba toimib ja kindlasti vääriks see idee analüüsi.

Mina läksin isaga Rootsi 1989. aastal, kui olin kümnene, ja tagasi tulin peale keskkooli lõpetamist 1999. aastal, kui olin kahekümnene. Otsustasin peale keskkooli Rootsist tagasi tulla, sest Eestis ootasid mind minu inimesed, ootas minu maa, mille ellu ja edusse tahtsin panustada ja mulle tundus, et selleks olid ka kõik võimalused valla. Eestis olid minu salapaigad ja salakeel, minu tänavad ja metsad. Sidet hoidsid mälestused ja inimesed, kellega olin pidevas ühenduses. Needsamad inimesed aitasid ka uuesti kohaneda ja tunda end omana. See võimalus naasjate kogemust kujundada on meil kõigil. Kasutame seda hoolikalt ja armastusega, inimeste, ühisosa ja Eesti pärast.

Jaga artiklit

32 kommentaari

K
Kommentaar.  /   19:17, 22. sept 2018
Peab välismaale elama minema ja muhameedlaseks pöörama ning siis Eestisse tagasi tulema. Riik vaatab su järgi ülejäänud elu.
J
jajah  /   08:25, 11. sept 2018
kui nad läksid, oli neil küllallt julgust ja ettevõtlikkust. Nüüd targemana, materiaalselt kindlustatuna, tagasi tulles ei peaks nad ju vajama pagulase staatust, iga vastutulija südamlikku tervitust.? Kerge ei ole, kui keegi tammepärjaga vastu ei võta, aga nii palju peaks ettevõtlikkust olema, et kahe jalaga Eestimaa pinnale astuda ja tööle hakata. Aga ilmselt on uhkus nii suur, et siinne ükskõiksus tappev. Igaüks siin püüab ellu jääda. Nii tehku nemadki.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis