Salajaste andmete kogumiseks ja edasi toimetamiseks on mitmeid põhjusi: leidub neid, kes teevad seda raha või ideoloogia nimel, aga ka sundusel, sest nende kohta on kompromiteerivat materjali.

Raha ongi üks enimlevinumaid motiive, miks salastatud infoga kaubeldakse. Kaubitsejal ehk spioonil võivad olla majanduslikult rasked ajad, aga ta võib ka lihtsalt olemasolevale sissetulekule lisa otsida. Raha kui motiiv oli üks põhjuseid Eesti kaitsepolitsei töötajatele Vladimir Veltmanile ja Aleksei Dressenile, aga on seda ka paljudele salakaubavedajatele, kes Eesti ja Venemaa vahet tihedalt pendeldavad ning riigivastastele vandenõudele kaasa aitavad. Ideoloogia puhul hakkab inimene spiooniks ainuüksi selle tõttu, et tal on teatud tõekspidamised, näiteks poliitikast, kultuurist või religioonist. See motiiv oli levinud eelkõige külma sõja ajal, kui lääneriigid ja Nõukogude Liit omavahel igal rindel tülitsesid.

Mõnikord on spiooniks saamiseks vaja taganttõuget, kuna inimesed ei ole alati altid seda oma soovil tegema. Sellistel puhkudel kasutatakse sundust, mille taga on kas ähvardus (vigastamisest tapmiseni) või kompromiteeriv info. Samas on näiteid nendest, kes edastavad sensitiivset infot põnevusest, täites oma janust ego. Ollakse arusaamal, et kõrge positsioon võimaldab neil kõike ilma tagajärgedeta teha. Sellesse lahtrisse sobitub osaliselt riigireetmises süüdimõistetud Herman Simm, kes ihales peale raha ka tunnustust. Kaitsepolitsei andmeil andis venelaste välisluure Simmile hea töö eest aukirja ning lubas kindralmajori auastet.