HIRMUTAV VÄLJAVAADE? Mis saab, kui õhupidurdus õigesti ei toimi, küsivad need, kes on asteroidide kaevandamise suhtes skeptilised. Glasgow' ülikooli teadlased aga rõhutavad, et Maa ligidale suunataks vaid kuni 30meetrise läbimõõduga asteroidid, mis aurustuksid atmosfääris ega ohustaks meie planeedi elanikke. (Vida Press)

Kardad asteroidiga pihta saada? Siis tekitab sinus ilmselt õudust uudis, et teadlased tahavad hakata ilmaruumis ringi tuiskavaid kosmosekamakaid Maa poole suunama. Neis leidub nimelt kõikvõimalikke väärtuslikke aineid – näiteks plaatinat.

Seni on räägitud asteroidide eemaletõrjumisest, et need Maad ei tabaks ega põhjustaks katastroofe. Kuid veebikülje sciencemag.org teatel on osa insene praegu ametis vastupidisega – nad püüavad leida strateegiat, kuidas asteroide meie poole suunata.

Mõte pole sugugi jabur, kinnitab värske uurimuse kaasautor, Glasgow' ülikooli doktorantuuris tegutsev Minghu Tan. Tema sõnul võivad Maa-lähedased asteroidid sisaldada mitmesuguseid ressursse, alustades veest ja lõpetades väärismetallidega. Nendest rikkusi ammutades võiksime varustada tulevasi kosmosemissioone. Kuid mitmed teadlased on umbusklikud ega usu, et see plaan võiks eales teoks saada.

HIRMUTAV VÄLJAVAADE? Mis saab, kui õhupidurdus õigesti ei toimi, küsivad need, kes on asteroidide kaevandamise suhtes skeptilised. Glasgow' ülikooli teadlased aga rõhutavad, et Maa ligidale suunataks vaid kuni 30meetrise läbimõõduga asteroidid, mis aurustuksid atmosfääris ega ohustaks meie planeedi elanikke. (Vida Press)

Sciencemag seletab, et Tani ja tema kolleegide kontseptsioon näeb ette õhupidurduse-nimelise nähtuse (aerobraking) kasutamist. Maa atmosfäär pidurdab nõnda läheneva objekti kiirust. Aeropidurdus pole midagi uut – seda kasutavad kõik Maale lähenevad kosmoselaevad, et enne maandumist tempot langetada. Sama tehnikat on rakendatud ka teistele planeetidele saadetud kosmosesondidel, näiteks Euroopa kosmoseagentuuri Venus Expressil.

Tan ja tema kolleegid pakuvad Acta Astronauticas avaldatud artiklis välja, et õhupidurdust tuleks kasutada väikeste asteroidide aeglustamiseks. Siis ei põrutaks need Maast mööda, vaid jääksid orbiidile, kust neilt saaks plaatinat või vett ammutada. Neid saaks toimetada kosmosejaamadesse, et varustada tulevasi missioone ja operatsioone. Vett saab teadlaste sõnul vesinikuks ja hapnikuks lahutada ning sel moel kütust saada. Vaja oleks vaid täpselt kalkuleeritud tõuget mehitamata kosmosesõidukilt.

Kui manöövrit tehtaks Maast piisavalt kaugel – enamikul juhtudest lausa miljonite kilomeetrite kaugusel –, ei nõuaks see ilmselt ülemäära suurt jõupingutust. Nii kaugelt tehtud väike tõuge võiks asteroidi lähenemisnurka oluliselt muuta. Tan märgib siiski, et iga juhtum on erinev ja sõltub asteroidi trajektoorist. Kui asteroid peaks vale suuna võtma, oleksid vajalikud modifikatsioonid.

Kuidas käituks rauast kosmosekamaks?

Uurimusega mitte seotud astronoom Sherry Fieber-Beyer nimetab Tani ja tema tiimi ideed suuejooneliseks žestiks. Põhja-Dakota ülikooli kosmoseuuringute observatooriumi juhina tegutseva Fieber-Beyeri väitel võivad teooriad aga paberil väga uhked välja näha, kuid tegelikkuses ebarealistlikuks osutuda. 

Tema sõnul on paljude Maa-lähedaste asteroidide trajektoor küll üsna hästi teada, kuid nende koostis mitte. Metall ja teisedki tihedad materjalid võivad reageerida hoopis teistmoodi kui kergemad kosmoserahnud. Nii on vaja võimalike sihtmärkide koostist väga hoolikalt uurida. „Kui asteroid on puhtast rauast, ei saa seda sindrinahka ju aeglustada,“ seletab ta. Samuti ei pruugi kõik, mis kaugelt vaadates asteroidina tundub, üldse asteroidiks osutuda, vaid võib olla näiteks kosmoseprügiklomp.

Veel peavad Fieber-Beyer ja Londoni Imperial College'is planeetide atmosfääre uuriv füüsik Ingo Müller-Wodarg võimalikuks probleemiallikaks asteroidide kuju. Need ei ole täiuslikud kerad. Ning ebakorrapärase kujuga objekt võib orbiidil ennustamatult kõrvale kalduda. „Satelliite õhupidurdades tulistame nende pihta ettevaatlikult väikesi rakette, et nad kursil püsiksid ning et kõrvalekaldeid kompenseerida.“

Suurim risk on mõlema teadlase sõnul siiski oht, et asteroid võib manipuleerimise tagajärjel Maale mürtsatada ning surma ja hävingut külvata. Tan aga vaidleb vastu. Ta toonitab, et nad vaatlesid oma uurimuses vaid alla 30meetrise läbimõõduga asteroide, mis aurustuksid madalamasse atmosfääri jõudes. Noor teadlane möönab, et tihedamast materjalist, näiteks rauast koosneva asteroidiga peaks eriti ettevaatlik olema. Selline kosmosekamakas ei pruugi üleni ära põleda.

Tan toonitab, et tema tiimil pole konkreetset klienti, kuid et sellised firmad, nagu näiteks Deep Space Industries, kavatsevad millalgi asteroide kinni püüda ja kaevandada. Valik on suur: tema tiimi suurusenõudmistele vastab üle 1000 Maa-lähedase asteroidi

Jaga artiklit

16 kommentaari

H
hakaku  /   09:31, 10. sept 2018
juba pihta, aga käed jäävad vist veidi lühikeseks!
T
T.Mets  /   19:14, 9. sept 2018
Selle looga mulle meenub, kuidas meie ärikad käisid mõned aastad tagasi. Armeenias kulda kaevamas. Raske uskuda, aga nii see oli

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis