(LAURA OKS)

Esmaspäeva hommikul oli Saaremaalt praamiga mandrile sõiduks autode järjekord 2,5 km pikk. Istu, oota, ja tossuta bensiinivingu vastu taevast, kui pisut edasi saad nihkuda. Jamavõitu! Tormi ja jääga aga võib parv jääda tulematagi. Samas on sild kallis ehitada ja võib isegi kokku kukkuda, nagu juhtus Itaalias.

Et seda Eestile olulist küsimust arutada kutsusime kokku külakoosoleku. Tulime kokku Põua Maidu avarasse maakeldrisse (et palav poleks), temale lisaks Mäe Arvu, Kerekse Kalju, Männikse Lemps ja allakirjutanu.  Kas Saaremaale sillaga või sillata, selles on küsimus?

Sild Saaremaale?

„Mis loll küsimus! Sild loomulikult! Saaks ilma praamijärjekorrata iga kell saarele või saarelt. Talvel ka, kui meil edaspidi peaks meri kunagi veel jäätuma. Kindlasti kasvaks Saaremaa külastajate arv. Saare hotelli- ja kohvikupidajad teeniksid rohkem. Silla ehitamine ja korrashoid küll maksab. Tuleks seada sisse sillaületusmaks, mis oleks veidi odavam kui tänane praamipilet... Aga võib olla ka kallim, umbes nagu lennukipilet, sest kiirus on ju mugavusteenus.“ Nii arvas Mäe Arvu.

Kerekse Kalju oli kõhklevam: „Silla ehitamise maksaksid kinni kõik eestimaalased, ka võrukad ja kõik need, kes Saaremaad elus vaid paar korda külastavad. Võibolla ehitaks selle raha eest Tallinn-Tartu ja/või Tallinn-Pärnu maanteed neljarealisteks. Või hoopis Tallinn-Narva maantee. Muudaks Narva-Jõesuu uuesti hinnatud kuurordiks ja sõidaks Saaremaa asemel sinna jaanituld tegema. Hakkaks seal Jurmala taolisi festivale korraldama. Paraneks integratsioon. Presidendil oleks ka mugavam oma sügisresidentsist tagasi koju sõita. Valitsusasutuste ajutiselt Narvas töötamise võiks traditsiooniks muuta.“

Alati negativistipoolne Põua Mait toetas: „Kui kõrgem võim on rahvas, siis peaks ka rahvas sellised küsimused otsustama. Küsime rahvalt. Järsku saarlased ei tahagi turistide hulga paisutamist. Veneetslased ja barcelonlased igatahes on turistidest surmani tüdinud. Veneetsiasse sõitjad peavad maksma kopsakat turismimaksu. Raha on küll alati vaja. Küsiks Saaremaale sõitjate käest ka rohkem. Mis nad siis trügivad sinna. Korraldaks koos järgmiste valimistega rahvahääletuse, milline objekt loetletutest tuleks esmajärjekorras valmis ehitada?“

Nüüd pahandas omakorda Männikse Lemps: „Minge kassi saba alla oma üldrahvaliku hääletusega nii labase asja kohta. Ei saa seda sillaehitust siduda teiste paikkondade teede ehitusega, mis on niikuinii paratamatus, sest aastas tuleb juurde 4% autosid, ja need tuleb teedele niikuinii ära mahutada. See on siililegi selge, et sild tuleb. Pigem varem kui hiljem. Rahvahääletus valimiste eel võiks toimuda mingi olulisemas küsimuses. Näiteks selles, et kas energiat põlevkivikütust asendavas võimalikus tuumajaamas saada tuuma lagundamise või sünteesi teel.“

Nüüd läks suuremaks suminaks, et kas saata kogu küsimus kassi saba alla või mitte. Kassi siiski ei leitud.

Mulle tuli meelde kutsuda juurde ekspert selgesilmse teadliku siili rollis - Ants Joakimpoeg, minu Mannu rühmakaaslane TPI päevilt. Ta projekteeris diplomiprojektiks Saaremaa silla. Ja põhjendas selle vajalikkust. Mõeldud tehtud – võtsin mobiili ja helistasin Antsule. Ta oli endiselt nõus, et sild seob saare mandriga üheks majanduslikuks tervikuks ja seetõttu on hea asi. Aga teisest küljest on asjaolud arenenud niimoodi, et Antsu teiseks pooleks osutus Saaremaa tüdruk. Nüüd, olles suviti saarlane naise ja tema pärandtalu kaudu, arvab ta, et praamiga on ikka üsna ilus sõita.

Kui nüüd Põua Mait tõi toobiga koduveini (tunnistas tütre tagant virutamist) läks arutelu laiahaardelisemaks. Mäe Arvu tegi kokkuvõtte, et pooldame Saaremaa silda. Vahendeid selleks saab ju erainvestoreiltki, kes loodavad sillamaksuga teenida edaspidi. Aga praamisõidu jant ja tõrked seal, merepõhja kohatise kriipimise oht, tobe sabas seismine tundide viisi tahavad kardinaalset lahendust paratamatult. Ja ka inimeste tung Saaremaale vaibub varsti, kui esimene ülesõidu uudishimu on rahuldatud. Ja kindlasti tuleb sealt edasi ka sild Hiiumaale.

Või tunnel Soome?

Ja sildu on silmapiiril enamgi. Miks mitte sild ka Aegna kaudu Naissaarele ja sealt edasi raudteetunneliga Soome. Nii säilib ka tunnelist tulijatele suurepärane Tallinna kilulinna vaade, mis müüb! Pealegi on tunneli tegemine kaljusesse merepõhja käkitegu, nagu teab sõber Pentti Kostamo. Neil on Helsinki alune puha metrookäike täis uuristatud. Ja kaljust põhja jätkub neist Naissaare kanti. Edasi siis olekski sild. Siinkohal vaidleb Põua Mait vastu, et Aegna kaudu sild ei sobi, sest sealt vahelt läheb peamine laevatee Tallinna sadamasse.

Aga teisest küljest Naissaarele sildumine võiks kaalumise alla tulla küll. Nüüd teab Kerekse Kalju, et Aegnalt võiks sild viia ka otse põhja Tallinna madalale, kuhu teeks tehissaare tunnelisuudmega. Tehissaarel võib ka muud pulli teha, näiteks kasiinosid rajada. Jumal tehnilise progressiga jokutamist ei salli. S*tt ühendus on aegaviitvam ja ohtlik, jääb elule jalgu.

Nüüd jõuti sinnamaale, et tekkis tahtmine laulu lüüa. Aga ühtki sillaehitaja laulukest ei tulnud meelde. Kuna aga äsja oli toimunud värsside lugemise suurüritus Rakveres, pakkusin koorile vaheldumisi solistidega deklareerimiseks kauge nooruspõlve ilulugemise: „Me oleme need, kes sillutavad teed töörahva võimule. Maha veel mägesid raiuda eest, orgusid täita, tulekahjud läita, võlvida sildu üle vee.“

Kas teha sildu puidust, terasest, raudbetoonist ja kuidas täpsemalt võlvida, selle arutelu jätsime järgmiseks korraks.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis