Kommentaar

Mart Soidro | Rahvaasemikud naasevad tööpostile (1)

Mart Soidro, literaat, 6. september 2018, 17:42
 
Esmaspäeval alustab riigikogu XIII koosseis oma 7. istungijärku. Meie riigipea peab kõne kuuele fraktsioonile ja viiele aknaalusele. Ajagraafik on aga juba ammu paigas: sel aastal on 12 täiskogu nädalat, järgmisel aastal veel viis.

21. veebruaril 2019 pannakse pillid kotti ja arvestatav osa riigikogulastest peab leidma endale uue ja paraku vähemtasuva töö. Kuigi sissetulek on vähenenud võrreldes kuldaegadega, kui ka 51 häält saanud rahvaesindaja, hiljem süüdimatuks tunnistatud metsavaras sai neli keskmist palka. „Riigikogu liikmed on kaotanud kuupalgas 1600 eurot!” ahastas Eesti Päevaleht (4.09.2018).

Mul on üks hea tuttav, et mitte öelda sõber – aga hoiame delikaatsetele isikuandmetele toetudes tema nime saladuses! –, kes juba kümnendat aastat Euroopa Parlamendi liige. Ta on kriitiline meie riigikorralduse ja erakondade suhtes. Aga head lahendust pole kunagi üle 100 000 valija toetuse saanud sõber suutnud välja pakkuda.

Seetõttu hurjutangi endast 35 päeva nooremat rahvaesindajat (toimetusele on nimi teada!), et jube lihtne on sealt Brüsselist ja Strasbourgist meid kritiseerida! Üks seik meie parlamenditöös sellele MEPile siiski meeldib: suvepuhkus on riigikogus kaksteist, europarlamendis vaid kuus nädalat. Pea kümme aastat on ta üritanud 750 kolleegile selgeks teha, et Eesti võiks olla ka selles küsimuses europarlamendile eeskujuks.

Tulutult. Põhiliselt punnivat vastu prantslased, kes on millegipärast nõus puhkama vaid augustis...

Sellega ei taha ma väita, et meie rahvaasemikud oleksid loodrid, kes soojal suvel kolm kuud liivaluidetel päikest võtavad või magusalt magavad. Näiteks reformierakondlase Madis Millingu näopildiga reklaami etendusele „Kas hakkame seksima?” nägi sel suvel iga paberlehe ja seltskonnaajakirja lugeja.

Pilk protokolli

1. märtsil 2015. aastal mandaadi saanud 101 riigikogu liikmest jätkab rahvaasemikuna tööd 75. Tõsi, 9 valituist on praegu valitsuses – seega vaid 17 on rohkem või vähem mõjuvatel põhjustel läinud parematele jahimaadele. Ja hea mõttekaaslane Andres Ammas on meie hulgast igaveseks lahkunud. Katsugu mulle keegi selgeks teha, et asendamatuid inimesi ei ole olemas. Sellist kurbmängu Vabaerakonnas poleks Andrese eluajal kindlasti toimunud.

Nii et väiksematest fraktsioonidest ei ole lahkunud mõjuva põhjuseta keegi, sest ka kõik EKRE seitse liiget püsivad kindlalt sadulas. Suuremates fraktsioonides on aga olnud korralik pereheitmine. Näiteks riigikokku valitud Urmas Paeti asendas Eerik-Niiles Kross ja tema asendusliige on omakorda Vilja Toomast. Meenutab natuke juba pealinna volikogu.

Viimati lahkus Toompealt europarlamenti Igor Gräzin ja tal on abiks assistent. Õnneks ei ole mina ainus küünik, kes oma nurjatu mõtlemisega rahatähti täis kilekotti piiluks ja mõtleks, kui palju võiks see sellele tegelasele hääli tuua. Raha ei ole ju elus peamine. Isegi Hans H. Luik oli sunnitud viimases raadiosaates „Olukorrast riigist” (ERR, 1.09.2018) tõdema, et Kalev Lillol on alati väga palju sularaha, aga ta saab väga vähe hääli.

Aga see selleks. Mihkel Mutt kirjutas romaani „Kooparahvas läheb ajalukku” (2012). Kuku-klubi pole muidugi mõtet võrrelda riigikoguga, eriti nüüd, kus võrreldes VII koosseisuga on klubiline tegevus jäänud ahtaks või suisa söötis. Veerandsada aastat tagasi tehti meeletult tööd, aga tehti ka muid vigureid, mida ma hea meelega ei kirjeldaks.

Siis aitasid Eesti põlve uueks luua mitteprofessionaalsed poliitikud, nüüd on kaalukas sõna öelda juba elukutselistel poliitbroileritel. Arvan, et see ei ole iseenesest paha – las Kalle Kulbok ja Kirill Teiter jäävad ikka oma aega, pullitegemisele peab järgnema ontlikum ajajärk.

Aga ka selles koosseisus on põnevaid ja värvikaid persoone, kes teevad oma tööd hingega. Hoolimata sellest, et üks neist, isikumandaadi saanu, istub aknapoolses reas (toimetusel nimi teada).

Kuidas läheb see riigikogu koosseis ajalukku?

Olen esialgu ettevaatlik. Tsiteerin hoopis Mao lähimat kaasvõitlejat Zhou Enlai'd, kes 180 aastat pärast Prantsuse revolutsiooni arvas, et „vara veel öelda.” Nojaa, tegelikult küsiti punarevolutsionääri käest 1968. aasta mais alanud Prantsusmaa tudengite meeleavalduste kohta, millest kujunes üleriiklik streik ja mis oleks peaaegu kukutanud president Charles de Gaulle'i valitsuse.

Muidugi, see koosseis murdis Reformierakonna aastakümnete pikkuse hegemoonia. Peenhäälestamine pidi ju lõppema, sest vajasime veidi teistsugust lähenemist. Tuulutamist, vähemasti ajutiselt. Või pikaajaliselt, kui vaadata Kaja Kallase kurja ja krobelist intervjuud („Otse Postimehest”, Vilja Kiisler 31.08.2018).

Samas ma muidugi nõustun kriitikutega, et meie riik elab üle oma võimete. Peaksime säästma, ütleb minugi sisetunne. Inimlikult on see mõistev – ka mulle meeldib hirmsasti välja teha, kui läheb parasjagu majanduslikult hästi. Andsime ju ka „veidi kitsamates tingimustes” läbi Euroopa Liidu Kreekale garantii. Mäletate ikka, kes oli Andrus Ansipi valitsuse rahandusminister, kes lubas meile korralikke intresse (toimetusele nimi teada)?

Aktsiisitõus ja keerukas maksusüsteem jäävad seda valitsust veel kauaks painama.

Mis saab edasi?

Riigikogu tiksub edasi. Ei tule meil valitsusevahetust, nagu paljud ennustasid. Nojaa, 24 aastat tagasi, 26. septembril avaldati Mart Laarile umbusaldust ja pool aastat enne valimisi moodustati Andres Tarandi jõulurahuvalitsus. Ja olukord riigis ei läinud halvemaks – vastu võeti kodakondsuse seadus ja keeleseadus, mis olid parlamendis juba aastakese töös.

Tühine tähelepanek?

Selgituseks: need seadused kehtivad põhijoontes ka praegu. Isegi pärast vasakpööret, mis tõi võimule Keskerakonna ja reformierakondlased  Eesti riigile hukku ennustasid.

 

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee