Kommentaar

Kaarel Tarand | Riigireform või lihtsalt koristuspäev? (5)

Kaarel Tarand, kolumnist, 3. september 2018, 17:05
 
Kui rääkimine olekski riigireform, siis toimuks see reform Eestis sama katkematult ja jõuliselt nagu permanentne revolutsioon Lev Trotski unelmates. Paraku elame juba sajandeid kirjaliku kultuuri ajastus, laulmisest on vägi kadunud ja ühiskonna valitud juhid jäävad haledalt alla Vanemuisele, kes laulujoru ja kandlega kõik ilma asjad korda ajas, kui vaid tuju peale tuli.

Eesti riigikorralduses millegi muutmiseks peab laulu asemel olema paber kirjatekstiga, mis oma loomulikku arengurada pidi muutub strateegiaks, eelnõuks ja lõpuks riigikogus kinnitatud ja presidendi allkirjaga seaduseks.

Eesti valitsuses on ametis riigihalduse minister Janek Mäggi, kelle initsiatiivil riigikorraldust muutvad tekstid peaksid sündima. Võib-olla on ta neid suve jooksul kirjutanud, kuid pole kuulda ega näha, et mõni neist lennukatest ideedest, mida Mäggi ametisse astudes välja pakkus, oleks valitsuse tööplaani jõudnud. 22. mai Postimehe arvamusloos väljendas värske minister mõtet, et suur osa riigikorralduse hädadest tuleneb „silotornidest“ ehk ministeeriumide ebapiisavast omavahelisest koostööst, ja lahenduseks oleks valitsusametnikud vähendatud koosseisus kõik ühte torni kokku koguda.

Üks torn, mida poliitilise klassi parteilased ja ajakirjanikud hellitavalt „superministeeriumiks“ kutsuvad, ootab seda pikisilmi, et projekteerimisel lubatud sünergiat keetma hakata. Sama sünergia hakkab kaotatud maakondades kohaliku tasandi riigielu edendama nn riigimajades, mis peavad lähiaastail valmima. Kokkuvõttes tundub riigihalduse tuum peituvat kinnisvaras: kui ikka on õige kuju ja suurusega majad õigetes geograafilistes punktides, küll siis ka õigeid lahendusi ja teenuseid tulema hakkab. Ruum kujundab inimese ja valitseb tema mõtteid.

Kõik teavad, milliste seletustega valitsus valimistele eelneval aastal millegi uue ettevõtmisest hoidub: teemat ei olnud koalitsioonilepingus, asja pole piisavalt arutatud, õigusaktini riigikogu lõpetavas koosseisus niikuinii enam ei jõuaks, pealegi on riik enam-vähem korras ning peamine on peenhäälestada, detaile lihvida ja mitte suurte muutustega kiirustades ühiskondlikke vapustusi põhjustada. Seega oleksid justkui olemas kõik eeldused, et riigihalduse üksikküsimused ja ka arengu üldisem ideestik leiaksid oma koha erakondade valimisprogrammides. Tänaseni see nii siiski pole.

Oma kava riigi pea pealt jalgadele pööramiseks pole veel esitanud ka kevadel ettevõtjate initsiatiivil loodud riigireformi sihtasutus. Nemad loodavad tulevastele riigijuhtidele oma suure plaani üle anda novembri lõpul ja küllap eeldavad, et see siis vähemasti ajutiselt muutub valimiskampaania põhiteemaks. Mina sellele võimalusele erilist panust ei teeks, sest kui plaan peaks lõpuni rajanema neil lombakatel ideedel, mis kevadel välja pakuti (kirjutasin sellest pikemalt 25. mai Sirbis), siis pole seal suurt midagi arutada.

Võib-olla suudab sihtasutus üllatada millegi läbimõelduga, kuid sel juhul ei soovi kehtiv parteisüsteem seda küll mingil juhul arutama hakata, sest targad mõtted ei mahu kehtivasse meediademokraatia raamistikku, nagu seda hiljuti Postimehes (29.08) kirjeldas Andreas Kaju. Veel vähem aga rakendada, sest kui tõsisel teemal jutt lihtsalt tsirkusepublikult hääli ei too, siis ühiskonnale kasulike ideede rakendamine põhjustab selget parteilist kahju „omadele“, toitumisahelatele jne.

Vajame õigusruumi koristuspäeva

Riigihaldusest rääkides peaks selgelt lahus hoidma kaks suurt teemat. Esiteks võimuarhitektuur, demokraatliku elukorralduse mängureeglid, mis ideaalis peaksid võimule edutama parimaid ja selle kaudu kindlustama ka kvaliteetseima juhtimisteenuse. Ja teiseks kõik see, mida pakutakse kodanikele avalike teenuste kujul.

Esimeses teemaringis pole näha parlamendierakondade vähimatki soovi midagi muuta, ja arvestades tõsiasja, et ka järgmise riigikogu koosseisu enamuse moodustavad needsamad erakonnad, ei sünni muutust ka järgmisel neliaastakul. 2012. aastaga sarnase ühiskondliku surve päästiksündmusi kingib ajalugu harva. Kui juhus ka uue võimaluse kingib ning rahvas suuremal hulgal muutusi nõudma mobiliseerub, on vanadel poliitikutel varuks needsamad vanad trikid, millega kuue aasta tagune aktivism summutati jääkeldritesse ja rahvakogudesse.

Siiski pole unistus kodanikke asjata mitte häirivast ning samas vajalikke teenuseid kvaliteetselt pakkuvast riigist surmale määratud. Et selleni jõuda, peab kodanikkond end kodanikuühiskonnana, vabatahtlikult ühinedes, survet avaldades ja oma soove ametkondadest läbi pressides tõestama. Igaühel meist on omal alal jalus mõni rumal või koguni kahjustav seadusepügal või alam akt, mis kiiret tühistamist vääriks.

Aeg-ajalt valgustab neist ka ajakirjandus, kuid paraku on Eestis vähe organiseeritud tegevust, mille tulemusel õigusakti muutmine või selle tühistamine tõesti sünniks. Mis muu see on kui vabaühenduste nõrkus ja järjekindluse puudumine, mis võimaldab ametnikel ja poliitikutel mõistlikke ettepanekuid eirata?!

Vabaühendusi üleöö tähtmängijateks avaliku poliitika väljakul ei muuda. Osa neist on riigistruktuurist (eelarvelised projektitoetused jmt) majanduslikus sõltuvuses, teised jälle liiga väikesed ja enesesse pöördunud. Energilisemat ühistegevust takistab ka inimressursi puudus ja ajanappus. Killustatud tegevusele on organiseerunud parteilisel ja ametkondlikul võimul lihtne edukat vastumängu teha. Isegi kui luua ühine veebiplatvorm õigusaktide remondiks vajaliku info kogumiseks ja edasisuunamiseks, nõuab see toimetajaid, valdkonna ja õigusloome spetsialiste, aega ja raha. Ja lõputut korraldamist.

Võib-olla oleks produktiivsem võtta eeskujuks üks Eesti kodanikuaktivismi suurimaid edulugusid, „Teeme ära“ kohalik ja hiljem maailmakoristus. Sest mis see õigusaktide tuulutamine, tarbetute kottidesse ja konteineritesse kogumine muud on kui üks suur koristuspäev. Üheks-kaheks päevaks inimeste mobiliseerimine on midagi hoopis muud kui neilt vabatahtliku igapäevase panuse nõudmine. Kahtlemata on ka õigusruumi koristamine hoogtöö korras suur ettevõtmine tegijate tuumiku jaoks: palju korraldamist, palju selgitamist, täpset ülesande püstitamist, tarka juhtimist. Aga tehtav.

Ja siit ka pakkumine alles tärkavatele poliitilistele grupeeringutele: selmet riigireformist rääkida, võtke suur õigusruumi koristuspäev oma teemaks ja lubaduseks. Kulutage oma napp kampaaniaraha piltide ja loosungite asemel koristuspäeva korraldamiseks. Kuna seaduste remont on tubane töö, ei pea ilusat kevadilma ootama, sobib ka pime ja külm talvine aeg. Ja tulemuseks on koorem ettepanekuid, mida mis tahes koosluses riigikogul on võimatu tähelepanuta jätta.

5 KOMMENTAARI

l
lord 4. september 2018, 10:03
püüdsin lugeda, nii esimene ja viimane lõik olid selline jura ja sõnavaht, et ülejäänut pole mõtetki lugeda ega oma aega raisata. kirjatäht pole tarandi sugustele parim viis propat panna. avalik esinemine on selle propagandisti leib...
t
tahad paremat riiki 4. september 2018, 07:53
vali ekre
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee