Võrreldes sajandivahetusega, kui lood inimesi ja teisi loomi terroriseerivatest näljastest koerakarjadest, kelle rünnakud kustutasid isegi mõne inimese eluküünla, uudiste hulgas sugugi haruldased polnud, on tänavapilt paremaks muutunud. Ka loomahammustusi tuleb nüüd vähem ette: veel 2010. aastal käis nende pärast arsti juures 2002 inimest, 2015. aastal aga ainult 1329. Ja loomulikult ei tule kellelegi üllatusena, et tohterdamist vajavatest haavadest ligi 70% tekitab inimese neljajalgne sõber koer. 

Ometi on raske pidada paratamatuseks seda, kui puremise ohvriks langeb inimene, kes teise lemmiklooma pole oma õuele või isiklikku ruumi kunagi tahtnud. Lühikese aja jooksul on ajakirjandusse jõudnud mitu sellist juhtumit: talvel hammustas üks koer kahe tunni jooksul suisa kuut liigikaaslast ja mitut peremeest, juulis viis koerarünnak Põlvamaa mehe kümneks päevaks haigevoodisse ning alles eelmisel nädalal tuli naabri koera hammaste vahelt kätte saada taksikoer ja lapselapsega jalutanud vanaema käsi. Sellised juhtumid tekitavad  oma looma omapäi uitama lasknud omaniku vastu niikuinii pahameelt, eriti aga veel siis, kui ründajaks on inimesi juba pikemat aega hirmu all hoidnud peni. Just maal on see kahjuks küllalt sage probleem. Koera hulkumist on tagantjärele tihti raske tõendada ja suuremad trahvid (kuni 800 eurot, lisaks kahju hüvitamine) määratakse vaid siis, kui on toimunud reaalsete tagajärgedega rünnak.

Ent kui kaaskodanike turvatundest ei sunni hoolima ei trahvihirm ega häbi – sotsiaalmeedias tehakse tihti juttu ühe ministri hulkuvast sõbrast –, mis siis veel? Ka loomapidamisõiguse äravõtmisest (kui see lisakaristusena üldse määratakse) ei pruugi abi olla, kui ametlikult on omanik hoopis keegi teine. Kuidas tagada, et korduvalt veremaitse suhu saanud koer ei jõuaks tagasi koju, kus temaga hakkama ei saada? Turvatunne, mida koer pakub oma peremehele, ei saa ju tulla ülejäänud ühiskonna arvelt.

Jaga artiklit

6 kommentaari

S
Suur koerasõber  /   15:22, 3. sept 2018
Kui koeraomanik ei suuda ja tihti ei taha oma neljajalgset pidada,siis peab olema üks üheselt seaduse säte,mis toob koerapidajale trahvi,mis paneb ta õudusest kiljuma.Asjad peavad ikka paigas olema.Mul on eluaeg koerad olnud ja pole iial nende kantseldamisega probleeme.Looma saab pidada,kui on vastavad tingimused ja omal tahtmine sellist neljajalgset sõpra armastada.Koerast truumat sõpra annab otsida.Aga närakatest koeraomanikke on küll palju.Maal ,noh nagu preili Ojulandki mainib,ei ole koertepidamisel korda.Vigalas on sellised koeri,kes lahti nii palju,et jalgrattaga naljalt sõitma ei kipu.Ja kuskilt abi saada,no nali.Et enne naugu peaks laskma ennast puruks rebida ja siis.Ei aita ka siis.Sest puudub kord! eesti vabariigis.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis