Kommentaar

Ene-Margit Tiit | Kui riik oma elanikelt midagi küsib (6)

Ene-Margit Tiit, statistikaameti rahvastikustatistika ekspert, 2. september 2018, 19:09
 
Me kõik oleme – rohkem või vähem – uhked oma maa üle. Oleme endale teadvustanud, et Eesti on üks väiksemaid omakeelseid riike, millel õnnestus taastada iseseisvus. See on maailmas võrdlemisi haruldane nähtus. Tunnetame ka seda, et meil on õigusriik, mille seadused on pigem leebed, ja rahval on tegutsemiseks palju võimalusi.

Riik ei tuleta oma olemasolu kodanikele igal sammul seaduste ja regulatsioonidega meelde. Meil ei trahvita kedagi mahasülitamise eest – see on kasvatuse küsimus. Meil ei karistata vanemaid seetõttu, et nad ei lase lapsi vaktsineerida – siin on mängus pigem terve mõistus. 

Eesmärgiks võimalikult vähe tülitada

Terve mõistuse ja südametunnistuse küsimusi, mis reguleerivad kodanike käitumist vabas ühiskonnas, on veel teisigi. Käsitlen siin oma tegevusvaldkonna, statistikamuresid. Ligi 100 aastat tagasi kirjutas vastloodud riigi statistika keskbüroo direktor Albert Pullerits: „Iga kultuurriik on sunnitud oma statistiliste andmete kogumist süstematiseerima ja looma mingi statistilise üldkorralduse, sest meie sotsiaalse ja majandusliku elu nähtused on nii üliväga komplitseeritud ja nende nähtuste põhjad on omavahel seotises üksteisega, nii et raske on ilma statistilise tähelepanuta otsustada, missugune nähtus on teistega seotu ja kuivõrd ta teistest nähtustest ära ripub.“

Toona tippspetsialisti öeldu on aktuaalne tänapäevalgi. Veelgi enam – majandust ja ühiskonnaelu iseloomustava teabe tähtsus on tohutult suurenenud, andmete käsitlemine ja neist järelduste tegemine – andmeteadus – on hõivanud teaduste hulgas ühe juhtpositsioonidest. See aga tähendab, et teadlastel on vaja andmeid, sest nendeta on ju statistika sama viljakas kui liivakastis põllupidamine või toas suusatamine.

Arenenud riikides (meie eeskuju on Põhjamaad) püütakse statistikat, sh ka rahvaloendusi, teha rahvast tülitamata, ehk kasutades nende kohta registritesse kogutud andmeid. Sellel teel on ka Eesti, kus on samuti loodud igati korralik ja toimiv riiklike registrite süsteem. Registritest registripõhise statistikani (sh registripõhise rahvaloenduseni) on vaja teha vaid üks samm – hinnata nende andmete adekvaatsust. Samuti selgitada, kuivõrd need on korrektsed, ja mil määral on vaja statistiliste järelduste tegemiseks kõike matemaatiliste meetoditega täpsustada.

Kümme minutit riigi heaks

Statistikaamet korraldab sel aastal leibkonna ja elukoha andmete võrdlusuuringu – selleks, et registrite täpsust kontrollida. Leibkondadele esitatakse küsimusi nende liikmete sugulus- ja partnerlussuhete, elukohtade ning välismaal viibimise kohta. Andmeid kasutatakse üksnes statistiliste järelduste tegemiseks. Kellegi elukohaandmeid ei hakata küsitlustulemuste põhjal rahvastikuregistris parandama. Ammugi pole leibkondade juurde asja maksuametil ega ühelgi teisel riigiametil peale statistikute, kellele kehtivad andmete nägemise ja kasutamise puhul väga ranged kitsendused. Samuti pole ankeetidega töötavatel statistikutel võimalust naabri aknakardinate vahelt sisse piiluda.

Uuring algas varasuvel ja toimub kahel viisil: küsitlusena internetis ja silmast silma intervjuuna. Kahjuks pole see seni eriti edukalt kulgenud. Kui 2011. aasta rahvaloendusel paistis Eesti silma väga eduka e-riigina ja rahvaloenduse ankeedi täitis internetis koguni kaks kolmandikku meie elanikest, siis praegu on üsna paljud, kelle e-postkasti on ankeet jõudnud, selle täitmisest keeldunud. Tõsi, see pole (erinevalt rahvaloendusest) ka kohustuslik, vaid kuulub pigem hea tooni juurde, nagu näiteks kommipaberi prügikasti panemine, koera rihma otsas hoidmine ja bussis puudega või eakale kaassõitjale istekoha loovutamine.

Ankeedi koostajatel oli ja on endiselt lootus, et Eesti elanikud, kes näitavad üles suurt kodanikuaktiivsust mitmesugustel rahvaalgatustel, leiavad kümmekond minutit aega, et täita võrdlusuuringu üpris lühike ankeet kas internetis – kui see on võimalik – või suheldes küsitlejaga, kes koputab uksele või helistab. Küsitluse õnnestumine tähendab ju paljudele tulevikus ajasäästu – siis, kui selle asemel tehakse uuringuid registriandmete põhjal.

6 KOMMENTAARI

t
T.Mets 3. september 2018, 12:36
Vaata, mammi, kui riik inimestelt midagi küsib, siis selleks küsimuseks on, kui palju annaks veel makse ja aktsiise tõsta
b
booba 2. september 2018, 21:50
Minul läks ükskord elekter ära ja siis selgus, et minu maja ei ole kaitsekorkide registris. Olen siis kusagil elektrivaraste registris. Ärge küsige, k...
(loe edasi)
Loe kõiki (6)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee