4
fotot
Baari-Madis - Madis Räästas (Erakogu)

Minu reisitemaatiline peatükk ei ole nii kirju, kui Krister Kivi seiklused või Alan Adojaani esimene raamat, aga siiski oma hilinevat lendu oodates püüan puhkuse esimesed elamused kokku võtta. Ega lennu ajal eriti ei viitsi kirjutada, sest nii palju muud on teha – süüa, juua, magada, kenade stjuuarditega flirtida... Siit minu Tel Aviv tuleb!

Hommik kell 10.00. Termomeeter näitab juba 35 soojakraadi ning  
toas magamine meenutab saunas higistamist. Sain aru, et on aeg randa  
kobida. Viskasin kõik oma võimalikud seksikad ujukad voodile laiali. Oeh, ei tea kohe, mida üle oma pekise perse tõmmata. Ladusin kõrvale ka päikeseprillid, et valik pisutki lihtsamaks teha. Öeldakse, et king peab olema sama värvi, kui  
püksirihm. See kehtib ka ujukaid ja prille kandes. Kummadki peavad särama nagu jõulutuled Raekoja platsil. Sõbrad tegid rõdul juba viiendat närve rahustavat suitsu mind oodates ja püüdsid rahu säilitada. Puhkus ju ikkagi. Ei tasu närvi minna.  Lõpuks sain oma outfit'i kokku. Seda nähes tahtsid mu semud järgmised kuus sigaretti jutti kopsudesse tõmmata. Ja tee randa võis alata!

Tel Avivi rannajoon on pikk ja meeletult ilus. Päike kiirgas mõnusalt  
juba hommikul. Liival oli lausa valus kõndida. Tited röökisid lainetel hüpeldes. Meiegi olime smaragdrohelist vett nähes, kui lapsed jõuluvana kohates. Olime ekstaasis. Valisime endale mõnusad toolid ja varjud ning praadimine võis alata.

Edevad wannabe-Instagrami-modellid keerutasid ja väänasid ennast  
kaldal ja unistasid ainult hashtag'idest. Mina kaasa arvatud nende  
eputajate seltsis. Jahutust vees solberdadades loomulikult ei saanud. Õnneks  
aitasid külmad dušid meeletu kuumusega võidelda. Päikesekreemi  
kulus kilodes. Oh, kui hea oli olla. Rannabaarist sai juua ostetud. Kuid  
vaesed idaeurooplased nagu me oleme, siis pirukad olid endal  
kaasa võetud.

Ja nii need viis imeilusat päeva möödusid. Püüdsime erinevates  
randades käia. Aga ikka eestlaslikult virisedes. Hiltoni rand oli kõige  
räpasem. Ma pole nii palju prügi elus oma silmaga näinud. Ja rand polnud sugugi nii säravvalgelt liivane, kui reklaampiltidel. Aga kuna see oli niinimetatud gay-beach, siis oli vaja seal ju "esinemas" käia. Kõik muud päevituskohad suutsid oma puhtusega õnneks mind rahuldada. Ja nagu tropile eestlasele omane, siis olime esimese päeva õhtuks tulipunased kui keedetud vähid.

Tel Avivis on kogu aeg pidu. 24/7 ja nii nädalast nädalasse. Kordagi  
ei pidanud sisenema tühja baari ning seinu jõllitama. Rahva suminat  
jätkus igasse õhtusse. Inimesed on seal soojad ja sõbralikud.  
Peokaaslasi ei olnud raske leida. Joogid olid kanged ja maksid üsna  
palju. Mina, kes ma tahan alati kõike võimalikult odavalt,  
krimpsutasin alguses nina, aga peale kolmandat jooki ei viitsinud enam krõbisevat lugeda.  

Ja nagu ma oma eelmises blogis kirjutasin, siis kustusingi esimesel  
õhtul kiirelt. Ma poleks uskunud, et oma elu parima kokteilielamuse saan Iisraelis. Paljud kohalikud, kui ka turistid soovitasid külastada kohta nimega Bellboy. Ma olen mõnus puhkuse-napsutaja ja võin käe panna oma gin'ist läbi  
ligunenud südamele ning öelda, et see oli minu elu kõige, kõige parem elamus. Ja nii pisike, kui see maailm on, siis Bellboy omanik teadis ja tundis  
meie Tallinna Butterfly baari poisse suurepäraselt.

Loomulikult oli meil vaja oma puusi keerutamas käia ka Eurovisioni peol.  
Pisike klubi täitus gay-flamingodega kiirelt. Ka Getter-Jaanit mängiti  
ja laval tehti isegi Koitu ja Laurat järgi. Meie rõõmuhõisked olid nende  
lugude ajal kõige valjemad. 12 punkti annaks "lauljatele", kes laval ainult  
suid liigutasid ja tantsijatele, kes pidasid vastu kolm tundi jutti. Esinejad võtsid ette läbi aegade parimatest parimad ja show kestis 180 minutit, ilma pausideta.

Head ja paremat sai söödud tavalisest shwarma putkast kuni udupeenete restoranideni. Toit on metsikult maitsev. Kuhjaga saia sai ka söödud, sest seda toodi ju muu kraami kõrvale tasuta. Põnevaid uusi maitseelamusi ma reisile otsima ei läinud, sest olen üsna maamatsi maitsega. Kogu aeg tahaks  
kartulit, musta leiba ja hakklihakastet. Reisil on lemmikuks tavaliselt Capri  
salat, pardipatee, pasta carbonara ja crème brûlée. Ma isegi ei tutvu  
menüü muude valikutega. Kui need toidud kirjas, siis ongi valik tehtud.

Rand, seksikad päikeserandid kehal, kuhjaga Instagrami pilte, kohalikud  
peigmehed, tantsu ning tralli ja joogi-toiduelamused sain kõik kätte,  
mis olid plaanitud. Puhkuse kirsiks tordil oli ühe suure unistuse täitumine. Võrratuks elamuseks oli võimalus kohtuda oma lemmik gei-pornostaar Jonathan Agassiga. Minu sealviibimise ajal linastus just kinodes tema elust dokumentaal, mida käisin vaatamas. Ja imede ime, peategelane oli ka ise platsis. Loomulikult haarasin võimalusest, et temaga selfie teha. Aga lõpuks leidsime ka ühise keele ja mul oli võimalus temaga ka pikemalt rääkida.

Pühapäeval tibutas vihma. Kohalikud olid korralikult šokeeritud.  
Nad ei olnud väga pikka aega midagi sellist suvel kogenud. Jututeemat jätkus kauemaks.

Viis päeva jäi Tel Avivis puhkamiseks lühikeseks. Kindlasti tahaks tagasi minna. Turistina mööda vaatamisväärsusi ei jõudnud üldse käia. Ka Jeruusalemm, mida kõik soovitasid, jäi külastamata. Minu nutumüüriks oli gei-baar, kuhu mind üks kord täis peaga isegi sisse ei lastud. 

Aga, kel pappi jagub, siis lennake Iisraeli ja te ei kahetse. See oli järjekorras minu 35. riik, mida olen külastanud. Puhkus kestab edasi nüüd Maltal, mis on olnud samuti üks minu unistuste sihtkohtadest.

Boarding hakkas, lippan lennukile!

Jaga artiklit

44 kommentaari

Z
Zooja Puhur  /   11:46, 5. sept 2018
Kes see kloun on:D Teevad Eestile aind häbi :D
S
Sportlane  /   14:46, 3. sept 2018
Mõnda aega pole olnud artiklit ühest eesti sportlasest ja tema teisevärvilisest elukaaslasest. Andunud tolerastid nõuavad infot.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis