Senaator John McCaini ärasaatmine on tegelikult mitu päeva kestev üritus, mis sai alguse neljapäeval tema koduosariigi Arizona osariigi Kapitooliumist Phoenixi linnas. Reedel toodi McCaini sark Washingtoni, kus laupäeval toimub pidulik ärasaatmine. Phoenixis pidas kõne Joe Biden - demokraat, Obama-aegne asepresident, kuid poliitikast hoolimata üks McCaini parimaid sõpru. Ameerika lipuga kaetud kirstu juurde võis igaüks tulla hüvasti jätma. Joe Biden on ka laupäeval toimuva tseremoonia üks kirstukandjatest.

John McCain teadis juba aasta tagasi, et tema prognoos on surm. Ajuvähist tal pääsu ei olnud. Kuid tal oli veel aega. Aega, et planeerida oma matuseid nii, et see saadaks sõnumi. Nii poliitikast lõhkikistud rahvale kui ka mehele, kes McCainile endale kättesaamatuks jäänud Valges Majas praegu istub.

McCaini assistendid räägivad CNNile, et mees planeeris ise absoluutselt kõik detailid oma matustest. Alates sellest, milliseid laule esitatakse (iiri rahvusballaad „Danny Boy“ ja mitu patriootlikku laulu) kuni mõistagi selleni, keda matustele kutsutakse ja kes seal sõna saavad.

Aprillis helistas ta mehele, kellele ta 2008. aastal presidendikoha kaotas, Barack Obamale. Otsekohese jutuga McCain küsis keerutamata: kas oled nõus minu matustel kõnelema? Obama vastas kõhklemata, et aga loomulikult. Toru ära pannes oli Obama enda sõnul hämmingus.

Hämmeldunud oli ka üks varasem rivaal, parteikaaslane George W. Bush, kellele McCain kaotas vabariiklaste partei nominatsiooni 2000. aasta presidendivalimistel. Temagi nõustus ilma pikema mõtlemiseta.

Kui Bushi valik ei ole väga ootamatu - 2000. aasta nominatsiooni kaotusest hoolimata olid mehed hiljem üsna heades suhetes ja McCain toetas avalikult Bushi järgmist, samuti edukat valimiskampaaniat - siis Obama tuli kõigile poliitikavaatlejatele üllatusena. Kas neist olid sõbrad saanud?

Sellest on väga vähe tõendeid ning vastus on, et tõenäoliselt mitte. Küll aga on teada, et viimase paari aasta jooksul oli nende vahel tekkinud teatav ühine arusaam USA poliitika äärmuslikust lõhestatusest, mida kipub sageli üles kütma praegune president Donald Trump. McCain ja Obama ei pruukinud paljuski nõus olla, kuid selles osas küll. Viimati kõnelesid nad telefoni teel seoses tervishoiureformiga. Selle kõne tegi Obama McCainile ning viimane tõepoolest hääletas oma partei peavoolu vastu. Kui palju see Obama teene oli, on ise küsimus, kuid ühel meelel olid nad ka sel teemal.

McCain ei palunud Obamat matusel kõnelejaks mitte sõpruse pärast - nii Bush kui Obama olid strateegilised valikud. McCain tegi oma alluvatele selgeks, et surmaski kavatseb ta olla rahvast ühendavaks, mitte lõhestavaks tegelaseks. Esiteks soovis ta näidata, et rivaalitsemisest hoolimata on võimalik üksteist kui inimesi austada. Et kahe täiesti erineva maailmavaatega inimesed võivad leida midagi ühist või oma suhteid aja jooksul parandada. Ta ei tahtnud niisama tühja nuttu ja halamist, vaid midagi positiivset ja ülendavat. Nagu räägib üks McCaini abiline The Independentile, ütles McCain, klomp kurgus, alluvatele oma matuse kontseptsiooni kirjeldades: „See ei pea nii sitt üritus olema.“

Oluline oli McCaini jaoks ka see, keda kutsuda ja keda mitte. President Donald Trump ei ole tema ärasaatmisele mitte ühelgi päeval kutsutud. Trumpis nägi McCain rahvast lõhestavat, inimeste erisusi esile toovat ja riiakat tegelast. Trump on McCaini solvanud, mõnitades näiteks McCaini vangistust sõjavangina. Mõnede allikate sõnul on Trump viimastel päevadel väga kibedas meeleolus, kuna rahva tähelepanu on siitilmast lahkunud McCainil ning samuti pole ta ärasaatmisele teretulnud. Nädalavahetuseks on Trumpi alluvad presidendile korraldanud üritusi ja tegevusi. Asepresident Mike Pence kõneles McCaini mälestuseks reedel.

John McCainiga jätsid reedel Kapitooliumimäel hüvasti tema kolleegid. Laupäeval toimub pidulik matusetseremoonia Washingtoni Rahvuskatedraalis, kus kõnelevad Barack Obama ja George W. Bush. Pühapäeval sängitab McCaini perekond ta mulda Annapolise linnas asuvas USA Mereakadeemia surnuaias.