Juhtkiri | Koolikius fookusesse (4)

Tänane Õhtuleht võiks äratada palju meeldivaid kooliajamälestusi – kes oli lemmikõpetaja, mis õppeaine talumatult raske, ja milline sündmus määras edasise elutee. Ent kindlasti on ka neid, kel 1. september seostub siiani kibedate tunnetega, sest suvine muretus asendus siis igapäevaste katsumuste ja hirmudega.

Millised on tänapäeva koolilaste suurimad hirmud? Hea on tõdeda, et Eesti lapsed kogevad väga vähe testiärevust, nagu selgub viimasest PISA koolirahulolu uuringust – see näitab, et oma teadmistes ollakse kindlad ega kardeta ka seda, et õpetaja neid ebaausalt kohtleb. Negatiivset suhtumist oodatakse pigem kaasõpilastelt – koolikiusu on kogenud hinnanguliselt iga viies.

Seda silmas pidades võiks küsida, miks kulub nii palju auru selleks, et vähendada õppetööga kaasnevat stressi – mingil määral on loobutud numbrilisest hindamisest, tehtud ponnistusi kodutööde hulga vähendamiseks ning takkapihta on põhikooli eksamidki ülearusteks kuulutatud –, ent palju harvem on kuulda, kuidas võidelda nutiajastul üha rohkem õpilaste ellu tungiva (kooli)kiusuga. Tõsi, uus kooliaasta algab rõõmustava teatega, et vähemalt on haridusministeeriumis moodustatud vastavasisuline töörühm.

Et parimaid tulemusi koolikiusu vähendamisel on andnud just planeeritud ja süsteemne töö, on tõestanud näiteks sihtasutus Kiusamisvaba kool, mille programmi kasutab 15% meie koolidest. Miks pole mõne koolikiusuvastase initsiatiiviga liitunud eranditult iga Eesti kool, on küsimus vastloodud töörühmale. Oleks ilus ja selgesti mõõdetav eesmärk.

Õnnelikku uut kooliaastat!